• Koolipsühholoogide nappuse tõttu satuvad delikaatsust eeldavasse ametisse needki inimesed, kes sinna ei sobi. Sel kevadel jõudis meedia vahendusel avalikkuse ette lugu endisest kaitseväe peapsühholoogist, kes käperdas koolipsühholoogina oma kabinetis algklassitüdrukuid ja pääses 540-eurose trahviga. Kõik lood pole küll nii rõlged, kuid siiski võib juhtuda, et abi vajanud laps peab psühholoogikabinetis toimunu tagajärjel hakkama järgmist traumat ravima.

Koolis võib saada probleemiks ka psühholoogi konfidentsiaalsuse puudumine. Loe lisaloost (veebiloo lõpuosas) Miinast, kelle muresse sekkus kogu kool ja kes selle tagajärjel on koos emaga läbinud mitmeaastase kadalipu.

“Koolijuhtidel tuleb hoolikalt kaaluda, kas võtta tööle inimene, kes nõuetele ei vasta.

Astra Schults

Eesti psühholoogide liidu (EPL) juhatuse liige Astra Schults nendib, et konfidentsiaalsus ongi üks teemadest, mis kvalifitseerimata koolipsühholoogide puhul esile kerkib. „Meieni jõudnud kahtlused, et psühholoog ei ole käitunud professionaalselt või on rikkunud konfidentsiaalsuse nõuet, ei ole puudutanud inimesi, kellel on magistrikraad või koolipsühholoogi kutse. Aga kutse-eetika alase hariduseta inimeselt ei saagi nõuda, et ta kutse-eetikat järgiks,“ sõnab ta. „Oluline on, et me ei nimetaks koolipsühholoogiks inimest, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, ja kui ametikoht nimetatakse kuidagi teisiti, siis ei anta talle koolipsühholoogi tööülesandeid. Ka praegu on kohalikul omavalitsusel, kui nõuetele vastavat töötajat ei leita, kohustus korraldada teenus väljaspool kooli. Aga juhul kui koolikorraldus tervikuna ei muutu, on suhteliselt tõenäoline, et õpikeskkonnaga seotud mured jäävad.“

Kõrgem palk tekitab kooliperes pingeid

EPL on koolipsühholoogide ametlik kutseandja. Igal aastal antakse välja 20–30 esimest või korduvat kutsetunnistust. Paraku ei ole liidul õigust kaebustega tegelda või neid lahendada juhul, kui psühholoogina töötajal kutsetunnistust pole. „Peamiselt on probleem olukorras, kus koolil on kohustus psühholoogiteenust pakkuda, aga magistrikraadiga spetsialisti leida ei õnnestu. Nii võetakse tööle keegi, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Suurem osa probleemidest tulenebki sellest, et ametiülesanded ületavad kvalifikatsiooni või üritatakse koolisüsteemis teha kliinilise psühholoogi tööd,“ selgitab Schults. „Koolijuhtidel tuleb hoolikalt kaaluda, kas võtta tööle inimene, kes nõuetele ei vasta.“ 

“Psühholoogid saavad juba praegu õpetajatest rohkem palka, mis tekitab koolis pingeid.

Urmo Uiboleht

Eesti koolijuhtide ühenduse juhatuse esimees, Tartu erakooli TERA juht Urmo Uiboleht möönab, et kvalifitseeritud koolipsühholoogi leida on pea võimatu. „Konkurents sobivatele inimestele, kes meil Eestis on, on jõhker. Hind, mida me koolijuhtidena maksma peame, on üha kõrgem. Psühholoogid saavad juba praegu õpetajatest rohkem palka, mis tekitab koolis pingeid. Õpetajad tegelevad iga päev kümnete noortega, suhestuvad vanemate ja peredega, lisaks peavad nad tööl jooksvalt lahendama suhtekonflikte. Psühholoogitöö on üks ühele, õpetajale võib see tunduda lihtsam ja seda saab teha mitmes kohas korraga, tänu millele kasvab sissetulek veelgi,“ toob ta välja.

