• Eesti õppekeelele üleminek on edukas vaid siis, kui nii õpetajad kui ka õpilased mõistavad, et eesti keel, mida koolis õpitakse, on olemas ka väljaspool kooli.

Leidsin hiljuti kapinurgast kolletanud dokumendi – ministri käskkirja 5. oktoobrist 1995, millega allakirjutanu nimetati Keeleameti peadirektori ametikohale. 30 aastat pole universumi vanusega (13,8 miljardit aastat) võrreldes küll väga pikk aeg, kuid annab siiski hea võimaluse heita põgus pilk nii minevikku kui ka tulevikku.

Aasta 1995 oli nii Eesti poliitikas kui ka keelepoliitikas murranguline – kes ei mäletaks lindiskandaali või 1. aprillil jõustunud uut keeleseadust. Kui eelmine, ENSV keeleseadus nimetas mitmes punktis eraldi ka vene keelt, siis uue seadusega sai ainsaks ametlikuks keeleks eesti keel. Vene keel taandus võõrkeeleks, mis paljude jaoks oli tõeline šokk. Mäletan koosolekut, kus üks poliitik väljendas nördimust, et vene keel ei saa ju olla võõrkeel, kuna seda rääkisid Lenin ja Puškin.

Vohav vene keel

Uues ametis tuli kohe hakata tegelema avaliku teabe ja asjaajamise keele ning töötajate eesti keele oskusega. Olukorras, kus avalikus ruumis vohas vene keel, tänavanimed olid kakskeelsed, ametiasutustes suheldi vene keeles ning inimest, kes vene keelt ei oska, nimetati kirjaoskamatuks, vajas sisustamist põhiseaduse lühim paragrahv „Eesti riigikeel on eesti keel“? Oli aeg, kui poes või arsti juures käies sai klient esimese asjana pragada, kui ei osanud vene keelt. Mu kolmeaastane poeg sai liftis naabritädilt riielda, kuna ei saanud vene keelest aru.

„Et ilma keeleoskuseta enam koolis töötada ei saa, on ka õpetajate keeleõppe motivatsioon paranenud.“

Tasapisi hakkasid asjad tänu uuele keeleseadusele muutuma, kuid seadus üksi ei tee midagi, vaja on rakendusakte. Valmistasime need kolleegidega ette, kuid oli kahtlus, kas need lähevad valitsuses läbi. Üks neist oli uus keeleoskusnõuete määrus, teine aga sätestas võõrkeelte kasutamise põhimõtted. Õnneks ei olnud meie kahtlustel põhjust. 1996. aasta 29. jaanuari hommikul võttis haridusminister Jaak Aaviksoo eelnõud näppu ja pani need valitsuse lauale, kus need pikema aruteluta kinnitati. Keeleamet sai ülesande hakata neid rakendama.

Avalik ruum hakkas tasapisi eestikeelsemaks muutuma, kakskeelsed tänavasildid asenduma eestikeelsetega. Mõne Ida-Viru linna võitlus venekeelse asjaajamise säilitamise eest lõppes tulutult. Järjest enam hakati ametiasutustesse tööle võtma eesti keelt oskavaid juriste ja spetsialiste.

Tulised vaidlused käisid aga selle üle, kas rahvaesindaja peab eesti keelt oskama. 1996. aasta maikuus pandi keeleseadusesse sellekohane säte, vaidlused aga ei vaibunud, eriti kurjad olid seadusemuudatuse peale venekeelsed rahvasaadikud. 1997. aasta septembris muudeti parema rakendamise huvides veidi selle sätte sõnastust, kuid president jättis seaduse välja kuulutamata. Ajakirjanik küsis, mida mina presidendi otsusest arvan. Vastasin, et president oleks siiski võinud seaduse välja kuulutada. Tegin seda puhtalt noore ametniku rumalusest, kes ei teadnud, et presidendiga ei vaielda. Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Järgmisel hommikul helises haridusministri laual telefon ning tuttav hääl nõudis, et Keeleameti peadirektor tuleb kohe ametist vabastada. Minister leidis, telefoni teel selliseid asju ei aeta.

Rahvaesindajate keelenõuded tühistati lõplikult 2001. aastal. Riigikogus pole eesti keelega enam ammu probleeme, küll on omavalitsusi, kus rahvaesindajad ei oska senini eesti keelt ega pea seda ka vajalikuks. Kas probleemi lahendab aeg või on selleks vaja seadusesätet, seda näitab aeg.

