• Kui soovime, et tehisintellekt toetaks õppimist, peame kõigepealt looma õpetajatele tingimused õppimiseks, sest iga haridusuuendus algab õpetajast.

Enne kirjutama asumist küsisin õpetajate ja haridusvaldkonna inimeste arvamust haridustöötajate ja Eesti informaatikaõpetajate Facebooki kogukondades ning Eesti haridusfoorumi grupis. Ma ei küsinud, milline AI-tööriist on parim, vaid mida õpetajad vajavad, et kasutada tehisintellekti teadlikult ja õppimist toetaval viisil.

Vastustes kõlasid samad märksõnad: aeg, praktilised näited, koolitus, selged kokkulepped ja võimalus õppida teiste kogemustest. Küsimus ei ole selles, millist tehisintellekti õpetajad vajavad, vaid milliseid tingimusi nad vajavad, et seda vastutustundlikult kasutada.

Märjamaa gümnaasiumi matemaatika-, informaatika- ja inglise keele õpetajana näen iga päev, et õpetajad ei pelga uusi võimalusi. Takistuseks ei ole huvi-, vaid ajapuudus ning vajadus usaldusväärsete näidete ja selgete kokkulepete järele. Olen seda kogenud ka ise: suurim muutus ei toimunud tehnoloogias, vaid minus endas. Pidin õppima esitama paremaid küsimusi ja mõtlema teadlikumalt, millal AI õppimist toetab ja millal muutub see lihtsalt mugavaks otseteeks.

Kuidas hinnata õpilase tööd AI-ajastul?

Sama sageli kerkis vastustes esile vajadus selgete kokkulepete järele. Kuidas hinnata õpilase tööd, kui AI on kõigile kättesaadav? Kus jookseb piir õppimise toetamise ja töö ära tegemise vahel? Need ei ole tehnilised küsimused, vaid õpetaja professionaalse vastutuse küsimus, mis eeldab kokkuleppeid kooli või riigi tasandil.

Enne kui küsime, kuidas tehisintellekti kasutada, peaksime küsima, milliseid inimesi me AI-ajastul kasvatame.

Eelmisel kevadel osalesin Brüsselis Euroopa informaatikaõpetuse tulevikku kujundava töörühma töös. Üllatav oli näha, kui sarnased olid õpetajate küsimused eri riikides. Ka seal räägiti vähem tehnoloogiast ja rohkem õpetajate toetamisest, mitte survest.

Üks haridusfoorumi kommentaariumis esitatud mõte jäi eriti meelde: enne kui küsime, kuidas tehisintellekti kasutada, peaksime küsima, milliseid inimesi me AI-ajastul kasvatame. Üha olulisemaks muutuvad kriitiline mõtlemine, loovus, eetiline otsustusvõime ja oskus hinnata info usaldusväärsust. Neid oskusi tehisintellekt üle ei võta, vaid nende arendamine muutub õpetaja töös veelgi olulisemaks.

Ükski AI-rakendus ei asenda õpetajat, kes tunneb oma õpilasi ja loob usaldusliku õpikeskkonna. Küll aga võib tehisintellekt vabastada aega sisulisemaks kavandamiseks.

Kui küsisin õpetajatelt, mida nad tegelikult vajavad, ei palunud nad keerukamaid algoritme. Nad rääkisid ajast, usaldusest, praktilistest näidetest ja võimalusest õppida. Kui soovime, et tehisintellekt toetaks õppimist, peame kõigepealt looma õpetajatele tingimused õppimiseks, sest iga haridusuuendus algab õpetajast.