Olin alles noor sotsiaalpedagoog, kui sain kõne esialgu murelikuna tundunud vanemalt, kes teatas, et tema tütar on kodust lahkunud ja ta ei tea tema asukohta. Kõne tuli küll üsna hilisel õhtutunnil ja oli diktsiooni järgi otsustades tehtud alkoholijoobes, kuid see ei vähendanud tol hetkel muret olukorra pärast. 

Juhtumit uurides tekkis mitmeid ebakõlasid, kuid laps naasis kooli. Kõned aga jätkusid, muutusid nädalate jooksul agressiivsemaks, lõppedes lapsevanema ähvardustega – ta teadvat, kus ma elan, teadis nimetada ka mu auto marki ning lubas, et kui me kooli poolt ei tee olukorda paremaks (ehk ei too tema tütart koju tema juurde), tuleb meil probleeme. 

Kuigi asi päädis avaldusega politseile, on juhtum mul meeles kui üks keerulisemaid minu tööelus. See on päris kius. On hirmunud ohver, on võimukas ja vägivaldne vanem, on lootusetuna näiv olukord. See on näide sellest, kuidas üks tööalane juhtum eskaleerub kiusuks. 

Vägivald ja järelepärimised ei ole kius

Olen sotsiaalpedagoogina seisnud ka lapse kodu uksel, kus räuskav ning purjus isa on pakkunud välja valiku: kas lööb lapse maha või viskab ta lihtsalt välja. Sellised olukorrad pole kiusamine, vaid on puhas vägivald. Tavaliselt on selliste, tihtilugu avaliku korra rikkumisteks kvalifitseeruvate tegude taga retsidiivse käitumisega vanem, sõltlasest vanem, türann või lihtsalt ebastabiilne ning sotsiaalselt saamatu vanem.

Eeltoodud ekstreemsetest juhtumitest tavapärasem on läbipõlemise piiril õpetaja tõdemus õhtul Stuudiumisse sisse logides, et teda ootab ärritunud vanematelt kiri või mitu. Need nõuvad selgitusi, võimalusi, teavet, täpsustusi või valavad lihtsalt pahameelega üle. Kuid kius on midagi enamat kui vanemate selgitusi nõudvad kirjad või järelepärimised. Olgu need kui tahes ründavad või korduvad.

See, mis õpetajat tegelikkuses põletab, pole üksiku hullunud vanema vägivallategu või selgitusi nõudvad hindevaided. Tihti on nende tegude, kirjade ja küsimuste põhjus ju siiski mure. Mure oma lapse pärast ning energia ning oskuste puudus, et tegeleda päris põhjuste ja põhjendustega. Mure ja ehk ka mõne minevikus kunagi kogetud ebaõigluse taak. Kuigi need olukorrad on väsitavad, ei saa me nende pinnalt öelda, et oleme õpetajatena kogenud kiusu.

Kiusamise aluseks on võimusuhted 

Kõige tüüpilisem lapsevanema kiusu näide on minu arvates hoopis selline, kui lapsevanem ei pöördu oma küsimustega õpetaja ega õppejuhi poole, vaid teeb teiste lastevanematega ringkirja, milles pärib aru õpetaja käitumise kohta tegelikke fakte omamata. Või pöördub koolipidaja või ministeeriumi poole. Huvitumata sealjuures tegelikkusest, mis probleemi on tekitanud ja mida saaks kohapeal lahendada. Sellist vanemat ei huvita lahendus, vaid ta tahab külvata hirmu. Ja lahenduseks on vaid julge koolijuht, kes suudab, selg sirgu, toetada õpetajat ning neelata alla kogu olukorraga tekkiva ebaõigluse.

Kaebamise või ringkirjade kirjutamise võimalust on hakanud kasutama ka vanemad, kes teavad, et esimesena enda ohvrina näitamine ja ründamine on kiireim viis pälvida kaastunnet ja soosingut. Näiteks saab lapsevanem kirjutada koolipidajale, et tema lapsel ei lubata emakeeles rääkida, kui õpetaja palub klassis kasutada õppekeelt ja soovitab ka igal vabal hetkel seda harjutada, et sõnavara laieneks ja tekiks vilumus. On see rahvusliku konflikti õhutamine või päris hirm, et last kiusatakse tema rahvuse tõttu? Vahet pole, sest esimesena rünnates saavutatakse soosiv tulemus. Loodetud taganemine.

Kiusamine üksikute tegudega

Väiksemas kohas, kus kõik elanikud on omavahel seotud ja napib spetsialiste, võivad kiusavaks käitumiseks eskaleeruda üksikud teod. Näiteks lillepotti pissiv teismeline, keda direktor ei luba noomida, sest ta on „koka poeg“. Või kohaliku suurettevõtja ja omavalitsuse juristi lapsele vaid maksimumhinnete panemine, sest „keegi ei jaksaks tagajärgedega tegeleda“. Hierahia, võim ja jõuetu õpetaja.

Suures linnas ja kogenud pedagoogiga on sellised olukorrad keerulisemad. Näiteks üks olukord eliitkooli katsete järel: lapsevanemad tutvuvad täidetud testidega. Olukorda kontrolliv koolitöötaja keelab testidest märkmete tegemise. Lapsevanem (avaliku elu tegelasest kohaliku linnavolikogu töötaja) pildistab töid keelust hoolimata. Kooli töötaja palub lõpetada. Lapsevanem vaid naerab selle peale. Kooli töötaja jääb piinlikku olukorda, sest teised vanemad näevad, kuid ta ei julge reageerida. Ka see on kiuslik võimu näitamine. Nii see kui ka ring- ja kaebekirjad, aga ka järgmisena kirjeldatud juhtum, lisavad kisuajakäitumisse olulise komponendi – publiku. 

Olen olnud olukorras, kus klassikaaslaste vahel toimunud kakluse hukkamõistmisel kutsuti mind ümarlauda, milles osalesid vägivallatsenud lapse vanem, tema kolleegist spetsialist ja kohaliku omavalitsuse esindaja. Nõuti selgitust, kuidas ma sain pedagoogina mõista vägivallatsenud noore avalikult hukka – sellega ma ohvristasin noore. Ma ei räägi siin taasühiskonnastamisest ega meeskonna kaasamisest, vaid mitu kuud hiljem toimunud üllatuslikust kohaliku omavalitsuse asutusse vaibale kutsumisest. Nii vanem kui tema võrgustik unustas, et kuskil oli olukorra tegelik ohver, kelle heaolu ega toimetulek ei läinud neile korda. Tol hetkel tundus mulle, et neil oli vaja näidata, et võim on kuskil mujal kui minu käes. Minu käes, kes ma püüdsin toimunud olukorda hinnata. Praeguseks tekkinud distantsilt saan aru, et tegelikkuses oli ikkagi tegu jõuetuse ja murega oma lapse pärast, mis viis olukorrani, kus rünnati, selle asemel et lahendust otsida.

Kiusaja, nii nagu iga vägivallatseja, on ressursipuuduses. Olgu selleks ressursiks siis info, energia, teadmised, oskused, võim või enesekindlus. Rünnatakse esimesena ja ebaadekvaatselt, et saada oma tahtmist. 

Ja kuigi õpetajale tundub tihti, et rünnatakse ka võimu või kiusu pärast, tahaksin uskuda, et vanemaid kannustab soov saada oma lapsele vaid parimat haridust ja õpetust. Teisiti ei saa nendesse vanematesse suhtuda, kui tahad mitte läbi põleda.