• Tegevõpetajate asemel peaks uurima hoopis karjääriredelil roniva õpetaja muundumist toorest ja noorest õpetajahakatisest ministeeriumi ametnikuks. Lisandub valgustatus ja eelnevad päriselulised koolikogemused kipuvad ununema.

Mis on mõõdupuu hindamaks õpetaja tööd? Kas pole veider, et isegi praegusel täppisteaduslikul, andmepõhisel, tehisintellektuaalsel ajastul selle üle endiselt vaieldakse! Kui palju kuuleb enesekindlat õhkamist, et mis sularaha, meil on 21. sajand, kes see pabervaluutat veel kasutab; või et kes see ometi teeb veel nüri konveieritööd, meil on 21. sajand, meil on selleks robotid! Ikka 21. sajand seda ja 21. sajand teist. Ometi tiksub seesama 21. sajand siin ja praegu oma teist veerandit ja mitte kuskil ei terenda võluvõtmekest, mis aitaks õiglaselt hinnata, kui palju väärib üks või teine õpetaja palka.

“Kvalifikatsioon, ametijärgud ja teaduskraadid pole õpetaja puhul kaugeltki nii tähtsad kui näiteks arstidel või inseneridel.

Proovimist see mõistagi ei sega. Õpetajate karjäärimudel on omapärane värk, võta sa nüüd kinni, kas see muudab maailma kuidagi õiglasemaks või mitte. Mujal maailmas on levinud pedagoogide staažipõhine tasustamine, mis premeerib palgatõusuga kõiki, kes pühenduvad sellele ametile pikaks ajaks. Kui küsida, kas see tähendab ilmtingimata, et kaua töötanud õpetaja sellest kuidagi kvaliteetsem on, on vastus mõistagi eitav. See võiks ju nii olla, aga ometi teab igaüks, et reegel see pole.

Kas kõik vastutavad ühepalju?

Ehkki õpetajaid liigitatakse koos arstide ja inseneridega ühtelugu ühiskonna kõige harituma eliidi hulka, tasub meenutada, et erinevalt kahest viimasest ametist on õpetaja oma üks vähestest, mida saab väga edukalt hakata pidama värskelt koolipingist lahkununa – päris sageli aga isegi koolipingist lahkumata. Kes ei teaks taibukaid gümnasiste või suisa põhikooliõpilasi, kes eratunde andes raha teenivad. Mõni lihtsalt oskab asja teistele selgeks teha, teine võib veeta akadeemias seda kunsti tudeerides aastaid, veel mitukümmend aastat otsa klassi ees praktiseerida ja ometi pole tulemus see, mis andekal noorukil, kes igasuguse loogika vastaselt teeb oma kunsti paremini. Sestap tulekski arste, insenere ja õpetajaid käsitleda natuke erineval alusel. Sestap pole ka kvalifikatsioon, ametijärgud ja teaduskraadid õpetaja puhul kaugeltki nii tähtsad kui eelnimetatud ametitel. Kui üldse, siis – vabandust, aga need on ülehinnatud.

“Võib-olla tuleks õpetajate palgaküsimuses lasta kõik turu nähtamatul käel paika panna.

Edasi võiks küsida, kas mõne õpetaja töö on väärtuslikum sõltuvalt sellest, mida ta õpetab. Inimarengu aruande autorid ütlevad, et on küll, sest see tuleneb otseselt riigi poliitikast: kui ühtede õppeainete õpetajad vastutavad (niivõrd, kuivõrd) oma töö tulemuste eest üle riigi mõõdetavate küpsuseksamitega, mis määravad eksaminandi tuleviku, ja teised mitte, on vältimatu, et ühtedele tuleb ka maksta rohkem. Vastu võib siis küsida, mismoodi on ikkagi ajaloo tundmine vähem tähtis? Või bioloogia? Või kunstiõpetuse? Nii võivad õigustatult küsida kõikide ülejäänud ainete õpetajad – ja küsivadki. Harmoonilise isiksuse arenguks ei piisa ju teatavasti vaid nn vahendiainetest: emakeelest, matemaatikast ja võõrkeelest. Kas liikumisõpetus on liikumisvaeguse ajastul kuidagi vähem tähtis? Aga liikumisõpetaja ei pea hunnikute viisi kodutöid parandama, vastavad kriitikud. Seepeale meenub endine kolleeg, kah liikumisõpetaja, kes ütles: enda viga, et sellise õppeaine õpetamise valisid, kus tuleb kamaluga tööd koju kaasa võtta. Ja eks olnud õigus temalgi.