Uibolehe sõnul paneb koolipere närvid asjatult proovile see, mis hariduselus laiemalt toimub: „Me ei ole saanud hakkama sellega, et meie koolielu oleks rahulik ja stabiilne. Tohutud muutused muudavad nii õpetajad kui õpilased ärevaks. Peame looma keskkonna, kus me ei vajaks nii suurel hulgal psühholoogi ja nõustamise tugiteenust, vaid tegeleksime ennetusega. Vaadates seda, kuidas tänavu üheksas klass lõpetab – tahtsime paremat, aga välja kukkus veel hullem kui enne ja noored on ärevamad kui kunagi varem. Me ei tohi täiskasvanutena midagi sellist teha.“ Uiboleht peab silmas ka koolide ja klasside täitumust, mis rahulikult õppetööle keskenduda ei lase. „Konflikte me koolielust päriselt välja ei saa. Küsimus on, millist keskkonda me õpilastele pakume – kas kool on koht, kus nad julgevad eksida ja vigu teha ning kus neid sealjuures toetatakse ja võimaldatakse neile professionaalset abi,“ arutleb ta. Uiboleht lisab, et TERA-s püüavad nad vältida vajadust tulekahjusid kustutada. „Paraku ootab osa lastevanemaid ja õpetajaid, et majas on 24/7 spetsialist, kellega rääkida. Selles mahus tuge võimalik pakkuda ei ole.“ Ta on nõus väitega, et ebakompetentne abi võib olla hullem kui abita jäämine. Noortele, kes alles kaaluvad psühholoogikarjääri, paneb koolijuht südamele: „Tuleb olla valmis selleks, kuidas koolielu tegelikult toimib.“

Tulevased koolipsühholoogid saavad ülikoolilt lisatoetust

Tartu ülikooli psühholoogia instituudi arengu- ja koolipsühholoogia nooremlektor Ada Urm ütleb, et huvi psühholoogia eriala vastu kasvab pidevalt ning leidub neidki noori, kes tulevad õppima just sooviga saada koolipsühholoogiks. Enamik psühholoogia bakalaureuse- ja magistritaseme tudengeid mõistab, et psühholoog areneb professionaalselt ka pärast diplomi saamist – psühholoogitöö eeldab pidevat enesetäiendamist, supervisiooni ja praktiliste oskuste arendamist. Seda reguleerivad nii valdkonnas kehtivad kutse- kui ka eetikanõuded. „Noori motiveerib soov toetada laste ja noorte vaimset tervist ning panustada probleemide ennetamisse. Samas konkureerib koolipsühholoogia teiste psühholoogia valdkondadega, kus töötingimused on sageli paremad ja palk suurem. Seetõttu peab nii riigi kui ka tööandja tasandil pingutama, et hariduse vallas jõuaksid töötingimused teiste valdkondade omadele järele,“ väidab ta. „Ülikool saab pakkuda kvaliteetset väljaõpet, toetada tudengite huvi ja suurendada teadlikkust koolipsühholoogi tööst, kuid sellest ei piisa. Spetsialistide püsimist mõjutavad tugevalt töökoormus, arenguvõimalused, palk ja tugisüsteemide olemasolu haridussüsteemis.“

“Oleme jõudnud olukorrani, kus kvalifikatsiooni alles omandavaid või seda mitte omavaid töötajaid nimetatakse õppenõustajateks või tugispetsialistideks.

Ada Urm

Psühholoogi väljaõpe on ehitatud üles 3+2+1-süsteemile: kolmeaastane bakalaureuseõpe annab laiapõhjalise akadeemilise hariduse psühholoogias, magistriõppes toimub esmane erialane spetsialiseerumine ning viieaastase õppe läbinu on valmis alustama juhendatud tööd. Erialateadmisi ja -oskusi süvendatakse ning kinnistatakse kutseaasta jooksul. On oluline rõhutada, et juhendatud kutseaasta ei kuulu Eestis praegu psühholoogide baasväljaõppe hulka; selle korraldus ja rahastus sõltuvad haridus- ja teadusministeeriumi otsustest.

Tartu ülikoolis on riik loonud lisavõimalused koolipsühholoogia suunal õpinguteks ning õppijatele pakutakse seal lisastipendiume. Samuti saavad haridusvaldkonnale spetsialiseerunud psühholoogid taotleda õpingute järel alustava tugispetsialisti lähtetoetust.

