Üksilduse vastu tabletti ei ole, kuid enamik Eesti noortest on seda tunnet kogenud

• Kuigi üksindust peetakse eeskätt vanemaealiste mureks, näitavad uuringud, et suuremat laastamistööd teeb tähendusrikaste ja turvaliste suhete puudumine hoopis noorte hulgas.

Emori läbi viidud uuringust nähtub, et 60 protsenti eestimaalastest on viimase nelja nädala jooksul kogenud üksildustunnet. Eriti murelikuks teeb uuringu läbiviijaid asjaolu, et kõige enam tunnevad end üksildasena 16–24-aastased, kellest koguni 83 protsenti on seda tunnet kogenud.

Kas me võime seega avalikult välja öelda, et üksilduse epideemia, millega meedias juba mõnda aega on ähvardatud, on nüüd päral? Koolipsühholoog Auli Andersalu-Targo, kes töötab Tallinna 32. keskkooli laste ja noortega, tunnistab ka teisele, tervise arengu instituudi Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringule viidates: „Võime seda öelda, sest viimaste andmete kohaselt tunneb ligi kolmandik ehk 30–35 protsenti Eesti 11–15-aastatest noortest end sageli või pidevalt üksikuna. Eriti kehtib see 15-aastaste tüdrukute kohta. Ja kuigi noored on virtuaalselt pidevalt ühenduses teiste inimestega, puudub neil sügav emotsionaalne ja turvaline kontakt omavanuste või täiskasvanutega.“

Uuringu tellinud Apotheka juht Marika Pensa sedastab, et üksildus ei ole ainult ühe riigi või põlvkonna mure ning Eesti näitajad on Euroopa Liidu keskmistega üsna sarnased: „Uuringust näeme, et selle taga on sageli mõjutajad, mis on omased kogu tänapäeva ühiskonnale: kiire elutempo, sagedased elumuutused ja see, et suhtlus on suuresti kolinud digikanalitesse. Inimestel on kontakte, kuid neist ei pruugi piisata.“

87 protsenti eestimaalastest ütleb, et neil on lähedasi, kellele loota – ja ometi tunneb 60 protsenti end üksildasena. „Üksildus ei tähenda seega mitte kontaktide, vaid tähendusrikaste suhete puudumist. Üksildust sageli kogevatest inimestest 56 protsenti ei tunne end mõistetuna,“ tõlgendab Pensa.

Kuuluvustunne on kadunud

Auli Andersalu-Targo sõnul on üksi olemise kogemust vaja esmalt vaadata läbi selle, kas tegemist on vabatahtliku, positiivse kogemusega, mis aitab puhata ja mõtteid korrastada (looduses jalutamine, raamatu lugemine, üksi trenni tegemine) ehk üksindusega või üksildusega, mis on soovimatu tugev tunne ja mis tekitab kurbust, tühjust, sest suhtlus puudub või on pinnapealne. 

„Teadlikult üksi olles võib inimene end tunda väga hästi, sest saab sel ajal ennast analüüsida, lasta oma ajul ja närvisüsteemil info rohkusest puhata,“ täpsustab ta. „Noorte puhul võib üks üksilduse tundmise teguritest olla see, et neil veel pole arenenud oskus tegeleda oma sisemaailmaga ja struktureerida aega, mil välised stiimulid puuduvad.“ Ta toob välja, et noored on oma elukaarel suurte muutuste keskel, millega sageli kaasneb paratamatu suhete katkemine. See tekib kooli vahetades, trennis või huviringis käimist lõpetades ja omaette elama kolides. „Ka sotsiaalmeedia tarbimisel on siin oma tugev mõju, sest sotsiaalne võrdlus tekitab paratamatult tunde, et kõigil teistel on sotsiaalses elus hästi ja ainult mina olen see, kel pole lähedasi suhteid,“ räägib ta. „Lisaks takistab liigne viibimine sotsiaalmeedias päriselus inimestega ühenduse loomist.“

“Tarkus on olla ühtaegu tundlik vanem, kes paneb tähele lapsega toimuvat ning suudab samas hoida end tagasi ja mitte tormata lapse eest tema probleeme lahendama.

