Õuesõpe ei tähenda lihtsalt siseruumides kavandatud õppetegevuse viimist õue. Looduskeskkond on ise õppimise allikas, mis kutsub märkama, uurima ja looma. Õues saab siduda lapse vahetud kogemused tema kodukoha, perekonna ja kultuuripärandiga ning anda talle võimaluse pärimust ise kogeda ja edasi luua.
24. ja 25. septembril toimus Tartu ülikooli Narva kolledžis XVI õuesõppe konverents „Oma ja oma rahva lugu luues – rahvatarkuse ja pärimuse roll lapse arengu toetamisel“. Kahe päeva jooksul toimunud õpiõuesid viisid läbi lasteaiaõpetajad Eestis eri paigust ja Narva kolledži õppejõud. Konverents oli pühendatud Mikk Sarve 75. sünniaastapäevale. Mikk Sarv sidus õuesõppe looduse, eesti keele ja pärimuskultuuriga ning pidas oluliseks, et õppimine algaks lapse enda tähelepanekutest ja kogemustest. Sarv võttis kasutusele õuesõppe mõiste ja aitas selle õppimisviisi Eestis taas esile tõsta. Osalejad said tegevusi ise proovida, neid koos mõtestada ning arutada, kuidas kogetut oma töös kasutada.
Igal asjal on oma lugu
Konverentsi avapäeva üheks keskseks teemaks kujunes lugude jutustamine. Jutuvestja ja koolitaja Piret Päär käsitles avaettekandes lugude tähendust inimese ja kogukonna jaoks. Ta tõi välja, et lood aitavad mõtestada kogemusi, väljendada tundeid ning luua seoseid mineviku ja oleviku vahel.
Sama mõte kandus edasi õpiõuedesse, kus pärimust avati lugude, mängude ja laulude kaudu. Näiteks uuriti, milliseid lugusid võivad jutustada vanad esemed ning kuidas ühest loost võib sündida järgmine lugu või laul. Õpiõues „Tagasi algusesse“ lauldi regilaule, mängiti vana aja laste mänge ja valmistati kaltsunukke.
Õpiõues „Folklooriring lasteaias“ prooviti ise regilaulu lauda ja mängida rahvamänge, pillidena kasutati loodusest leitud materjale. Õpiõu „Kui loodus hakkab laulma“ näitas, et muusika loomine ei eelda erilist laulmisoskust. Osalejad kuulasid loodust ning lasid nähtul ja kuuldul saada üminaks või lauluks.
Õpiõu „Kuhu läksid, pudulojus?“ äratas mälestusi lapsepõlvest, vanavanematest ja maal olemisest. Rahvalaulude laulmine ja väikekandle mängimine kinnitas mõtet, et pärimuskultuuris pole keskne veatu sooritus, vaid osalemine ja koos tegemine. Nii saab pärimus olla lasteaias igapäevase õppimise loomulik osa, mitte midagi pidulikku ega keerulist.
Õpetaja loob võimaluse, laps loob lahenduse
Õuesõpe ei tähenda alati aktiivset liikumist või ülesannete täitmist. Õues võib koos kuulata ja tunnetada elavat vaikust või luua looduslikest materjalidest isikliku ja ühise kunstiteose. Sellised tegevused toovad esile, et sama kivi, puuleht või oks võib inimestele tähendada eri asju.
Õpetaja ei pea lapsele ette ütlema, mida ta looduses tundma või nägema peaks. Vaikuses kõndimine, loodushäälte kuulamine ja oma tähelepanekute jagamine võivad olla sama tähenduslikud kui aktiivne uurimisülesanne.
Õpiõues „Loo oma lugu ja muuda see elavaks“ ühendati jututäringute abil loo loomine selle kujutamisega õuekeskkonnas. Rühmades loodud jutustused said nähtava kuju lehtede, okste ja käbide abil.
Selline tegevus tõi esile olulise küsimuse: kui palju peaks õpetaja tulemust ette määrama? Kui lapsele antakse vahendid, aega ja võimalus ise otsustada, võib tulemus erineda täiskasvanu kavandatust. Vabaduse andmine ei tähenda siiski õpetaja rolli kadumist. Õpetajal tuleb märgata, millal laps vajab abi või selgemat juhist ja millal rohkem aega iseseisvaks tegutsemiseks.
Siit jõuamegi õuesõppe ühe keskse küsimuseni: miks ma just seda koos lastega teen ja mida laps selle kaudu õpib? Huvitav tegevus ei ole veel eesmärgipärane õppetegevus. Õpetajal tuleb läbi mõelda lapse vanus, tegevuse eesmärk ja see, millist arengut tegevus toetab.
Kogetud ideed jõuavad lasteaeda
Esimese konverentsipäeva vihmane ilm andis võimaluse õuesõppe põhimõtteid järele proovida. Kavandatud tegevused toimusid ilmast hoolimata ning vajaduse korral kohandati neid oludega. Õuesõpe eelda õpetajalt paindlikkust. Vihm, pori või ootamatult märgatud lind võivad muuta esialgset plaani, kuid anda samal ajal õppimiseks uue lähtekoha. See ei tähenda planeerimisest loobumist. Läbi tuleb mõelda tegevuskoht, ohutus ja tegevuse sobivus laste vanusele.
Konverentsi tagasisidest joonistus kõige selgemalt välja praktilise kogemuse väärtus. Kui õpetaja saab tegevust ise proovida, saab ta paremini aru, kuidas seda lastega kasutada ja oma rühma vajadustele kohandada. Osalejad tundsid huvi mängude, laulude ja kasutatud materjali vastu ning soovisid kogetud ideid oma lasteaias rakendada.
Tähenduslikuks õppimiseks ei ole vaja keerukaid ega kalleid vahendeid. Õpivahendiks võivad saada kivi, käbi või vana ese ning lähtekohaks lapse tähelepanek või küsimus. Oluline on, mida õpetaja nende võimalustega teeb ja kui palju ruumi jätab ta lapse enda avastustele.
Konverents näitas, et pärimuskultuuri hoidmine ei tähenda üksnes vanade teadmiste ja tavade edasiandmist. Pärimus püsib elavana siis, kui seda lauldakse, mängitakse ja koos lastega edasi luuakse. Õues saavad kokku loodus ja kultuur, õpetaja kogemus ja lapse avastus. Nii saab laps tundma õppida oma juuri ning samal ajal luua oma lugu.
Õuesõppe praktikute kohtumised jätkuvad. 2027. aasta sügisel toimuva XVII õuesõppe konverentsi teema on „Kunst ja loovtegevused õues“.
Konverentsi sisusse andsid panuse Tartu Poku lasteaed, Tallinna Pääsusilma lasteaed, Kõrveküla lasteaed, Tartu Naerumaa lasteaed, Haapsalu Vanalinna lasteaiad, Rakvere linna lasteaia Rohuaia maja, Väikse Päikse Viimsi lasteaed ja Narva Käokese lasteaed.
Lisa kommentaar