Ettekujutus õpetajaametist ei ole reaalse eluga kooskõlas. Ootused õpetajale on mäekõrgused, aga seaduste puudulikkuse ja ressursipuuduse tõttu on keeruliste õppimis- ja käitumisprobleemide lahendamisel ees takistused – kokkuvõttes ei ole silmas peetud, et ka õpetaja on inimene.

Sotsiaalministeeriumi 2021. aasta andmetel on alates kaasava hariduse rakendamisest, kümne aasta jooksul, kasvanud kõne- ja keelepuuetega ning psüühikahäiretega laste arv neli korda. Ilmselt on see vaid jäämäe tipp, sest lapsi, kelle vanemad abivajadust ei tunnista, on samuti palju. Õpetajad lahkuvad haridussüsteemist madala töötasu, õpetajaameti kehva maine, pingelise töö, distsipliiniprobleemide ja kriitiliste lastevanemate tõttu (Salu, 2018).

Kaasavas hariduses on palju vastuolulisi ja eetilisi dilemmasid tekitavaid olukordi. Arutleme ülikoolis tudengitega igal aastal õpetajaeetika koodeksi punktide üle. Mõtiskleme, millised on meie enda eetilised tõekspidamised. Reflekteerime praktiliste töökogemuste üle. Oleme jõudnud tõdemuseni, et eetikakoodeksis on toodud välja väärtused, mis eraldivõetuna on kõik olulised, aga millest lähtuvalt käituda pole nii mõnigi kord realistlik. Väärtused võivad olla ka omavahel vastuolus. Paljugi sõltub kontekstist ja on suhteline.

Eetikakoodeksis on pandud kirja normide ja/või väärtuste kogum, mis on toeks mingis valdkonnas tekkivate moraaliprobleemide lahendamisel ja õigete käitumisviiside valikul. Eetikakoodeks sisaldab sätteid püüdluste või ideaalide kohta ning on sõnastatud väga üldiselt. Reeglid, mida ei saa piisavalt täpselt sõnastada või mille üle käib veel debatt, sobivad eetikakoodeksitesse, mitte seadustesse (Aavik, 2007).

Aeg on vaadata üle meie ühised väärtused ja õpetaja kutse-eetika põhimõtted. Toon järgnevalt välja mõned õpetajaeetika koodeksi põhimõtted, mis tuleb haridussüsteemis tekkinud kriisiolukorra tõttu minu arvates ümber sõnastada.

Õpetaja, õpilane – lisada õpetaja ja ÕPPEGRUPP

Nii Eesti Õpetajate Liidu õpetajaeetika koodeksis kui õpetaja kutse-eetikas on toodud välja punkt „Õpetaja ja õppija“.

Minu arvates on oluline seda punkti täiendada, lisades ka õppijad ehk õppegrupp. Asi on selles, et üks ühele saab õpetada vaid eripedagoog, psühholoog, logopeed või tugiisik. Nendes rollides saab maksimaalselt lähtuda lapse vajadustest, soovidest ja eesmärkidest. Õpetaja peab tulema toime terve õppegrupiga ning lähtuma eelkõige riiklikust õppekavast.

Kindlasti on oluline, et õpetaja arvestaks nii palju kui võimalik iga õppija vajaduste ja heaoluga, kuid sellel on siiski piirid. Õpetajal ei ole selja taga silmi. Näiteks pöörates tähelepanu peamiselt paarile haridusliku erivajadusega õpilasele, pöörab ta selja teiste õpilaste poole.

Meil on kaasav haridus, kus on väga erinevate vajadustega õpilased ja õpetaja üksinda ei suuda kõikide laste vajadustega piisavalt arvestada. Õpetaja vajab igapäevases töös erivajadustega õpilastega tugispetsialistide abi. See ei ole häbiasi, vaid reaalsus. Lapsed, kes vajavad väga palju individuaalset tähelepanu, vajavad õppimist väiksemas rühmas.

Oman töökogemust nii psühholoogi kui ka abiõpetajana ja tean, et kui ma pööran kogu tähelepanu pisut kauemaks ühele või paarile õpilasele, siis teisi ma ei näe ega kuule. Ka minul pole selja taga lisasilmi ega -kõrvu. Ülejäänud õpilaste vajadus õppida ja end hästi tunda on aga samuti oluline. Nii õpetajaeetikas kui ka kaasava haridusega seotud seadustes tuleb uuesti väärtustama hakata õppegrupi heaolu.