Auli Andersalu-Targo

Koolipsühholoog on veendunud, et juba koolieelses vanuses on laste suhtlemisprobleemid lasteaiatöötajatele näha. „Loodetavasti oskavad nad oma tähelepanekuid lastevanematele ausalt ning austavalt jagada,“ sõnab ta. Kooli jõudes võivad mõned lapsed tema sõnul tunda varasemaga võrreldes suurt sotsiaalset survet ja kuna nõudmised sotsiaalsusele on ka muutunud, siis võivad lastel väljenduda suhtlemisprobleemid, mille lahendamiseks peavad sekkuma turvalised täiskasvanud. „Hilisemas vanuses on lapse üldist vaimset tervist hinnates oluline märgata, kui lapse käitumises ilmnevad olulised muutused, näiteks suhtlemine eakaaslastega väheneb järsult, laps hoiab omaette või on lausa sotsiaalses isolatsioonis,“ ütleb ta. „Kui sellele lisanduvad veel muutused une-, liikumis- ja söömisharjumustes, siis on hädavajalik uurida, mis on lapse elus sellised muutused põhjustanud.“

Andersalu-Targo peab oluliseks rõhutada sedagi, et noored, keda on kooliajal klassis või koolis kiusatud, on täiskasvanuna lähedaste suhete loomisel riskirühmas, sest neil on raske uskuda, et inimesed võiksid olla nende suhtes heatahtlikud.

Pensa lisab, et Euroopa ja Eesti ühine joon on, et üksildus on elukaare joonel U-kujuline: noortel kõrge, täiskasvanueas langeb ja vanemas eas tõuseb taas. Rahvusvahelised uuringud näitavad samas, et vanemaealiste seas hakkab üksildus tasapisi vähenema, aga noorte puhul pigem kasvab.

Ka uuringust nähtub, et noorte üksildust käivitavad sageli selles eas tavapärased elumuutused. Kõige sagedamini nimetavad noored põhjusena kiiret elutempot (39 protsenti), sõprade jõudmist teise eluetappi (37 protsenti) ja kolimist kooli, õpingute või töö tõttu (27 protsenti). Eriarvamusi lähedastega nimetab põhjusena 26 protsenti. „See tähendab, et noore üksildus ei tähenda ilmtingimata, et kodus on midagi valesti. Üksildus võib tekkida ka täiesti tavaliste muutuste keskel, kui senised suhted ja kuuluvustunne korraks paigast nihkuvad,“ selgitab Pensa. „Noor võib olla iga päev inimeste keskel, tal võivad olla sõbrad ja tegemised ning ta võib ikkagi tunda end üksildasena. 73 protsenti noortest ütleb, et lähedased mõistavad neid, vanemates vanuserühmades on see näitaja 87–88 protsenti. Ehk iga neljas noor ei tunne, et teda päriselt mõistetakse.

Et noored tajuvad, justkui neid ei mõistetaks, on täheldanud ka Auli Andersalu-Targo, kellele tulevad oma raskustest rääkima eelkõige põhikooli viimaste klasside õpilased või gümnaasiuminoored. „Nende mure on päris sageli see, et keegi ei mõista neid, nad tunnevad, et neil pole mõttekaaslasi ja vahel pole ka julgust hakata ise uusi suhteid looma, kui nad on tulnud õppima uude kooli,“ nendib ta. „Saan koolipsühholoogina seda kõike normaliseerida, uurida, millisteks sammudeks noor ise valmis on. Saame arutada, kuidas ta saab ise teha võimalikult turvalisi väikesi samme selleks, et suhtlemist suurendada. Näiteks palun tal mõelda, millise klassikaaslasega oleks tal kõige kergem suhelda, millistel teemadel oleks hea juttu alustada, kuidas leida ühiseid tegevusi, mille kaudu on kergem kontakti luua, ja kuidas olla hea kaaslane oma klassis, trennis või huviringis.“

Emori ja Apotheka uuringust nähtub, et koolil on üksilduse märkamisel väga tähtis osa: 80% Eesti elanikest leiab, et koolidel ja haridusasutustel peaks olema üksildust tundvate inimeste toetamisel oluline roll. „Pooled üksildust kogevatest noortest ütlevad, et see mõjutab nende õppimisvõimet, mistõttu võib õpetaja märgata üksildust sageli just kooli kaudu: eemaletõmbumine, keskendumisraskused, varasemast kehvemad tulemused või sagedasemad puudumised,“ lausub Marika Pensa.

Selliste probleemidega tegelemiseks on Andersalu-Targo sõnul eelkõige vaja hoida kooli õhkkond niisugune, et kõik koolipere liikmed oleksid aktsepteeritud, et kõiki austataks ja neist hoolitaks ning et igal õpilasel oleks koolis vähemalt üks turvaline täiskasvanu, kelle poole ta saab murede korral pöörduda. Klassiruumis võiks olla emotsionaalselt turvaline ja kaasav õhkkond, kus keegi ei tunne end isoleerituna. „Kahtlemata peab õpetaja sellise õhkkonna loomiseks teadlikult tegutsema, mis võib klassi ainetunni teemadest eemale viia, kuid on seda väärt,“ ütleb Andersalu-Targo. „Ma mõistan, et on õpetajaid, kes väga palju sellise õhkkonnaga ei tegele, ja küllap on neil selleks omad põhjused. Kuid samas ei saa nad vaadata mööda vajadusest klassiruumi õhkkonda luua, sest lõpuks on ikka nii, et õpilased saavad õppimisele ja arengule keskenduda vaid siis, kui nad end klassis turvaliselt tunnevad.“