Asemele inglise keel

Mis puutub võõrkeelsetesse siltidesse, siis üsna pea pärast venekeelsete siltide kadumist hakkasid avalikku ruumi ilmuma ingliskeelsed. Keeleseaduse muudatusi jälgides näeme, et seadus ise andis selleks põhjust.

1996. aastal tühistas Riigikogu ärinimede eestikeelsuse nõude, suur osa avalikest võõrkeelsetest siltidest ongi just ärinimed. Kui veel 2004. aastal sätestas seadus, et avalik teave on eestikeelne, siis aastast 2007 lubab seadus lisada eestikeelsele tekstile tõlke nii, et eestikeelne tekst on esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui tõlge. See tähendab, et kui eestikeelse kõrval on sama suur võõrkeelne tekst, on eestikeelsuse nõue täidetud. 

„Aastakümneid lõpetasid vene kooli noored, kes olid veetnud eesti keele tundides üle tuhande tunni, kuid eesti keelt ei osanud.“

Paljud nurisevad, et see on hiiliv kakskeelsus, kuid mina küll ei julgeks öelda, et tegemist oleks hiilimisega. Aastast 2011 sätestab keeleseadus, et kui võõrkeelne tekst on kaubamärk, tuleb eestikeelne teave esitada juhul, kui kaubamärgi võõrkeelne osa sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta. Kui olulist teavet ei ole, ei ole vaja ka eestikeelset tõlget. Nii on avalik ruum muutunud taas üpriski võõrkeelseks, kuid üks võõrkeel on asendunud teisega.

Asjaajamisega on lugu parem, meil pole ilmselt enam ühtegi ametiasutust, kus ei suudetaks korraldada eestikeelset asjaajamist. Mõnes omavalitsuses on küll ametnikke ja spetsialiste, kelle keeleoskus on nõutavast madalam, kuid töö käib, inimesed õpivad ning keeleoskus paraneb.

Murelapseks võõrkeelne kool

Kõige vaevarikkam on keeleoskuse paranemine olnud muukeelses koolis. Otsus eesti õppekeelele üle minna tehti 1993. aastal, üleminek pidi lõppema aastal 2000. Seaduse rakendamiseks ei tehtud esimestel aastatel midagi, tähtaega lükati mitu korda edasi. Aastakümneid lõpetasid vene kooli noored, kes olid veetnud eesti keele tundides üle tuhande tunni, kuid eesti keelt ei osanud.

Õpetajad pidid siiski eesti keelt õppima, Keeleamet tegi neile ettekirjutusi ning määras trahve. Aga kuna keeleoskus ei olnud õpetaja kvalifikatsiooninõuete osa, ei ähvardanud kedagi tööst ilmajäämine. Õpetajad selgitasid, et õpivad eesti keelt, et inspektorid oleks rahul, kuigi keeleoskus oli vajalik neile, mitte inspektorile. See teadmine jäi neile kaugeks.

„Mäletan koosolekut, kus üks poliitik väljendas nördimust, et vene keel ei saa ju olla võõrkeel, kuna seda rääkisid Lenin ja Puškin.“

Olukord muutus alles 2022. aasta lõpus, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse kirjutati konkreetsed nõuded ja ülemineku tähtajad. Et ilma keeleoskuseta enam koolis töötada ei saa, on ka õpetajate keeleõppe motivatsioon paranenud. Seda toetavad arvukad riigi pakutavad keelekursused ning muud toetusmeetmed. Ometi on praegugi kuulda nurinat, et üleminek tuli ootamatult, toimub liiga kiiresti ja üldse oleks parem see edasi lükata. On lootus, et seda siiski ei tehta.

Avalik ruum peab toetama

Eesti õppekeelele üleminek on edukas vaid siis, kui nii õpetajad kui ka õpilased mõistavad, et eesti keel, mida koolis õpitakse, on olemas ka väljaspool kooli. Võimalus eesti keelt kasutada ei tohi jääda kooli seinte vahele, seda peavad toetama avalik ruum, avalikud teenused, sport, huviharidus, meelelahutus. Muukeelsel noorel peab olema kõikjal Eestis võimalus tunda, et ta elab Eestis. Loomulikult peab seesama tunne olema ka kõikidel eestlastel.