Lisaks päevaõppele saab psühholoogia magistriõppesse koolipsühholoogia alal tänavu astuda ka sessioonõppesse. Sessioonõppes on õpe planeeritud kahe aasta asemel kolmele ning läbida saab just koolipsühholoogia erialamooduli.

Ebapädev abi võib vaimset tervist halvendada

„Kuna psühholoogias üldiselt ja haridusvaldkonnas spetsiifilisemalt on tööjõupuudus, siis teevad tööandjad värbamisotsuseid sageli mitte niivõrd kvalifikatsioonile vastavuse põhjal, vaid vajadusest täita tühi ametikoht. See loob hea pinnase olukorrale, kus lastega asuvad tööle inimesed, kel pole selleks piisavat ettevalmistust või kelle oskuste tase ei võimalda iseseisvalt praktiseerida. See omakorda viib potentsiaalsete tulevaste spetsialistide läbipõlemiseni ja soovini haridusvaldkonda mitte naasta. Halvimal juhul pole õpilastele tagatud parim ja asjakohaseim abi,“ räägib Urm.

Ta lisab, et riik on kehtestanud kvalifikatsiooninõuded ning teeb koolides ka järelevalvet ja ettekirjutusi, kui seadusega nõutud „psühholoogi“ teenus ei ole tagatud. „See on viinud olukorrani, kus kvalifikatsiooni alles omandavaid või seda mitte omavaid töötajaid nimetatakse õppenõustajateks või tugispetsialistideks. Formaalselt vabastab see tööandja vastutusest, kuid sageli oodatakse neid ametinimetusi kandjatelt koolipsühholoogi kutsestandardis kirjeldatud töö ja rolli täitmist. Teisalt süvendab see vastutuse hajumist, teeb keerulisemaks tehtava töö kvaliteedi tagamise ning võib kujundada olukorra, kus kvalifikatsiooninõudeid täidetakse näiliselt, mitte sisuliselt,“ on Urm kriitiline.

Kutsetunnistust tuleb uuendada iga viie aasta tagant. Selle olemasolu peab äärmiselt oluliseks ka Eesti koolipsühholoogide ühingu (EKPÜ) juht Karmen Maikalu, kes nimetab seda kvaliteedimärgiks: „On oluline mõista, et koolipsühholoogi töö ei piirdu üksnes laste vaimse tervise toetamisega, vaid on seadusest tulenevalt oluliselt laiem. Koolipsühholoog nõustab õpilasi, õpetajaid, lapsevanemaid, kooli juhtkonda – ehk töötab kogu kooliperega, aga ka kooli kui organisatsiooniga. Koolipsühholoog hindab õpilase arengut ja õppeprotsessis toimetulekut mõjutavaid tegureid, aitab koolis kujundada õpilasele sobivat õpikeskkonda, osaleb sobivate õppe-,
 arendus- ja ennetusmeetmete kavandamises, viib läbi sekkumisi, nõustab kooliperet kriisiolukorras, teeb vajadusel koostööd teiste valdkondade spetsialistidega. Seetõttu on oluline, et koolipsühholoogina töötaval inimesel oleks vajalik kvalifikatsioon.“

“Kvalifitseeritud koolipsühholoog ei paku koolis mugavusteenust. Tema olemasolu koolis on meie laste elu ja tervise küsimus.

Karmen Maikalu

Ta näeb selget riski selles, kui koolipsühholoogi puudumisel palgatakse vähem kvalifitseeritud spetsialist. „Viimane ei pruugi olla pädev talle sülle langenud ülesannetega hakkama saada. See võib viia ebapiisava või ebaadekvaatse abini ning halvimal juhul süvendada laste probleeme. Seetõttu rõhutame, et iga kool peab liikuma eesmärgi poole tagada kvalifitseeritud koolipsühholoogi olemasolu. Peame aru saama, et kvalifitseeritud koolipsühholoogi olemasolu koolis ei ole mugavusteenus, vaid meie laste elu ja tervise küsimus,“ rõhutab ta.

Koolipsühholoogide ühingu poole pöördutakse umbes kord aastas kahtlusega, et koolipsühholoogi töö kvaliteet ei vasta ootustele. Kaebuste menetlemiseks kutsutakse kokku eetikakomisjon, mis annab juhtumile oma eksperthinnangu. Kui eetikakoodeksi rikkumine tuvastatakse, langetatakse otsus vastavalt tuvastatud rikkumise raskusele ja eksperthinnangus toodud soovitusele. Raskematel juhtudel algatab kutsekomisjon koolipsühholoogi kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise ja/või EKPÜ juhatus koolipsühholoogi EKPÜ-st
välja arvamise. 

