„Veri! Ei mingit kahtlust!“

Iga lugeja inimene teab, et just nii algab Astrid Lindgreni kuulus detektiivjutustuste sari Kalle Blomkvistist. Raamatud „Meisterdetektiiv Blomkvist“, „Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu“ ning „Kalle Blomkvist ja Rasmus“ ilmusid Rootsis aastatel 1946, 1951 ja 1953 ning lennutasid laste juba niigi suure kire krimi- ja detektiivkirjanduse vastu lausa taevastesse kõrgustesse.

Ühtäkki tahtsid kõik Blomkvistist võlutud poisid ja tüdrukud samuti meisterdetektiivid olla ning aidata politseil kelme ja mõrtsukaid türmi pista. Ja see võimalus neil ka oli, sest 1950. aastate Rootsis julgustatigi inimesi, iseäranis lapsi riigi turvalisuse huvides hobidetektiividena tegutsema. Ühelt poolt oli see osa ennetustööst, et hoida noorsugu halvale teele minemast, teisalt aga reaktsioon kohalike ühiskondlike probleemide ja külma sõjaga seotud hirmudele.

Politsei korraldas noortele detektiiviklubisid, detektiivihakatised aga aitasid politseil varastatud autosid otsida ja vargaid jälitada ning figureerisid tihti ka ajakirjanduses. Nimetama hakati sellist avalikku-amatöörlikku detektiivindust sõnaga blomkvisteri – muidugi mõista Kalle Blomkvisti järgi. Eesti keeles võiks blomkvisteri vasteks olla ehk „blomkvistlus“ (inglise keeles on vastena kasutatud sõna blomkvisting).

Harrastusdetektiivi ennast kutsuti detektiven allmänheten ‘avalik detektiiv’ või, alates 1953. aastast ja eriti laste puhul, blomkvistare – sõna, mille leiab muu hulgas Rootsi Akadeemia avaldatavast rootsi keele kirjeldavast sõnaraamatust „Svensk ordbok“ ja mis võiks tõlgituna olla „blomkvistlane“ või miks mitte lihtsalt „blomkvist“.

Tänapäeval sellist ohtlikku asjaarmastajalikku isetegevust päris elus ei soosita, kuid lastekirjanduses on korravalvureid abistava südika lapse, nii-öelda blomkvistlase tüpaaž endist viisi tohutult populaarne. Iseasi, kas vastavaid krimilugusid vorpivate kirjanike ettevalmistus on võrreldav Lindgreni omaga; tema sai oma suurepäraste lugude kirjutamiseks vajalikud kriminalistikateadmised, töötades 1930. aastate lõpus rahvusvaheliselt tunnustatud kriminoloogi ja kriminalisti Harry Södermani sekretärina.

---

„Sõnal sabast” on Priit Põhjala veerg, mis  keskendub eesti keeles leiduvate põnevate sõnade, peaasjalikult uudis- ja unarsõnade tutvustamisele.