• Eesti õpilaste keskkonnateadmised on head, kuid tegevused tagasihoidlikud.

„Senisest alusest enam ei piisa,“ kirjutasid Tartu ülikooli professorid Margus Pedaste, Äli Leijen ja Rain Mikser 3. augustil ERR-i arvamusportaalis (“TÜ professorid: Eesti haridus vajab uut sihti”). Kajan arvamusavaldusele kaasa. Tutvusin kontseptsiooni ja seletuskirjaga ning nõustun suures osas töögrupi seisukohtadega. 

Hea meel on tõdeda, et oleme ka haridusdiskussioonis jõudnud üha suuremat populaarsust koguva mõisteni, milleks on „heaolu“. Heaolu kontekstis oleks rumal mööda vaadata ökoloogilisest kriisist, mida võib pidada moraalseks kriisiks. Kirjutan heaolu, keskkonna ja elurikkuse teemadel ja pakun välja täiendusi esitatud visioonile.

Vähem enesekeskset maailmakäsitust

Rõõm on lugeda esitatud visioonist sõna „heaolu“ ja lauset: „Üheskoos hoiame vastutustundlikult keskkonda ja elurikkust.“ Just heaolu suurendamine, keskkonna ja elurikkuse hoidmine on väärtused, mille kujundamist haridussüsteemi kaudu vajab hädasti nii maailm kui me ise. 

“Haridussüsteem on seni rõhku pannud just isiklikule edule ja hakkamasaamisele.

Tänuväärne on Tartu ülikooli teadlaste rõhuasetus, kus indiviidikeskselt maailmapildilt eemale nihkutakse. Haridussüsteem on senini suuremat rõhku pannud just isiklikule edule ja hakkamasaamisele. Usun, et oleme jõudnud nii ühiskonna kui üksikisiku tasandil ka Eestis nii kaugele, et oskame rohkem väärtustada seda, mis toimub meie ümber, mitte ainult meis endis. Loodan, et enesekeskne maailmakäsitus liigub üha enam suhete ja seoste maailma – ka meie seotuses loodusega. Kas oleme looduse osa või pelgalt vaatlejad? Sedagi saab kujundada just haridussüsteem.

Eestlased tabeli lõpus

Keskkonnahariduse ja loodushoiuga on seni tegelnud teemast huvitatud koolid, lasteaiad ja teised haridusasutused. Leidub mitmeid tänuväärseid algatusi, kuid loodetud tulemusteni me jõudnud ei ole. Eestlased on endiselt mitme keskkonnaalase edetabeli lõpus, näiteks „Eurobaromeeter 2025“ järgi oleme viimased, kellele kliimamuutuste temaatika korda läheb. 2024. aastal Eesti elanike seas tehtud keskkonnateadlikkuse uuringu põhjal teame, et Eesti õpilaste keskkonnateadmised on head, kuid tegevus selles suunas tagasihoidlik.

Senini on panustanud heaolu loomisesse koolides näiteks sotsiaalpedagoogid ja teised tugimeeskonna liikmed. Aga ka entusiastlikud õpetajad, koolijuhid, õpilased ning lapsevanemad. On viimane aeg, et heaolu edendamise üle koolides riiklikult kokku lepitaks. Sammud selles suunas on siiski juba tehtud. Näiteks lugesime 9. jaanuari Õpetajate Lehest („Õpetajate heaolu on kooli tugevus: tööinspektsiooni fookus on 2026. aastal haridusasutustel“ – toim), et õpetajate heaolu on kooli tugevus. 

“Kas õpetaja heaolu peaks olema ainult õpetaja enda mure?

Möödunud aastal kinnitatud kutsestandardi versiooni tutvustades rõhutas Margus Pedaste just õpetaja enesehoiu ja heaolu temaatikat. Kevadel kohtusin kogemusseminaril loodusteaduste õpetajatega ja palusin neil arutleda, kes ja mida kujundab ning kuidas tagada õpetajate heaolu. Enamik pedagoogidest leidis, et igaüks on oma õnne sepp. Aga kas õpetaja heaolu peaks olema ainult õpetaja enda mure?

Jätkusuutlik heaolu

Heaolu mõiste on küllaltki lai ja seda tõlgendatakse mitmel moel nii teaduskirjanduses, oma ala ekspertide kui ka asjaarmastajate seas. Tartu ülikooli töögrupi dokumendis kirjutatud heaolu käsituse täpsustus jääb napisõnaliseks ning seos majandusega esialgu segaseks. Kas sõna „majandus“ seostub pigem konkurentsi ja kasvu või koostöö ja kestlikkusega? Kuna ülejäänud dokument rõhub pigem teisena mainitud väärtustele, pakun välja ühe võimaliku viisi, kuidas heaolu mõista ja mõtestada. 

“Heaolu kontekstis on rumal mööda vaadata ökoloogilisest kriisist, mida võib pidada moraalseks kriisiks.

Leian, et on asjakohane viidata Lomas jt (2025) jätkusuutliku heaolu kontseptsioonile. Jätkusuutlik heaolu kätkeb indiviidi, inimestevahelist ja ökosüsteemi heaolu ning selle lahutamatu komponent on aeg. Seejuures käsitatakse heaolu enam mitte ainuüksi inimese, vaid inimestevahelise ja kogu planeedi heaolu silmas pidades. 

Kuidas aga saavutada harmoonia ja tasakaal inimese sees, temast väljas ning seoses teiste inimeste ja keskkonnaga? Sellele küsimusele selgeid vastuseid veel ei ole, kuid ühiselt saaksime hakata neid otsima. Enne peaksime aga leidma üksmeelse vastuse küsimusele „Kas minu nn heaolu on midagi, mille üle uhke olla, kui olen saavutanud selle teiste inimeste või elurikkuse arvelt?“.