„Kui tekib kahtlus, et koolipsühholoog on käitunud ebaprofessionaalselt või eksinud koolipsühholoogide eetikakoodeksi vastu, on vaja esmalt selgitada asjaolusid, kaasata kooli juhtkond, vajadusel koolipidaja, pakkuda spetsialistile juhendamist või supervisiooni ning kaaluda erialase pädevuse hindamist, pöördudes koolipsühholoogide ühingu või kutsekomisjoni poole. Eesmärk ei peaks olema otsida süüdlast, vaid tagada lastele turvalisus ja kvaliteetne abi,“ annab Maikalu nõu.

Tema sõnul ei ole psühholoogia magistrikraadiga inimestest puudust, kuna neid valmistavad ülikoolid ette piisavalt. Ent väike töötasu ja ülekoormus peletavad psühholoogid koolist või ei jõuagi nad sinna. „Ikka veel on Eestis koole, kus pakutakse koolipsühholoogi töötasuks õpetaja miinimumpalka! Ei ole realistlik eeldada, et kvalifitseeritud psühholoog on motiveeritud töötama õpetaja miinimumpalga eest, kui muudes kohtades – ka riiklikus süsteemis – saaks ta sama töö eest palju kõrgemat tasu. Samuti peaksid koolid sarnaselt õpetajate karjäärimudeliga tagama, et koolipsühholoogi kutsetunnistuse olemasolu kajastuks tema töötasus,“ leiab Maikalu. „Väga oluline on, et koolipsühholoog ei jääks koolis üksi kõikide vaimse tervise probleemide lahendajaks. Koolipsühholoog on laiema süsteemi osa. Kui kogu vastutus lapse heaolu eest lükatakse ainult ühele spetsialistile, põleb inimene paratamatult läbi. Seda oleme kahjuks näinud rohkem kui ühe korra.“

Kui õppeasutuses ei tööta psühholoogi, peab kool korraldama teenuse kättesaadavuse muul viisil, näiteks ostes seda kvalifikatsioonile vastavalt spetsialistilt. „Üldjuhul võiks koolil olla koostööleping psühholoogiga, kes on valmis ettenähtud aja jooksul vajaminevat teenust osutama. Kui koolil sellist koostöölepinguga töötavat psühholoogi pakkuda ei ole, võib lapsevanem leida spetsialisti ise ning kool hüvitab kulud. Lapsevanem psühholoogi teenuse eest maksma ei pea,“ viitab Maikalu olukorda leevendavale lisavõimalusele.

NB! Professionaalne koolipsühholoogi abi on telefoni teel kättesaadav üleriigilise koolipsühholoogide nõuandeliini 1226 kaudu. Nõuandeliinile võivad pöörduda õpilased ja tudengid, kes vajavad tuge või nõu; lapsevanemad, kes otsivad abi lapse arengu, toimetuleku ja heaolu küsimustes; samuti õpetajad ja teised laste ja noortega töötavad spetsialistid. Nõuandeliinil vastavad kutsetunnistusega koolipsühholoogid ning helistamine on tasuta.

---

„Praegu on lapsel parem, aga kõnnime kikivarvul“

Kristeli tütre Miina (nimed muudetud, kuid toimetusele teada), eeskujuliku õpilase viis murdumiseni just konflikt õpetajate ja koolipsühholoogiga. „Kes vastutab?“ küsib Kristel tagantjärele ning vastab ise: „Ainult laps ise ja tema vanemad.“ 

