• Mitte sõnavara ega fraasid, vaid tähenduslik suhtlus paneb õppija eesti keelt kasutama. Õpetaja roll on luua selleks sobivad olukorrad.

Hiljutine Tallinna ülikooli uuring „Uus kakskeelsus Eestis: Ukraina õpilaste keeleline kohanemine Eesti koolis“, milles võrreldi Ukraina sõjapõgenike ja kohalike muukeelsete õpilaste eesti keele oskust, on tekitanud palju arutelu. Uuringu tulemused on huvitavad, kuid väikese valimi ja ühe monoloogilise ülesande põhjal tehtud järeldustega tuleb olla ettevaatlik. Need ei näita kõigi õppijate oskusi ega seda, kas õpilane suudab keelt päris suhtluses kasutada.

Arutelus on toodud mitmeid võimalikke põhjusi, miks eesti keelt ei osata. Motivatsioon ja kodune suhtumine. Õpetaja roll ja keelekeskkond väljaspool kooli. Samuti soovitus õpetada üksiksõnade asemel rohkem tervikfraase. Need on kõik tähtsad tegurid. Tagaplaanile jääb aga küsimus, millised konkreetsed tegevused klassiruumis panevad õppija keelt kasutama. Õpilane hakkab rääkima siis, kui tal on midagi öelda.

Esimesed kogemused keeleõpetajana 

Olen eesti keelt teise keelena õpetanud aastakümneid ja tuhandetele õppijatele. Alustasin oma õpetajatööd keelekursustel täiskasvanud õppijaid tasemeeksamiteks ette valmistades. Tollal oli tavaks kirjutada teemakohased tekstid (minu pere, minu hobi jmt) vihikusse ja õppida seejärel peaaegu pähe. Oma tunnid ehitasin üles teistmoodi. Me hakkasime nendel teemadel kõik koos rääkima ja arutama. Suhtluse käigus andsin õppijatele vajalikke sõnu ja vorme. 

“Kui õpetajad ei oska või ei suuda õpilasi eesti keelt kasutama panna, siis on probleem ka nende väljaõppes.

Nii sain üsna kiiresti aru teise keele arengu loogikast. Sain aru, mida õppijad parasjagu suudavad, miks nad selliseid vigu teevad ja millist tuge vajavad. Suutsin luua hea rühmaõhkkonna, mis õppijaid avas. See peegeldus ka tulemustes – õppijad sooritasid eksamid edukalt, sest nad hakkasid keelt päriselt ja rõõmuga kasutama.

Heast tahtest ei piisanud

Kui sattusin tööle kooli, sain kiiresti aru, et senistest võtetest enam ei piisa. Mul oli palju tahet, suhtusin positiivselt kõigisse õpilastesse ja soovisin teha tunnid huvitavaks. Õpikud olid vanad ja igavad, aga püüdsin neid „elavaks teha“. Rääkisin terve klassiga korraga, püüdsin arutleda, hoida tempot ja huvi.

Suur osa õpilastest ei olnud aga minu pakutavast huvitatud ega hakanud rääkima. Kui huvi kadus, kadus ka töörahu. Viga ei olnud aga õpilastes. Mul puudusid oskused, kuidas panna kõik õpilased keelt kasutama. Mitte ainult need, kes niigi kaasa tulevad. Ei aidanud ei suhtumine ega tugev grammatika- ja sõnavaratundmine. Puudus tööriistakast noorte rühmas õpetamiseks. See oli minu jaoks selge õppetund. Keelt ei õpeta iseenesest, isegi mitte hea tahtmise korral.

Rääkima hakkavad ka need, kes ei taha

Tulin koolist töölt ära ja jätkasin täiskasvanute õpetamist. Hakkasin ka ise teadlikult õppima. Õppisin edasi nii keeleoskuse arengu kui ka õpetamise kohta. Omandasin aktiivõppe, lõimitud aine- ja keeleõppe ning mängustamise meetodeid. Minu tööriistakast täienes tublisti. Sain neid võtteid ka kursustel palju katsetada.

Kui sattusin uuesti kooli tööle, alustasin aktiivsete, mängustatud ülesannetega. Seejärel kasutasin järjekindlalt aktiivõppemeetodeid. Vaatasime filme ja lugesime intrigeerivaid tekste. Tegime palju rääkimisülesandeid paaris ja väikestes rühmades. Õpilased said arvamust avaldada ning ägedaid improdialooge luua. 

“Keelt ei õpeta iseenesest, isegi mitte hea tahtmise korral.

