• Kui sõnaline hindamine muutub pelgalt viisakusvormelite jadaks, ei anna see lapsevanemale tegelikku ülevaadet lapse käekäigust. Seepärast peaks enne süsteemi reformimist kõik detailid korralikult läbi mõtlema.

Viimasel ajal on Eesti haridusmaastikul olnud palju juttu hindamissüsteemi muutmisest. Haridusteadlased ja ministeerium on välja käinud ambitsioonika plaani: asendada traditsioonilised numbrilised hinded 1. kooliastmes (kuni 3. klassini ja potentsiaalselt edasi) täielikult sõnalise tagasisidega. Teoreetiliselt on see samm, mida on raske hukka mõista, sest sõnaline ehk kujundav hindamine ei ole iseenesest halb mõte. Selle eesmärk on toetada õpilase individuaalset arengut, selmet suruda ta jäika 1–5 skaalasse, mis tihti märgistab pigem sooritust antud hetkel kui tegelikku õppeprotsessi. Idee on selles, et laps ei õpiks mitte „viie pärast“, vaid saaks aru, mida ta juba oskab ja kus on tema kasvukoht. See peaks vähendama õpistressi ja soodustama sisemist motivatsiooni.

“Kui numbrilise hinde panemine võtab sekundi, siis korrektse, motiveeriva ja õiguslikult pädeva sõnalise hinnangu koostamine igale õpilasele on meeletu ajakulu.

Kuid niigi töökoorma all ägavate õpetajate jaoks tähendab see muudatus teadagi töömahu plahvatuslikku kasvu. Kui numbrilise hinde panemine võtab sekundi, siis korrektse, motiveeriva ja õiguslikult pädeva sõnalise hinnangu koostamine igale õpilasele on meeletu ajakulu.

Õpetajal on vaja tööriistakasti

Kui ministeerium annab käsu liikuda sõnalisele hindamisele, peab sellega kaasas käima ka konkreetne tööriistakast. Me ei saa eeldada, et õpetaja kirjutab igal õhtul 30 erinevat esseed oma õpilaste arengust – see on otsene tee läbipõlemiseni ehk pedagoogiline „enesetapp“. Ootame riigilt ettevalmistatud paketti: valikut tüüphinnanguid, selgitusi ja copy-paste meetodil kasutatavaid mooduleid, mida õpetaja saab vastavalt lapsele kohandada. Ilma selleta jääb uus süsteem vaid õpetaja uneaja arvelt sündivaks värduuenduseks.

Samas on õige kriitilisem punkt, mis selles debatis sageli ununeb, lapsevanema vajadus info järele. Olles elanud viis aastat riigis, kus hindamine põhines vaid viisakal, poliitkorrektsel ja ääri-veeri antud sõnalisel tagasisidel, võin kinnitada, et see on oma lapse edasijõudmisest hooliva ja toetava lapsevanema jaoks piin ja mõttetuse tipp.

“Me ei saa eeldada, et õpetaja kirjutab igal õhtul 30 erinevat esseed oma õpilaste arengust – see on tee läbipõlemiseni ehk pedagoogiline „enesetapp“. Ootame riigilt ettevalmistatud paketti, mida õpetaja saab vastavalt lapsele kohandada.

Süsteem, kus keegi ei tohi end halvasti tunda, toodab tulemuseks kolm lehekülge tihedat kirja, mis on täis pedagoogilist „mulli“ ja ilusaid ümbernurgajutte. Lugemise lõpuks on pilt segasem kui alguses.

Esiteks puudub võrdlusmoment: Kas mu laps on tasemel, mida tema vanuses eeldatakse? Kus mu laps mingis õppeaines võrreldes klassikaaslastega asetseb? Teiseks puudub konkreetsus: millised on need lüngad, millele peame kodus rõhku panema?

Kaob arusaam tegelikust võimekusest

Kui kõik on „tublid arenejaid“, kaob arusaam tegelikust võimekusest ja tasemest võrreldes klassikaaslastega. Punane tuluke, mis peaks märku andma kiirelt abivajavast lapsest, ei sütti. Vanem ei vaja pikki ja lohisevaid kiitusi sellest, millega laps toime tuleb (seda infot vajab pigem laps ise), vaid konkreetsust ja selgust selles osas, kuidas oma last toetada. Kui sõnaline hindamine muutub pelgalt viisakusvormelite jadaks, mis ei anna lapsevanemale tegelikku ülevaadet lapse käekäigust, oleme teinud karuteene nii õpetajale, lapsele kui ka perele. Seega peaksime enne süsteemi reformimist kõik detailid väga korralikult läbi mõtlema.