Miinale meeldis koolis käia, õppetöö talle raskusi ei valmistanud ja suhted klassikaaslastega olid head. Tüdruk oli rõõmsameelne ja energiline, õppis kooli kõrvalt muusikat ja käis trennis. Kuni ühel päeval saatis tema ema Kristel lapsevanemate meililisti murekirja söögivahetunni kohta. Et kirja autor tuli avalikuks, hakkasid õpetajad Miinat ema sõnul kiusama. „Laps tuli koolist koju poolnuttes ja rääkis, et õpetaja oli temaga selle eest terve klassi ees riielnud. Loetud nädalad pärast juhtumit oli Miinal olnud halb päev, ta oli sõbrannaga tülli läinud ning teda nähti vahetunni ajal koolimaja garderoobis nutmas. Üks õpilane oli kohale kutsunud klassijuhataja. Too oli pärast seda võtnud ühendust koolipsühholoogiga, rääkides talle meie lapsest negatiivseid ja ülepaisutatud seiku,“ alustab Kristel mitme aasta pikkuseks veninud saaga kirjeldamist. Vanematele vahejuhtumist ei teatatud, selle asemel viidi laps temalt nõusolekut küsimata koolipsühholoogi juurde. „Kohtumine oli ühekordne ja põgus, jäi mulje, et otsus on ammugi ära tehtud,“ ütleb Kristel, kelle koolipsühholoog seepeale kooli kutsus ja käskis tütre psühhiaatri juurde ravile viia. „Ainsa põhjusena toodi välja ühekordne garderoobis nutmine,“ imestab Kristel. „Seni polnud lapsel koolis ainsatki probleemi olnud. Nooruke koolipsühholoog ei tekitanud minus usaldust ja ma ei mõistnud, miks pean täiesti terve lapse psühhiaatri juurde viima.“ Et ema arvates piisas, kui ta ise lapsel silma peal hoiab, esitasid klassijuhataja ja koolipsühholoog Kristeli sõnul tema peale tagaselja kaebuse: vanem keeldub lapse ravist. Jalule aeti kohaliku omavalitsuse lastekaitse ja koguni sotsiaalkindlustusamet. Lastekaitsetoimikus on kooli kaebus, mille kohaselt laps tundides nutab ja karjub, poeb laua alla ja kisendab. Samuti taguvat tüdruk pead vastu koolilauda ja klassiruumi seinu. Kristeli sõnul väitis talle ametnik, et kool on „väga suures mures“ ja lapse käitumine ei võimaldavat enam klassis tunde normaalselt läbi viia. „Üheltki õpetajalt polnud kõigi nelja aasta vältel laekunud Miina kohta ühtainustki kaebust. Seni oli ta toonud igal aastal koolist üksnes kiituskirju – ja äkitselt on see laps nii halb, et ei saa tundegi läbi viia?!“ ei suuda Kristel mõista. Mitu kuud kestnud uurimine lõi pereelu uppi ja kuna Miina süüdistas juhtunus ennast, halvenes tema vaimne tervis järsult. Vanemad otsisid abi teiselt psühholoogilt, kellega tüdrukul otsemaid klapp tekkis ja koostöö sujus.

Tasapisi Miina paranes, kuid uus õpetaja hakkas samuti nõudma, et tüdruk viidaks koolipsühholoogi juurde, leppimata selgitusega, et laps juba saab spetsialistilt abi. Suhted õpetajatega teravnesid ja Miinale pandi tunnistusele käitumishindeks kaks. Kuigi ta kõigest hoolimata tubli olla püüdis, levisid Kristeli sõnul kooliperes lapse kohta kuulujutud. Need viisid koolikiusamiseni ka teiste laste poolt ning tüdrukul tekkisid paanikahood. Miinale määrati puue ja alles pärast koolivahetust on ta hakanud tasapisi taastuma. „Praegu on tal parem, aga kõnnime kikivarvul,“ tunnistab Kristel. „Minu soov on, et koolipsühholoogidesse suhtutaks nii, nagu teistegi elualade esindajatesse – nende teenus ei tohi olla kohustuslik. Psühholoog peab olema võimeline oma mõttekäiku ja otsuseid selgelt ja argumenteeritult põhjendama ning psühholoogide töötulemuste kohta peab koguma statistikat. Vastasel juhul kaugeneb psühholoogia kui valdkond teadusest.“

---

INTERVJUU

Jürgen Rakaselg: nõuetele mittevastavaid inimesi rakendatakse eufemistlike nimetuste kaudu

• Haridus- ja teadusministeeriumi kaasava hariduse osakonna juhataja hoiatab, et kvalifikatsioonita inimeste psühholoogiametisse palkamine on hoomamatu protsess.

Kui palju saab ministeerium jälgida, millised inimesed koolipsühholoogi ametis töötavad?