Üldse on meil ühiskonnas väärtuste tasandil oluline tõsta uuesti pilk indiviidilt grupile ja kogukonnale ning õpetada lapsi ja noori teistega arvestama. Mati Heidmets rõhutab, et üks tuleviku pädevus on kogukonnapädevus. „Kogukonnapädevuste all mõeldakse teadmisi, oskusi ja hoiakuid käituda vastutustundliku rühmaliikmena, valmisolekut panustada rühma kui terviku käekäiku.“

Saame seda noortele efektiivselt õpetada vaid siis, kui oleme ühiskonnas kokku leppinud, et see on tõesti oluline, ja loome selleks tingimused. Eetikakoodeksis võiks välja tuua õppegrupiga seotud olulised põhimõtted, normid ja soovitused. Näiteks meie-tunde kujundamine, üksteise abistamine, rühmasisese võistlemise vähendamine.

Järgmine eetikakoodeksi põhimõte, mille üle peab põhjalikumalt arutlema, on

Sallivus ja tolerantsus ‒ lisada SEKKUMINE

Leian, et sallivus ja tolerantsus on küll väga olulised väärtused, kuid neil peavad olema piirid. Õpetajal on oluline märgata hea ja halva piire ning vajadusel sekkuda, kui mingit käitumist või suhtumist enam sallida ei saa. Õpetaja saab olla salliv ja mõistev õpilase, kuid sallimatu teatud käitumise suhtes. Nii teisi kui ka ennast kahjustava käitumise puhul on vaja sekkuda.

Õpetaja ja ka haridusjuhtide võimalust sekkuda piiravad praegu seadused, sest lapsevanemale on antud lõpliku otsustamise õigus. Praegu otsustab isegi Rajaleidjasse pöördumise üle lapsevanem ja kui ta probleemi eitab – mida vanem sageli ka teeb –, jääb nii laps, õpetaja kui ka õpperühm abitusse olukorda. Rajaleidja otsus on aga vajalik, sest sellega on seotud ressursid.

Tegelikult toovad olemasolevad Eesti Õpetajate Liidu eetikakoodeksid välja sekkumise vajaduse. On öeldud, et „õpetaja tõrjub vägivalda ja ükskõiksust. Õpetaja märkab ja sekkub õpilastevahelisse suhtlemisse, kus on märgata koolivägivalla tunnuseid. Õpetaja arvestab eriti hoolitsust ja kaitset vajavate õpilastega ja kaitseb neid teiste agressiivsuse eest.“

Paraku on õpetaja ja isegi haridusasutuse juhtkonna võimalus õpilasi kaitsta kehtivate seaduste tõttu piiratud. Õpetaja õigusi sekkuda tuleb suurendada.Võimalusmõistliku ajaga sekkuda on oluline, sest see on seotud kõikide laste turvalisuse ja heaoluga. Seadusi tuleb muuta.

Peaks olema võimalus kõrvaldada süstemaatiliselt segavad õpilased õppetööst. Soomes on sama probleem, haridusasutusel ei ole sekkumisvõimalust. Ühe Soome kooli õpilased on alustanud lausa streiki oma turvalisuse kaitseks. „Tüdrukute kamp hoiab Soomes kooli oma kontrolli all – kõik on hirmul“ (Eestinen, 2023).

Meil Eestis saab lühiajaliselt sekkuda, aga mitte teise klassi või kooli suunata või tugiisikut rakendada, KUI VANEM EI TAHA. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on lahti kirjutatud lubatud tugi- ja mõjutusmeetmete rakendamine õpilase suhtes. Lasteaedade jaoks ei ole sellist seadusesse kirja pandud tugimeetmete raamistikku üldsegi olemas. 

Nii uues alushariduse seaduses kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on tarvis luua õpetajatele koostöös haridusasutuse juhtkonna ja tugispetsialistidega võimalus kiiresti sekkuda, kaasates probleemide lahendamisse Rajaleidja.

Õiglus – lisada ERISUSED

Eetikakoodeksites on öeldud: „Hindamisel ja hinnangute andmisel on õpetaja objektiivne ja õiglane. Hindamisel objektiivne ning hinnangute andmisel on õpetaja erapooletu.“

Õpetajaeetika koodeksis on ka öeldud, et õpetaja suhtub kõikidesse õpilastesse õiglaselt ja loob positiivse õhkkonna. See on ideaal, mille poole püüelda, aga mida on kaasavas hariduses küllaltki raske teostada.

Miks üks võib lollitada ja saada pidevalt õpetaja ja tugispetsialistide tähelepanu? Teisedki soovivad sedasama. Kaasavas hariduses pälvivad erivajadustega lapsed rohkem tähelepanu kui n-ö keskmised ja andekad. Kas see on õiglane?

Kaasavas hariduses tehakse hindamisel erivajadustest lähtuvaid erisusi ja see ei pruugi tunduda kõikidele õpilastele õiglane. On oluline toetada iga lapse arengut parimal võimalikul viisil, kuid see eeldab sageli ka eritingimusi: mitme raskusastmega õppematerjale ja hindamisvahendeid, väiksemaid klasse ja abipersonali. Ei ole realistlik, et õpetaja üksinda suudab suures klassis luua ise kõik eritingimused ja olla seejuures kõigi suhtes õiglane.

