• Eksamite aega on mõtet muuta eelkõige siis, kui see toob kaasa vastuvõtukatsete lõpetamise gümnaasiumides.
• Parem ja lihtsam võimalus oleks leppida gümnaasiumidega kokku, et need loobuksid eraldi vastuvõtukatsete korraldamisest ja saaksid vastuvõtmisel usaldada lõpueksamite tulemusi.

Õpetajate Lehes on ilmunud mitu artiklit põhikooli lõpueksamite toimumise aja muutmise vastu. Ka mina olen seda meelt, et kõige lihtsam oleks, kui need eksamid toimuksid juunis. Aga gümnaasiumiõpetajad soovivad suvel puhata ja gümnaasiumid korraldavad vastuvõtu oma kooli juba kevadvaheajal. Ning need vastuvõtukatsed on tegelik probleem, millega tuleks tegeleda, sest põhikooliõpilased peavad lühikese aja jooksul mitu korda end kõrgvormi viima ja oma teadmisi ja oskusi demonstreerima, eriti kui pole kindel, kas nad saavad soovitud kooli sisse ja peavad tegema katsed mitmesse kooli. See on ka täiendav aja- ja rahakulu mitte ainult õpilastele ja nende peredele, vaid ühiskonnalegi. 

Alguses oli nende kevadiste katsete korraldamine ebaseaduslik, kuid kui Riigikohus tühistas selle tõttu katsete tulemused (Riigikohtu otsus 3-3-1-85-08), siis HTM hoopis seadustas need. Nüüd on põhiline džinn tagasi purki ajada. Mul ei ole ülevaadet, kas selles osas on gümnaasiumidega koostöös eeltööd tehtud. On vaid HTM-i soovitused, mis pole gümnaasiumidele siduvad. 

Praegu korraldavad neid katseid ka riigigümnaasiumid. Väga oluline on saada neilt sõnum, et edaspidi vastuvõtukatseid ei korraldata. 

Mida saab vastuvõtukatsetel mõõta?

Gümnaasiumi vastuvõtukatsed toimuvad juba kevadisel koolivaheajal, st veel varem kui planeeritud põhikoolieksamid. Seega on küsitav, mida nendel katsetel mõõta saab, kui põhikooli õppekava pole veel läbitud. Olen teinud ka ettepaneku, et põhikooli lõpueksameid võiksid ette valmistada ja läbi viia gümnaasiumiõpetajad, et nad saaksid eksamite tulemusi usaldada ega hakkaks täiendavaid katseid korraldama. 

Oma nelja lapse kogemustest mäletan, et nad lõpetasid põhikoolis sisulise õppimise siis, kui gümnaasiumikatsete tulemused olid teada, sest põhikooli lõpueksamite tulemused ei omanud mingit kaalu – oli juba teada, kuhu nad edasi õppima saavad ja kuhu ei saa. Selle tõttu ei ole võimalik saavutada lõpueksamite üht põhilist eesmärki: saada ülevaadet põhikoolilõpetajate teadmistest ja oskustest. Eriti tipu osas, kes soovib edasi õppida gümnaasiumides, kus toimuvad vastuvõtukatsed.

Olen juba ammu juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et Eestis on kõige lühem kooliaasta õppepäevade arvu poolest. Seda enam, et kevadel lõpeb sisuline õpe koolides juba mitu päeva enne kooliaasta lõppu (väidan seda nelja lapse isa ja kaheksa lapselapse vanaisana). Kui tõesti tuntakse muret 9. klassi õppepäevade arvu pärast, võib kooli alustada varem. Ma ei ole nõus, et õpilaste päeva- ja nädalakoormus suureneks täiendava õppetöö arvel, et lõpueksamiteks valmistuda.

Kui õpetajad on veendumusel, et 9. klassis ei jõua kõiki materjale eksamiteks selgeks õppida, on võimalik teha kooli õppekava ümber nii, et lõpueksamiainete mahtu suurendatakse juba 7. ja 8. klassis. 

Mis saab pärast eksameid?

Arusaamatuks jäi ka kurtmine, et pärast eksameid pole midagi õpetada. Väga hea mõte Õpetajate Lehes ilmunud artiklites oli eksamiküsimuste analüüs vastava aine tundides. Siis ei saa ka enam väita, et eksam on töövorm, millel pole õppimisega mingit seost, kuna õpilane ei saa sisulist tagasisidet. See on minu arvates kõige olulisem argument eksamite toimumise aja varasemaks muutmise kasuks: vabaneda arusaamast, et õpime eelkõige eksamiteks ja pärast neid võib kõik unustada, ning et õpilased kinnistaksid ja väärtustaksid omandatud teadmisi ja oskus rohkem. 

