Lastevanemad otsivad oma lastele parimaid haridusvõimalusi üha teadlikumalt – olgu selleks parema mainega koolid, turvalisem keskkond või kõrgemad akadeemilised tulemused. See suundumus tõstatab küsimusi. Kas kodulähedane haridus on Eestis tõepoolest ühtlaselt hea? Kas populaarsete koolide poole suunatud haridusränne toob kaasa haridusliku ebavõrdsuse süvenemise?

Mida teame varasemast?

Kas lastevanemad mängivad sissekirjutustega? 2018. aastal küsisid Statistikaameti analüütikud, kas lapse kooliminek paneb „kolima“. Uuriti, kuidas muutus esimesse klassi astunud laste elukoht aastatel 2015–2017, keskendudes perioodile aasta enne kooliminekut ja kooli määramise hetkele 1. märtsil. Tulemused kinnitasid, et nii see tõesti on – sageli nihutatakse sissekirjutust kunstlikult koolile lähemale, et tagada lapsele koht soovitud õppeasutuses. Eeskätt on tegemist suuremate linnade probleemiga.

Selline sissekirjutuste ümbermängimine loob aga probleemi: populaarsed koolid täituvad kiiresti, jättes naabruskonnas tegelikult elavad lapsed ukse taha. Seetõttu on paljud lapsed, kelle kodu asub kooli kõrval, sunnitud otsima õppimisvõimalust hoopis kaugemalt.

Kui pikk on õpilaste koolitee? 

2015. aastalselgus Statistikaameti analüüsidest, et algkooliõpilase keskmine koolitee on 3,2 kilomeetri pikkune, ningiga kolmas 1.–3. klassi õpilane käis koolis kuni kilomeetri kaugusel kodunt. Enam kui pooled (58%) 1.–3. klassi õpilastest elavad koolile nii lähedal, et lähim õppeasutus jääb vähem kui ühe kilomeetri kaugusele. Ometi ei tähenda see alati, et lapsed just seal õpivad – sageli valitakse kool hoopis kaugemalt. Selgus, et kõige lühem võimalik koolitee on keskmiselt 1,7 kilomeetrit, kuid tegelikult läbivad õpilased kooli minnes ligi kaks korda pikema vahemaa.

2017. aastal vaatas Statistikaamet ka 10.–12. klassi õpilaste koolitee pikkust ning selgus, et kuigi gümnasistide koolitee oli keskmiselt 15 km pikk, asus kolmandikul neist kool kodust kuni kahe kilomeetri kaugusel, koolitee mediaanpikkus oli 4,3 km. 71% gümnasistidest ei õppinud kodule kõige lähemal asuvas koolis. Statistikaameti analüüsid ilmestavad hästi, milline on ühes või teises piirkonnas õpirände mustrite muutumine. 2016. aasta gümnaasiumiastme õpirände kaardid leiab SIIT.

Milline on praegune seis?

Statistikaamet analüüsis Arenguseire Keskuse tellimusel paiknemisindeksi põhjal (arvestades laste tegelikku elukohta, mitte ametlikku sissekirjutust), kui paljud õpilased ei käi oma kodule lähimas koolis. Haridusränne on kõige ulatuslikum just suuremates linnades, kus valikuvõimalusi on rohkelt ja konkurents parimate koolide pärast tihe. Eestis paistavad eriti silma Tallinn ja Tartu, kus sõltuvalt haridusastmest ületab haridusrände määr märgatavalt kogu riigi keskmise. 

Keskmiselt 45% algkoolilastest suundub igal hommikul õppima kaugemale, möödudes koolist, mis võiks olla nendele kõige loogilisem valik. Tallinnas on see näitaja 63% (Eesti kõrgeim!) ja Tartus 54%. 

Keskmiselt 59% gümnaasiumiõpilastest ei käi oma kodule lähimas gümnaasiumis, eelistades tihti kaugemaid õppeasutusi. Eriti teravalt joonistub haridusränne välja Tartu ja Tallinna lähedastes omavalitsustes (nt Rae vallas 96%, Raasiku vallas 91%), kus paljud noored liiguvad õppima just suurlinnadesse. Seda soodustavad head ühistranspordiühendused, mis teevad pendeldamise lihtsamaks kui näiteks Eesti äärealadel.

Gümnaasiumiastme kõrgem haridusränne on igati mõistetav, arvestades nii koolivaliku motiive kui ka õpilaste vanuselist küpsust. Kui algkoolis mängib suurt rolli vanemate tugi ning tähtsaimaks peetakse turvalist ja toetavat keskkonda, siis gümnaasiumis hakkavad noored ja nende pered mõtlema juba järgmisele haridusetapile. Akadeemilised tulemused, kooli maine ja edasised võimalused muutuvad otsustamisel määravamaks. Lisaks on gümnaasiumiõpilased iseseisvamad ja võimelised ka pikemaid kooliteid ette võtma, mis avardab nende valikuvõimalusi veelgi.