Õpilastele oli see alguses harjumatu, kuid nad tulid üsna hästi kaasa. Keerukaim olid nendega, kes andsid oma olekuga mõista, et ei soovi eesti keelt õppida. Proovisin teist lähenemist. Jälgisin, mis teemad neid päriselt käivitasid. Näiteks lasin õpilastel blogi pidada ja lubasin sinna kirjutada vabalt valitud teemadel. Nii sain lugeda räppmuusikast, tätoveerimisest, võitluskunstidest ja muust. Käsitlesin neid teemasid kohe ka tundides. Tegime ka tänavaküsitlusi keelekeskkonnas, kus õpilased said eestlastega suhelda. See üllatas neid positiivselt.

Julgustasin ja toetasin õpilaste keelekasutust erinevalt. Kes vajas teoreetilisemat seletust, sai selle. Kes mitte, sellele andsin lihtsalt õige väljendi. Näitasin ka selgelt välja, kui huvitavad on õpilaste jutud. Ja mingil hetkel muutus midagi. Need, kes alguses ei tahtnud kaasa tulla, hakkasid lõpuks oma mõtteid avaldama. Üks varem täiesti mittemotiveeritud õpilane küsis: „Miks siin nii peab ütlema? Ma eksin siin alati.“ See oli minu jaoks väga tähtis hetk. Kui õppijal endal tekib huvi keele vastu, omandab ta selle. Mitte siis, kui seda talle jõuga õpetada üritame.

Lõpuks sooritasid õpilased eesti keele lõpueksami hästi. Aga veel olulisem oli see, et eesti keelest oli saanud nende jaoks suhtlusvahend.

Õpetage õpikut – aga head õpikut 

Praegu rõhutatakse, et õpiku järgi õpetada on halb. Iga õpetaja peaks ise materjalid looma või leidma. Vaidleksin sellele vastu. Hea õpik saab õpetajat tugevalt toetada.

Olen osalenud mitme eesti keele kui teise keele õpiku loomisel. Neis on ühendatud põnevad teemad ja loomulik keelekasutus, mis ei lase õppijal jääda passiivseks. Grammatikat ja sõnavara õpitakse suuliste ja mängustatud harjutustega. Rääkimisoskust arendatakse rohkelt suheldes, oma arvamust avaldades ja lõbusaid improdialooge luues. Nii sisu- kui grammatikateemad läbitakse süsteemselt ja omavahel lõimitult. Mitte eraldi ja kuivalt. Ning jah, ka algajad saavad õppida päris keelt, mängida sellega ja rääkida neile olulistel teemadel. Loomulikult oma tasemel.

Minu magistrandidki on loonud mitmeid aktiivõppeprogramme. Need on pannud õpilased rõõmuga rääkima. Koos doktorandiga oleme välja töötanud vahendi rääkimisoskuse hindamiseks. Esiteks hinnatakse keelelist poolt: keerukust, täpsust, sujuvust ja hääldust. Teiseks aga suhtluse poolt: rääkimisjulgust, partneri mõistmist ja toetamist ning ülesande täitmist.

“Häid õppematerjale ja mõõtevahendeid ei saa luua kiirkorras. Kvaliteet nõuab aega ja tööd – see on aga seda väärt.

Häid õppematerjale ja mõõtevahendeid ei saa luua kiirkorras. Kvaliteet nõuab aega ja tööd – see on aga seda väärt. Head materjalid tõstavad keeleõppe taset. Mõõtevahendid arendavad teadlikkust keeleoskuse arenemisest. Tunnis paneb selle kõik elama aga loomulikult õpetaja. Seetõttu on kõige olulisem õpetajate väljaõpe.

Kas õpetajakoolitus annab vajalikud tööriistad?

Kui õpetajad ei oska või ei suuda õpilasi eesti keelt kasutama panna, siis on probleem ka nende väljaõppes. Ülikoolid püüavad muidugi anda oma parima. Minu kogemus aga näitab, et õpetajad ei lahku praegu magistriõppest piisavalt mitmekülgse tööriistakastiga. Loengutes räägitakse palju põhimõtetest ja hoiakutest. Vähem õpitakse, kuidas teise keele oskus tegelikult areneb ning milliste konkreetsete tegevustega panna õpilased innukalt eesti keelt kasutama.

Väheseks jääb ka praktilist harjutamist. Kuidas juhtida aktiivõpet, hallata rühmatööd, tajuda õppijate taset ja pakkuda neile õigel ajal tuge. Need oskused ei teki iseenesest, neid peab õppima ja harjutama.

Kui tahame, et eestikeelne õpe päriselt toimiks, ei piisa üksikutest soovitustest. Peame selgelt sõnastama, milliseid oskusi õpetaja vajab. Seejärel tuleb neid süsteemselt õpetada ja harjutada. Lõpuks ei otsusta see, mida õpetaja õpetab, vaid see, mida õpilased tunnis teevad. Ja kui nad räägivad – päriselt, oma mõtetest lähtudes –, siis keeleoskus ka tuleb.