Václav Smili raamat „Arvud ei valeta“ (eesti keeles välja andnud Pegasus, 2021) peaks olema iga kooli raamatukogus, seal toodud kirjanduse põhjal saaksid õpilased koostada referaate paljudel teemadel.

Raamatu autor on tšehhi päritolu Kanada Manitoba ülikooli emeriitprofessor, kes on kirjutanud üle 40 raamatu energia, keskkonna ja rahvastiku muutumise, toidu tootmise, tehnika arengu ja poliitika teemal. Teda nimetatakse üheks sajast maailma suurimast mõtlejast. 

Koolis õpitud ajalugu on eelkõige sõdade, riikide tekkimise ja lagunemise lugu. Aga kindlasti tuleks teadmistele kasuks ülevaade meditsiini, tehnika ja tootmise, transpordi, looduskaitse jt valdkondade arengust, praegusest seisust ja tuleviku arengusuundadest. Seda lünka täidab Smili raamat edukalt. 

Vaatleme lühidalt näiteks jalgratta ajaloo ja energia tootmisega seotud peatükke. Enam kui kaks sajandit on möödunud päevast, mil 1817. aastal demonstreeris Badeni suurhertsogiriigi metsaametnik ja leiutaja Karl von Drais oma „jooksumasinat“, millel oli kaks ühesuurust ratast. Sarnaselt väikelaste rattaga tuli sellega edasiliikumiseks tõugata jalgadega maast. Raske ja ebamugav ratas oli tehtud puust, tunniga sai sõita veidi üle 16 kilomeetri. Tol ajal polnud korralikke teid ja õhuga täidetud rehve ei olnud veel leiutatud. Hea oli liikuda üksnes allamäge.

Viiskümmend aastat hiljem domineerisid Prantsusmaal 150 cm suuruse läbimõõduga esiratta ja selle võllile kinnitatud pedaalidega kõrgrattad. Korralike teede puudumisel sai kõrgel istunud rattur kukkumisel korraliku matsu. Alles 1885. aastal hakkasid kaks Briti leiutajat, John Kemp Starley ja William Sutton, tootma ohutuid Roveri jalgrattaid, mis on peaaegu tänapäevase toodangu sarnased. Raam oli tehtud terastorudest, kasutati kettülekannet tagarattale. Ja kui John Dunlop tutvustas 1888. aastal õhkrehve, hakkasid mõne aja pärast ilmuma tänapäevased jalgrattad. 

Keeruline lugu tuumaenergiaga

Esimene tuumajaam Inglismaal Calder Hallis hakkas tööle peaaegu 70 aastat tagasi, 1956. aastal. Raamatu autor Václav Smil nimetab tuumaenergeetika vallas tehtut „edukaks läbikukkumiseks“. See hinnang ei põhine ainuüksi kolmel avariil: USA-s Pennsylvanias 1979, Ukrainas Tšornobõlis 1986 ja Jaapanis Fukushimas 2011. Tuumajaamade ehitamine on osutunud alati plaanitust kallimaks ja pikaajalisemaks, pole leitud aktsepteeritavat lahendust tuumakütuse hoidmiseks ega senisest ohutumat tehnoloogiat. 

Tuumaenergia tootmise tiputase, 18% kogu planeedi arvestuses, oli 1996. aastal. Aga 2018. aastal moodustas tuumaenergia kõigest kümnendiku kõigi maade energiatoodangust. Prantsusmaal oli tuumaenergia protsent kõige suurem, 72. 

Eeltoodut arvestades on arusaamatu hurraaoptimistlik plaan rajada Eestisse lähema 11 aasta jooksul tuumajaam. Eeskujuks on võetud sarnane projekt Kanadas, kus on plaanis käivitada jaam 2028. aastal. Ajakirjanik Andrus Karnau (Postimees, 03.01.2024) on toonud Fermi Energia poolt 2035. aastaks planeeritavas tuumajaamas toodetava elektri hinnaks 70–80 eurot/MWh. Aga kui jaam Kanadas valmib viis või kümme aastat hiljem? Mitu majanduskriisi võib toimuda selle aja jooksul? 

Tuumaenergeetika spetsialiste on meil vähem kui ühe käe sõrmi. Jaama ehitab küll erafirma, aga riik peab tagama ohutuse, õigusaktid, personali olemasolu jne. Veel suurenevad olulisel määral riigi kulud Rail Balticule, arvestada tuleb praegust majanduslangust ja võimalikke sõjalisi ja tervishoiukriise. USA-sse põlevkivielektrijaama rajamise „kogemus“ läks Eesti Energiale maksma 65 miljonit eurot. 

Tuumajaama rajamine tuleb edasi lükata, selle asemel tuleb oluliselt suurendada tuule- ja päikeseenergia tootmist. Smil kirjutab, et väga lihtne viis energia kokkuhoiuks on kolmekordsete klaasidega aken. Rohepöörde õnnestumiseks on vaja, et lisaks Lääne-Euroopale, Kanadale, Jaapanile ja USA-le tuleksid sellega kaasa ka ülejäänud riigid, kus elab kokku peaaegu seitse miljardit inimest. Nii mõnedki arenguriigid kavatsevad ehitada hoopis uusi söeelektrijaamu. Enne said lääneriigid rikkaks fossiilseid kütuseid kasutades, nüüd soovivad vaesemad riigid samamoodi rikkamaks saada.

Veel põnevaid teemasid

Katseid päikeseenergiat kasutada on tehtud üle saja aasta. Esimesed päikesepaneelid olid kallid, nüüd tehakse odavamaid ja paranenud on ka elektri salvestamise tehnoloogia. Aga lootus, et päikese- ja tuuleenergia kasutamine alandab elektri hinda, pole täitunud. Näiteks Saksamaal oli elekter kõige odavam 2000. aastal, kui 1 kWh maksis alla 14 eurosendi. 2019. aastal tuli riigis 20% elektrist taastuvatest allikatest, aga 1 kWh maksis juba 29 eurosenti. Osaliselt on see seotud ka üldise palkade ja hindade tõusuga. 

USA-s on elekter odavam, 2000. aastal maksis üks kilovatt 0,122 ja 2019. aastal 0,127 dollarit. Kõige odavam on toota elektrit Norras ja Kanadas, kus on palju hüdroelektrijaamu. 

Loetleme veel mõned raamatu 338 leheküljel käsitletud teemadest: laste arvu vähenemine, pandeemia ennustamine, õnnelikuks saamine, Hiina ja India võrdlus, lagunevad impeeriumid, elektri kasutamine ja selle tegelik hind, kiiresti muutuvad autod, lendamise ohutus, nisu saagikuse kasv, liha söömine (kana kui kuningas), keskkonnaprobleemid, lehmade planeet ja rohepööre. 

Siit leiame veel palju huvitavaid fakte, näiteks et USA ei ole imikute väikse suremuse poolest 30 esimese riigi hulgas. See on seletatav väga eriilmelise elanikkonna ja suure immigratsiooniga vähemarenenud riikidest, samuti üldise tervisekindlustuse puudumisega. Mehhikos asuvas nisu ja maisi aretamise keskuses on töötatud Norman Borlaugi juhtimisel välja kõrgema saagikusega nisusort, tänu millele kasvas keskmine saak 12-st 35 tsentnerini hektarilt. Borlaug (1914–2009) sai 1970. aastal Nobeli preemia näljahäda vähendamise eest.