Vaidlus palga üle ei lõpe

Võib-olla tuleks õpetajate palgaküsimuses lasta kõik turu nähtamatul käel paika panna. Võib-olla pole tsentraalseid palgamäärasid üldse vaja – neile, kelle järele on vajadus suurem, lihtsalt makstakse rohkem ja punkt. Ka regionaalne diferentseerimine on nüüdseks tavapäraseks muutunud ja ei ole tähele pannud, et Ida-Virumaa kõrgema palgakoefitsiendiga õpetajate vastu kibedat kadedust tuntaks, kuigi algul arvati, et see võib nii minna. Ka idee maakoolide õpetajaid üleüldiselt kõrgema palgamääraga premeerida tundub hea seni, kuni kriitikud selle sõelapõhjaks lasevad. Seal, kus ühel pool on argument õpetajate meelitamisest väljapoole linnu ja tõmbekeskusi, et maakoole elus hoida, kõlab vastu teise poole argument maakoolide väiksematest klassidest, väiksemast koormusest, sõnaga ebaõiglasest kohtlemisest. Samamoodi nagu Uroboros jääb omaenese saba igavesti sööma, ei lõpe ka vaidlused õpetajate palga üle, olgu see siis staaži, õppeainete, asukoha, töö iseloomu ja veel jumal teab mille lõikes. Kui eelnev ametijärkude süsteem kaotati ära natuke rohkem kui kümme aastat tagasi ja asendub nüüd uuega, siis tasub juba praegu sõlmida kihlvedusid, kui mitme aasta või aastakümne pärast tuule suund pöördub ning praeguse kõigile-ühe-mõõduga-süsteem uuesti tagasi tuleb.

Side kooliga aste-astmelt nõrgem

Tähelepanu väärib üks ametijärk, mida päriselt karjäärimudelis polegi: meisterõpetajast veelgi kõrgem aste neile kõige ambitsioonikamatele. Kui vaadata ametijärkude loogikat laiemalt, siis on selgelt näha, kuidas õpetaja koolist aste-astmelt üha rohkem eemaldub. Kui alustav ja n-ö tavaõpetaja veedavad kogu oma aja klassiruumis tunde andes, siis vanemõpetaja satub klassi juba natuke harvem, sest ta täidab koolimaja peal muid tähtsaid ülesandeid. Meisterõpetaja on klassi ees teatavasti veel vähem. Suur osa tema panusest läheb juba ühiskonna hüvanguks, omaenda koolimajast välja. Aga meisterõpetaja ei ole teekonna lõpp. On ka neid, kes küünitavad veelgi kaugemale tähtede poole, kelle side oma koolimajaga muutub järk-järgult üha nõrgemaks, ja enne kui arugi saad, on nad end koolist sootuks lahti rebinud.

“Ei ole tähele pannud, et Ida-Virumaa kõrgema palgakoefitsiendiga õpetajate vastu kadedust tuntakse, kuigi algul arvati, et see nii võib minna.

Nende tublide inimeste kohta ütles pikaaegne koolidirektor Jüri Sasi Tartu Postimehes 28. mail ilmunud intervjuus: „Mulle tükati tundub, et inimene, kes koolis on täitsa normaalne, on pärast ministeeriumisse minekut mõne kuuga täitsa ametnik valmis.“ Ei tahaks ju kriitiline olla, aga kangesti äratuntav on see tema tähelepanek. Missugune näeb välja see metamorfoos, mida on ikka ja jälle täheldatud karjääriredelil roniva õpetaja muundumisel toorest ja noorest õpetajahakatisest ministeeriumi ametnikuks, seda peab lausa uurima. Miks see nii on, ei tea keegi, aga üllatavalt sageli toimub selle arengutsükli käigus tähelepanuväärne muutus mõtlemises. Näib lisanduvat mingisugune valgustatus. Eelnevad kogemused päris koolist kipuvad ununema. Igasugune osadus endiste kolleegidega taandub hirmuäratavalt kiiresti. Sümptomaatiline on ka kõrgendatud tahe rakendada ellu lausalisi muudatusi, ilma et keegi neid palunud oleks.

Eluvõõrad ametnikud

Nõnda olemegi jõudnud praegusesse aega. Kuulan suure huviga esmalt kunagiste õpetajate, nüüdsete ametnike ühehäälset koori kuulutamas, kui oluline on õpetajaameti puhul ennast akadeemiliselt täiendada – ja seejärel töötavaid õpetajakoolituse tudengeid, kel on villand pidevast koostöise õppimise pealesurumisest ja õpetatavast tarkusest, mis kehtib tingimustel, mida kooli argipäevas iialgi ei kohta. Kuulen hosiannat kaasavale haridusele ja selle vältimatusele uudisveergudelt ja telekast, seejärel aga kogen arenguvestlustel, kuidas sõna otseses mõttes mitte keegi ei näe, et asjaosalised säärasest süsteemist midagi võidaksid. Näiteid on loomulikult veel. Tekib küsimus, kas õpetaja karjäärimudeli viimane, n-ö varjatud aste ei vaja hoopis teatavat remonti.