Koolitöötajad võtab tööle ja nende sobivust ametikohale peab hindama eelkõige koolijuht. Sestap peaks nõuetele mittevastava inimese tööle võtmise kohta küsima temaga lepingu sõlminult. Koolijuhil on ka kohustus tagada piisav taustakontroll, et lastega tööle ei võetaks vägivaldseid või ka seksuaalkuritegusid sooritanud inimest, kellele on see seadusega eluks ajaks keelatud.

Koolipsühholoogil peab olema magistrikraad psühholoogias või koolipsühholoogi kutse ning ta peab oskama eesti keelt vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Nõuded tulenevad seadusest ja töösuhte loojal pole isegi võimalust kaaluda alternatiivseid nõudeid. Samuti ei luba seadus tugispetsialistide puhul kohaldada nt ajutist tähtajalist töösuhet, kui inimene ei vasta seatud kvalifikatsiooninõuetele. Selline võimalus on ainult õpetajate puhul.

Ministeerium saab järelevalves tõesti hinnata, kas tugispetsialistina tööle võetu vastab nõuetele, ja teha ettekirjutuse, kui see nii ei ole. Senise pinnalt oleks keeruline väita, et tugispetsialisti ametikohale võetud inimesed ei vasta massiliselt nõuetele. Pigem on seadusest tulenevatele nõutele mittevastavaid ja tugispetsialistina töötavaid inimesi vähe. Viimaste hulgas on ka neid, kelle kvalifikatsiooni tõendada on keerukas, kuna nad on oma pädevused omandanud aja jooksul muutunud või teistes riikides läbitud õppekavade ja täienduskoolituste kaudu. Sellistel juhtudel oleme soovitanud taotleda kutset, mis on kõige selgem viis saada kvalifikatsioonis selgust. Üldiselt on aga reegel, et vastavust hindab eelkõige tööandja.

Täiesti teine kategooria on muude rollide täitjad, keda haridusasutustes samuti jagub. Kui tugispetsialisti puhul on seadusega määratud, keda sellesse ametisse võtta, siis muude rollide puhul nõudeid ei ole – välja arvatud lastega töötamise piirang karistatute puhul. Oleme kahjuks näinud, et tugispetsialisti kvalifikatsioonile mittevastavaid inimesi rakendatakse eufemistlike ametinimetuste kaudu. Teatud juhtudel on see inimlikult mõistetav, kuid olemuselt on tegu hoomamatu protsessiga. Tugiteenust ei loeta sellisel juhul tagatuks, kuid ministeeriumil pole voli keelata mis tahes ametikohtade loomist haridusasutuses, kui asutuse omanikul selleks raha jagub. Sellisel juhul vastutab asutuse juht, kes annab ülesanded, peab kontrollima töötaja tegevust ning vastutab asutuse tegevuse eest tervikuna.

Meie toimetusele on vihjatud, et koolipsühholoogide põua vähendamiseks on kavas hakata palkama psühholoogihariduseta inimesi. Kas see vastab tõele?

Ei vasta tõele, et psühholoogina plaanitaks lubada töötada inimestel, kes ei vasta kutsestandardis ja seaduses toodud nõuetele. Jah, arutlusel on plaan, kas ja millistel tingimustel võiks sõlmida näiteks ajutise töösuhte tugispetsialistiga, kes pole kvalifikatsiooninõudeid veel täielikult täitnud. Näiteks on tal magistrikraadi omandamine lõppjärgus, alustavale spetsialistile tagatakse erialane juhendamine ja tööülesandeid antakse tema selleks hetkeks omandatud kvalifikatsioonile vastavalt.

Täiesti eraldi teema on sotsiaalministeeriumi algatatud protsess, mis võimaldaks teatud juhtudel tegutseda vaimse tervise valdkonnas inimestel, kel ei ole traditsioonilist psühholoogiharidust. Siin on olnud juttu standardiseeritud lühisekkumistest, mis ei asenda psühholoogide tehtavat, kuid millest võiks tuge vajajatel siiski kasu olla. Vaimse tervise toetamiseks saab palju teha ka mittepsühholoog, kuid eks siin on vaja teatud raame, et teadmatusest kahju ei sünniks või ei võimaldaks riik tegevust, mille mõju pole piisavalt tõendatud.