Eestis on alati õpitud, õpetatud ja osatud mitut võõrkeelt. Geograafiline asupaik, naabrid ja kultuurisidemed on kujundanud tava õppida ja tunda mitut võõrkeelt. Uuendatud õppekavaga loome selleks uued võimalused. 

A-võõrkeelena domineerib praegu inglise ja B-võõrkeelena vene keel. Peatselt valitsusele kinnitamiseks esitatav uuendatud õppekava muudab koolidele kohustuslikuks pakkuda võimalust valida teine võõrkeel vähemalt kahe keele seast juba 2023/2024. õppeaastast. Nii vähendame vene keele domineerimist B-võõrkeelena ja loome võimalusi õppida rohkem teisi võõrkeeli ning rikastada oma keelteoskust ning avardada kultuuriruumi. 

Tallinna Ülikoolis 2022. aastal kaitstud magistritöös viis Erkki Sillaots läbi küsitlusuuringu, milles osales 538 küsitletut 426 Eesti koolist. Selles uuriti, milliseid võõrkeeli soovitakse õppida kooliastme teises astmes B-keelena ning kuidas on valik seotud vanemate hoiakute ja koolipoolse valikuga. Gümnaasiumilõpetajatelt küsiti, millise võõrkeele oleksid nad B-keeleks valinud, kui oleksid saanud ise valida. 

Tulemustes selgus, et vene keele oleks valinud 46%, aga on pidanud seda õppima 80% vastanutest. Teiste Eestis õpetatavate võõrkeelte (saksa, soome, prantsuse jt) puhul oli soov võimalustest tunduvalt suurem. See on üks näide ja argument paljudest, miks peame pakkuma laiemat võõrkeelte valikut ja tegema koolidele selle pakkumise kohustuslikuks. Nüüd, Venemaa Ukraina vastase julma agressiooni taustal, on ka vanemad ses küsimuses nõudlikumad. 

Vene keele eelistamisest

Vene keelel on kujunenud koolis eriseisund – selle õppimist suunab traditsioon ning ettekujutus kasutusvajadusest. Kirjutasin sellel teemal ka juba kümme aastat tagasi („Vene keel on eriseisundis“, Postimees, 19.09.2012). 

Vene keele eelistamine teise võõrkeelena on koolides pigem harjumus kui tungiv vajadus. Neil on vene keele õpetajad, kes vajavad koormust, ja väiksemad koolid pole endale paralleelselt saksa või prantsuse keele õpetajaid seni värvata saanud. Nii õpilaste kui lastevanemate soov on suurem kui valikuvõimalus ning seetõttu julgustan koolijuhte otsima võimalusi pakkuda õpilastele laiemat keeleõppevalikut.

Õpetajate palgatõus, töötingimuste ja -korralduse muutus, karjäärimudeli taastamine ja arendamine aitavad kaasa, et ülikoolides ette valmistatud prantsuse, saksa ja ka teiste keelte õpetajad jõuaksid koolidesse tööle. Loodan, et omavalitsuse piires ning üle halduspiiride saavad koolid teha koostööd, et pakkuda mitme kooli peale võõrkeelte õpetamiseks õpetajale piisavalt koormust. 

Inglise keele asemel võiks senisest rohkem koole valida endale A-võõrkeeleks mõne teise keele, sest inglise keelt on ka B-võõrkeelena palju lihtsam õppida kui mõnda teist keelt. Inglise keel on meie ümber igal pool ja kindlasti omandataks koolis korralikumalt kaks võõrkeelt, kui näiteks saksa, prantsuse või mõni muu keel oleks rohkem esil. 

Sümpaatne on ka lähinaabrite (soome ja läti) keelte laiem oskamine. Praeguses julgeolekupoliitilises olukorras on laiema kasutajaskonnaga võõrkeelte (saksa, prantsuse, hispaania jt) oskus oluline niikuinii. Nii tunneksime oma liitlasi oluliselt paremini. Kultuuri tundmine teeb ka hinge ilusamaks. Eesti õpilaste, Eesti hariduse ja kultuuri ning riikluse edaspidisekski tugevuseks olgu mitmekesine keeleoskus.