• Tallinna ja Tartu ülikooli koostöös on valminud juhendmaterjal, mis aitab õpetajatel kohandada matemaatika- ja loodusainete õpet muukeelsetele erivajadustega õpilastele.

Sel kevadel jõudis lõpule projekt, kus eripedagoogika ja keeleteadlik õpe ühendasid jõud, et koondada soovitused matemaatika ja loodusõpetuse õppematerjalide kohandamiseks. Esialgu kavandati õhukest põhimõtteid tutvustavat vihikut, kuid töö käigus kasvas sellest oluliselt põhjalikum ja ülevaatlikum materjal. Vestlesime juhendmaterjali autoritega sellest, miks õpetajatel sellist materjali praegu vaja on. 

„Ära anna inimesele kala, vaid anna talle õng,“ ütleb Tallinna ülikooli nooremlektor Kristiina Bernhardt. „Valmis materjaliga on ju see häda, et alati on keegi, kellele see ei sobi, ja kui sa teed midagi, mis peaks sobima kõigile, ei sobi see lõppude lõpuks mitte kellelegi. Me proovisime anda viiteid ja näpunäiteid ehk õnge, mille abil üks õpetaja oma kalu püüab.“

Tartu ülikooli professor Marika Padrik rõhutab, et õpikute tegemine on suur töö ning seda ei saa teha ainult ülikooli õppejõud. „Ideaalis peaks õpikuid tegema meeskond, kus on selle valdkonna väga tugevad praktikud ning teoreetikud. Seal kõrval võiks olla tänapäeval kaasava hariduse tingimustes kindlasti ka inimene, kes eripedagoogilist ja keeleteadlikkuse aspekti jagab.“

Tallinna ülikooli dotsendi Tiina Rüütmaa sõnul ei sobi ka kõige paremini koostatud õpik kunagi täielikult kõigile õppijatele. „Kui me ka teeks sellise õpiku, nagu näiteks Soomes on, siis ega see ikka 100% kõigile ei sobi. Ikkagi on õpilasi, kellele on vaja õppematerjali kohandada.“

Juhendmaterjal annab õpetajale väga praktilisi soovitusi. Näiteks soovitatakse keerulised väljendid lahti kirjutada lihtsamas keeles: „saastunud õhk“ asemel „õhk, mis ei ole puhas“ või „lõikuvad sirged“ asemel „sirged, mis lähevad üksteisest läbi“. Matemaatikas rõhutatakse visualiseerimise tähtsust, et õpilane ei peaks korraga tegelema nii keerulise keele kui ka uue mõistega.

Vestluses kerkib korduvalt esile küsimus, mida õpetaja peaks tänapäeva koolis õpetama ja kuidas otsustada, mis on kõige olulisem. Padriku sõnul on klassid muutunud erakordselt heterogeenseks ning see seab õpetajatele uusi ülesandeid. „Hea õpetaja ongi selline, kes mõtleb, mida ta õpetab, miks ta seda teeb ja kellele ta õpetab,“ ütleb ta. „Kui ta need asjad enda jaoks hästi läbi mõtleb, siis võiks juhendmaterjal talle tuge pakkuda.“ 

Tema sõnul võiks klassides, kus on palju erivajadusega ja muukeelseid lapsi, mõelda sellele, kas kõike on vaja ja mis on kõige olulisem selles aines, milleta need lapsed kuidagi edasi ei saa.

Juhendmaterjal ei paku ainult praktilisi soovitusi, vaid aitab õpetajal ka oma õpetamist teadlikumalt mõtestada. Bernhardti sõnul võib isegi hea õppematerjal tunnis saada hoopis teistsuguse kuju.

„Õpiku autoritel on head kavatsused, aga õpetaja võtab kätte ja teeb ülesandest näiteks frontaalselt juhitud tegevuse, kus õppijal peaaegu et mingit osa ei ole. Võib-olla aitab juhendmaterjal meie õpetajal mõtestada seda, miks ta üht või teist asja tunnis teeb.“

Keeleteadliku õppe puhul rõhutavad autorid ka õpetaja enda keelevaistu olulisust. „Veidike ametlikum keel on juba kohutavalt keeruline ja tihtipeale jõuab see keel ka õpikutesse,“ ütleb Rüütmaa. „Õpetaja võiks usaldada oma vaistu, et ta saab aru, mis on keeles lihtsalt ja mis keeruliselt öeldud.“

Tunnivaatlused näitasid autorite sõnul sedagi, et paljud õpetajad kasutavad keeleteadliku õppe võtteid ka siis, kui nad ise seda mõistet ei tunne. „Nad oskasid seda ise rakendada, sest nad mõistsid, mida peavad tegema, et õpilane aru saaks,“ ütleb Rüütmaa.

Rüütmaa sõnul on aine- ja keeleõpetajate koostöö väga tähtis. „Keeleõpetaja tunneb keelt paremini, aga kõik, mis puutub ainesse, kuidas midagi öeldakse, kuidas aines teksti üles ehitatakse, seda teab aineõpetaja.“ 

Padrik julgustab õpetajaid kasutama eripedagoogide ja logopeedide tuge. „Koostööoskus peaks olema koolikultuuri osa. Kas siis eesti keele õpetaja, eripedagoog või logopeed peaksid suutma anda aineõpetajale nõu – kasvõi mingil etapil –, millistes piirides ta julgelt mängida võib. Tähtis on ju, et laps saaks asjast aru ja omandaks sõnavara nii, et samal ajal ta keeleoskus ka areneks.“

---

Materjal koondab praktilisi soovitusi õpetajale, kes töötab klassis muukeelsete erivajadusega õppijatega. Sealt leiab näiteid õppematerjalide kohandamise, ülesannete diferentseerimise ja keeleteadliku aineõppe võtete kohta ning soovitusi, kuidas kasutada õpetaja töö toetamisel tehisaru. Lisaks juhitakse tähelepanu sellele, kuidas muuta õppematerjalid õppijate jaoks paremini mõistetavaks ja kättesaadavaks.

Haridus- ja teadusministeeriumi toetatud projektis „Keeleteadliku aineõppe metoodika väljatöötamine eesti keelt teise keelena omandavatele II kooliastme HEV-õpilastele“ valminud juhendmaterjal „Muu kodukeelega haridusliku erivajadusega õpilase toetamine aineõppes. Loodusõpetus ja matemaatika“ on kättesaadav E-koolikotis.