Loomulikult on eksamite aega mõtet muuta eelkõige siis, kui see toob kaasa vastuvõtukatsete lõpetamise gümnaasiumides. Üks võimalus on keelata need riigi tasandil, st taastada kord, mis kehtis enne katsete seadustamist. Kuna vahepeal on hakanud kehtima uus seadus, tuleks põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest kehtetuks tunnistada või muuta kaks lauset: § 27 lg 3 kolmas lause „Gümnaasiumi vastuvõtmisel võib hinnata isiku teadmisi ja oskusi, kuid vastuvõtutingimused peavad põhinema objektiivsetel ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumidel“ ja lg 5 esimene lause: „Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud valdkonna eest vastutava ministri määrusega volitatud ulatuses kehtestab kooli pidaja või kooli pidaja volitusel direktor kooli vastuvõtu tingimused ja korra, sealhulgas teadmiste ja oskuste hindamise korra gümnaasiumi vastuvõtmisel.“

Küll võiks alles jääda, et vastuvõtutingimused peavad põhinema objektiivsetel ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumidel ja „käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud valdkonna eest vastutava ministri määrusega volitatud ulatuses kehtestab kooli pidaja või kooli pidaja volitusel direktor kooli vastuvõtu tingimused ja korra, tingimusel, et minister ei lähe oma määrusega seadusega vastuollu ja ei anna õigust vastuvõtukatseid korraldada, et hinnata teadmisi ja oskuseid“.

Parem ja lihtsam võimalus oleks leppida gümnaasiumidega, eelkõige aga riigigümnaasiumidega, kes vastuvõtukatseid korraldavad, kokku lõpueksamite sisus ja korralduses, et gümnaasiumid loobuksid eraldi vastuvõtukatsete korraldamisest ja saaksid vastuvõtmisel usaldada lõpueksamite tulemusi.   

Samuti peaksid eksamid vastama kehtivatele õigusaktidele.

Ümberkorraldust alustati valest otsast

Allar Veelmaa kirjutab 1. oktoobri Õpetajate Lehes: „Lugesin 21. augustil Harno kodulehele üles pandud 2025. aasta matemaatikaeksami eristuskirja ja nüüd soovin teada, mis on sellise nn dokumendi õiguslik staatus.“

Eristuskirjas ei ole tõesti kirjas õiguslikku alust, kuigi võiks ja peaks. Tegelikult on selline õiguslik alus olemas. 

Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord § 12: „Ühtse põhikooli lõpueksami eksamitöö valmistatakse ette eksameid korraldava asutuse koostatud eristuskirja põhjal. Eristuskirjas määratakse lõpueksamitöö koostamise tingimused, sealhulgas eraldiseisvalt hinnatavate eksamitöö alateemade ja/või osaoskuste (edaspidi eksamitöö osad) küsimuste ja ülesannete valimise kriteeriumid ning nõuded eksamitöö võrreldavuse tagamiseks eelneva ja/või järgneva kooliastme sama õppeaine või ainevaldkonna tasemetöö ja/või riigieksami eksamitööga.“

Küsitavaks jääb õiguslik alus jätta eristuskirjaga ainekavast välja terve hulk olulisi teemasid, mida eksamitel ei käsitleta, sisuliselt muuta ainekava. Eeltoodud paragrahv sellist õigust minu arvates ei anna. 

Loodan vähemalt, et kõiki õpilasi ja õpetajaid teavitatakse varakult selle kohta, mida eksamil ei küsita. Ma polnud varem selle teemaga kursis ning olen pigem kuulnud õpetajate kurtmist, et eksamites üllatatakse õpetajaid ja nad õpetavad selle tõttu isegi rohkem, kui ainekava ette näeb. 

Kokkuvõttes jääb siiski mulje, et ümber korraldama on hakatud valest otsast, sest probleem ei ole mitte lõpueksamite ebasobiv aeg, vaid gümnaasiumide vastuvõtukatsed, mis panevad õpilastele täiendava koormuse. Ministeerium oleks võinud vähemalt endale alluvate riigigümnaasiumidega kokku leppida, kuidas loobuda vastuvõtukatsete korraldamisest või vähendada nende mahtu ja korraldada need analoogiliselt kõrgkoolide ja kutsekoolidega pärast üldhariduskooli lõpetamist suvel. Kui katsed jätkuvad senise korra alusel, tegi eksamite aja muutmine olukorra pigem segasemaks ja õpilased peavad ikkagi oma teadmisi ja oskusi mitu korda tõestama.