Mis on õiglane, kui õpilased on nii erinevate võimete ja vajadustega, ka maailmavaatega, juhul kui nad tulevad eesti kultuurist erinevast kultuurist? Ilmselt on õpetajal oluline kaasata õpilasi aruteludesse selle üle, mis on mingis olukorras õiglane, millised on grupi vajadused, reeglid ja kokkulepped.

Eetikakoodeksis võiks eristada protsessihindamist ja summeerivat hindamist. Protsessihindamisel on oluline märgata iga lapse arengut ja suurendada õpilaste õpimotivatsiooni. Arvan, et summeerival hindamisel on oluline püüelda õiglase ja läbipaistva hindamise poole, tuues erisuste puhul need välja.

Ausus ja siirus – lisada SUHTLEMISOSKUSED ja SUPERVISIOONIVÕIMALUS

Ausus ja siirus on väärtused, mille poole püüelda. Ometigi on õpetajal pidevalt tarvis arvestada õpilaste vanusega, erivajadustega ja tunnetega, samuti lastevanemate õiguste ja võimalike emotsionaalsete reaktsioonidega. Õpetajal on oluline teadvustada oma emotsioone ja impulsse ning valida sõnad ja suhtumine, mis soodustavad konstruktiivset kommunikatsiooni.

Õpetajal on vaja pidada mitmesuguseid raskeid vestlusi: lahendada konflikte, rääkida läbi ja nõustada. Õpetajalt oodatakse, et ta suudab nõustada lastevanemaid keeruliste probleemide lahendamisel, millesse ta on sageli ka ise osalisena segatud.

Vastupidiselt sellele ütleb psühholoogide kutse-eetika, et psühholoog väldib nõustamist olukorras, kus esinevad topeltrollid – see võib takistada tema objektiivust. Veelgi enam, psühholoogide eetikakoodeksi kohaselt nõustaja keeldub nõustamast ja otsib professionaalset abi, kui tal on probleem, mis takistab tal professionaalset tegutsemist.

Õpetaja on ise sageli probleemide sees ja tal on keeruline suurt gruppi õpetada. Läbipõlemise oht on suur. Paraku on läbipõlenud õpetajal, kelle ressursid on ammendunud, idealiseeritud ootusi veelgi raskem täita. Koostöö tugispetsialistidega võib aidata probleeme lahendada. Õpetajatele tuleb tagada võimalus osaleda soovi korral supervisioonil, kovisioonil või koolitustel.

Mõtleme läbi, mida suudab õpetaja inimesena üksi ja mida vaid teistega koostööd tehes. Mil määral on vaja muuta eetikakoodeksit, et see vastaks kaasava hariduse reaalsusele? Kuidas muuta seadusi, et võimaldada õpetajatel käituda kaasava hariduse tingimustes eetiliselt? Nii uus alushariduse seadus kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus saaksid õpetajat tema töös oluliselt rohkem toetada.

Väga oluline on eetikakoodeksisse muudatuste tegemisel kaasata praktikuid: pedagooge, tugispetsialiste ja haridusjuhte. Võib-olla tasub osa väärtusi kirjeldada eetikakoodeksis dimensioonide või skaaladena. Liigne hea võib muutuda halvaks.

---

Allikad ja lisalugemist:

Aavik, T., jt. (2007). Eetikakoodeksite käsiraamat. Avatud Eesti Fond.

Eesti Õpetajate Liit (2005). Eesti õpetajaeetika koodeks.

Eesti Õpetajate Liit (n.d.) Õpetaja kutse-eetika.

Eestinen (20.11.2023). “Tüdrukute kamp hoiab Soomes kooli oma kontrolli all – kõik on hirmul”.

Heidmets, M. (2023). Mati Heidmets: Kogukonnapädevus on liim, mis inimesi ühendab. Postimees. Ühiskond ja Inimene. (16.11.2023).

Riigi Teataja (2010). Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus §58. Tugi- ja mõjutusmeetmete rakendamine õpilase suhtes.

Salu, E. (2018). Õpetajate arvamused õpetajate töölt lahkumise põhjuste kohta. Magistritöö. Haridusteaduste instituut. Tartu Ülikool.

Sotsiaalministeerium (2021). Erivajadustega laste tugisüsteemi reform.

---

Loe samal teemal:

• Sirje Pärismaa – Milliseid uusi olukordi peaks õpetaja eetikakoodeks aitama lahendada?
• Margit Sutrop – Õpetaja eetikakoodeksist ja vajadusest mõtestada õpetajaametit
• Anna-Liisa Blaubrük – Kumb oli enne, kas inimene või õpetaja?
• Raivo Juurak – Õpetaja palvehelmed