Miks siiski algkoolilapsed ei õpi kodule lähimas koolis, kus just jalgsi kooliminek võiks olla eelistatuim? Üks põhjus suurlinnades võib tõepoolest olla koolikohtade nappus kodulähedases koolis, ent samas näitas 2024. aastal avaldatud Tallinna lastevanemate koolivaliku uuring, et turvalisus, lapsesõbralikkus ja kiusamisvaba keskkond on vanemate jaoks üha olulisemad. Seega ei loe koolivalikul vanematele enam ainult maine ja akadeemilised tulemused – üha tähtsamaks saab küsimus, kas laps tunneb end seal õnnelikuna ja turvaliselt. Kas lapsel on koolis hea olla? See suundumus peegeldub üha enam ka meedias, kus lastevanemad räägivad avatult koolitõrkest, vähenenud koolirõõmust ja muudest väljakutsetest, millega nende lapsed silmitsi seisavad.

Hariduslike erivajaduste rohkus on samuti kriitiline teema, mis tähendab, et lastevanemad pööravad koolivalikul üha suuremat tähelepanu sellele, kas õppeasutus suudab pakkuda vajalikku tuge ja individuaalset lähenemist. Toetavad tugispetsialistid ja diferentseeritud õpe on muutumas paljude perede jaoks kooli kvaliteedi oluliseks mõõdikuks – pelgalt õppekava tugevus või maine pole enam piisavad argumendid.

Samal ajal võib kooli atraktiivsust märkimisväärselt kasvatada ka nn kogupäevakooli mudel, kus õppetöö ja huvitegevus on omavahel sujuvalt põimitud. Kui koolimajas või selle vahetus läheduses tegutsevad mitmekesised huviringid, on võimalus sportida ja loominguliselt tegutseda, muudab see perede elu oluliselt lihtsamaks. See tähendab, et lapsevanem ei pea pärast koolipäeva töö ja muude kohustuste kõrvalt mängima huviringide kullerit, vedades last ühest tegevusest teise. Selline terviklik lähenemine loob lapsele stabiilse ja arendava keskkonna, kus ta saab veeta päeva turvaliselt ja mitmekesiselt, samas kui vanematel on kindlus, et kõik vajalik on ühes kohas olemas.

Millised on ulatusliku haridusrände järelmid?

On täiesti mõistetav, et lastevanemad tahavad oma lastele parimat ja koolivalik peegeldab seda soovi. Küll aga peame endalt küsima, kas väide, et kõikjal Eestis on ühtlaselt hea kodulähedane haridus, peab veel paika.

Teadusuuringud, ent ka PISA taustaküsitlused näitavad, et koolivalikut juhivad eelkõige kõrgema haridustaseme ja parema majandustaustaga pered. Samal ajal jäävad vähem populaarsete piirkondade kodulähedastesse koolidesse tihti lapsed, kelle peredel pole majanduslikke või logistilisi võimalusi kaugemale liikuda. See aga süvendab hariduslikku ebavõrdsust – ühed koolid koonduvad akadeemilise eliidi keskuseks, samas kui teised võitlevad üha suurenevate sotsiaalmajanduslike väljakutsetega.

Sellele probleemile lisandub õpetajate põud, mis omakorda süvendab lõhet koolide vahel. Küsimus pole praegu üksnes see, kas õpetajaid jätkub, vaid ka kuhu nad koonduvad – ja tihti on näha, et just suurlinnade populaarsed koolid ja nende naaberomavalitsused tõmbavad endale kõige enam pedagooge, jättes kaugematesse piirkondadesse veelgi suurema õpetajate põua. See kõik paneb mõtlema, kas praegune haridusrände suundumus viib meid jätkusuutliku ja võrdse haridussüsteemi suunas või hoopis süvendab senist ebavõrdsust

Kokkuvõttes paneb vabatahtlik haridusränne meid esitama olulisi küsimusi Eesti haridusvõrgu tuleviku kohta. Kas ühe kooli kvaliteeti peaks mõõtma selle järgi, kui palju õpilasi teistest piirkondadest sinna pürgib? Või peitub tõeline tugevus hoopis selles, et enamik piirkonna lapsi eelistab just kohalikku kooli? Lisaks tekib küsimus, kuidas saavad omavalitsuste juhid kujundada pikaajalist ja jätkusuutlikku haridusvõrku, kui lõpliku otsuse teevad siiski lastevanemad.