Suvelaagrite käibemaksuvaidlus võib paista tehnilise küsimusena. See tõi aga nähtavale palju laiema probleemi: mida me lastelaagritelt ootame ja kellele need kättesaadavaks jäävad.

Kui laager oleks ainult suvine ajaviide, võiks öelda, et iga pere otsustab ise, kas ja millise teenuse ta lapsele ostab. Aga nii lihtne see enam ei ole. Riik, laagrikorraldajad ja lapsevanemad räägivad laagritest järjest enam kui lapse arengut toetavast keskkonnast. Laagris õpitakse teistega arvestama, suhtlema, liikuma, päevakavast kinni pidama ja sageli ka midagi väga konkreetset – kunsti, loodust, sporti, robootikat, keelt või pärimuskultuuri.

Õpet laagris ei nimetata tunniks, kuid see ei tee kogemust vähem väärtuslikuks. Mõne lapse jaoks võib laager olla suve kõige olulisem õppimise ja kasvamise koht: kodust eemal, uute inimestega, kindla päevakava ja juhendatud tegevusega.

Seetõttu on mõistlik, et riik tahab noorte püsi- ja projektlaagrite määratlust seaduses ajakohastada. Kui laagrite sisu on mitteformaalõpe, peab see olema seaduses praegusest selgemalt kirjas. Käibemaksuprobleem tuleb lahendada, sest vastasel juhul võib osa laagreid muutuda nii kalliks, et mõni laps jääb sellest lihtsalt kõrvale.

Ent isegi kui maksuküsimus enne suve lahenduse saab, ei kao põhiküsimus. Laagris osalemine on paljudele peredele juba praegu tuntav kulu. Kui ühe vahetuse hind liigub 200, 300 või 400 euro kanti, ei ole see enam väike suvine väljaminek. Eriti keeruline on olukord peres, kus on mitu last või ei kvalifitseeru sissetulek toetuse saamiseks, raha ent ikkagi napib.

Siin peitub ebavõrdsus. Kõige haavatavamate perede jaoks on paljudes omavalitsustes toetusmeetmed. Nende kõrval on aga suur hulk peresid, kelle sissetulek ei võimalda ametlikult abi saada, kuid kes peavad iga suve alguses ikkagi valima: kas laps saab laagrisse minna, mitmeks päevaks ta sinna saab ja milline laager tuleb hinna tõttu välistada.

Omavalitsused pakuvad abi samuti ebaühtlaselt. Mõnes kohas toetatakse laagrikorraldajat, mõnes peret, mõnes ainult kindlat sihtrühma. Selline paindlikkus on mõistetav, sest omavalitsuste võimalused erinevad. Lapse vaatepunktist tähendab see siiski, et tema võimalus laagris osaleda ei sõltu mitte ainult pere rahakotist, vaid ka elukohast.

Seetõttu ei peaks arutelu lõppema sellega, kas käibemaksuvabastus tuleb või ei tule. See on vajalik otsus, kuid mitte ainus. Kui riik peab laagrit oluliseks noore arengus ja mitteformaalõppe osaks, tuleb tagada, et seal osalemine ei jääks ainult nende laste võimaluseks, kelle vanemad jaksavad selle kõik kinni maksta.

Laager ei pea olema kõigile tasuta. Küll aga ei tohi lapse võimalus saada suvel turvaline ning arendav sotsiaalne kogemus sõltuda ainult reast pere pangakontol.