Pandeemia pidurdas suhtlemisjulgust

Ehmatavad on ka soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise ja ligipääsetavuse statistika väljaande „Võrdsed võimalused“numbrid, mis armutult kinnitavad, et 2025. aasta seisuga oli Eestis 23 600 NEET- ehk mittetöötavat ja -õppivat noort vanuses 15–29 aastat, kes moodustasid kõigist selles vanuses noortest 11,2 protsenti. Nende osakaal kasvab. Euroopa Liidus oli 2025. aastal NEET-noori 11 protsenti.

Andersalu-Targo vaatab nende numbrite taha: „Võin arvata, et üks põhjustest on see, et need noored pole saanud kooliajal piisavalt kogeda eduelamust ehk tunda end kompetentsena, saanud oma õppimisega seoses ise otsustada ehk tunda autonoomiat ja ehk pole neil isegi olnud väga palju lähedasi sõpru koolis ehk puudu on jäänud kuuluvustundest.“

“51 protsenti noortest tunneb üksildust kõige enam õhtuti, seega tasub just siis olla lapse jaoks kättesaadav.

Marika Pensa

Ta rõhutab, et õppimise ja tegutsemise motivatsiooni taastamiseks on vaja luua keskkond, kus noored saavad tunda end edukana, teatud määral otsustada ise oma õppimise üle ja viibida koos nende mõttemaailma rikastavate inimestega.

Kaasava hariduse tingimustes jõuab koolidesse üha enam hariduslike erivajadustega lapsi ja noori, kelle spekter võib väljenduda tagasihoidlikes suhtlemisoskustes. „Üksindus ei ole miski, mida autistid ilmtingimata naudiksid. Pigem võivad nad vajada üksi olemist selleks, et taastuda stiimuliterohkest päevast. See võib viia nad aga suuremasse sotsiaalsesse isolatsiooni, kuna neil on raske viibida väga mürarikkas sotsiaalses keskkonnas,“ selgitab Andersalu-Targo. „Nende sotsiaalse eraldumise võib tingida hoopis see, et ümbritsev keskkond nende olemust ei mõista ja seetõttu võib nende toetusvõrgustik olla piiratud.“

Oma pitseri laste ja noorte sotsiaalsete oskuste kängu jäämisele andis ka koroonapandeemiaaegne isolatsioon. „Olen tõesti märganud, et noortel, kes õrnas eas olid sotsiaalses isolatsioonis, on vähem julgust endast rääkida, oma arvamust, mõtteid, tundeid selgelt väljendada,“ möönab Andersalu-Targo, kelle sõnul on õpetajatel võimalik noorte suhtlemisjulgust rühmatööde ja vestluste kaudu toetada. „Sealjuures on oluline lastele korduvalt rõhutada, et nad kuulaksid üksteist hinnanguvabalt, austavalt, uudishimulikult,“ lisab ta.

Muidugi on ka lastevanematel võimalik igapäevaelus laste sotsiaalseid oskusi arendada. Andersalu-Targo sõnul sobivad selleks väga hästi koolipäeva järgsed vestlused, mis ei alga mitte tavalise küsimusega „Kuidas sul koolis läks?“, vaid sisulisemat vastust nõudvate küsimustega, nagu näiteks „Mis sind täna koolis rõõmustas?“ või „Mille üle võid koolipäevale mõeldes rahulolu tunda?“. „Selliste küsimuste variante on palju ja lastevanematel on vaja olla vastuste kuulamisel hinnanguvaba, huvitunud, võtta selleks aega ning mitte liialt survestada teismelist end avama,“ õpetab ta.

Senise eluga võrreldes muutunud harjumused lapse elus on midagi, mis võiks täiskasvanud panna mõtlema sellele, et lapsel on mingid olulised raskused. „Olen oma töös näinud, et paljud lapsevanemad ei märka ega oska oma lapse väljendatud muresid tõsiselt võtta. Ja samas on väga ärevaid vanemaid, kes pingutavad muretsemisega üle, sest kardavad lasta lapsel ise kogeda oma elu keerulisi hetki,“ arutleb Andersalu-Targo. „Tarkus on olla ühtaegu tundlik vanem, kes paneb lapsega toimuvat tähele ning suudab samas hoida end tagasi ja mitte tormata lapse eest tema probleeme lahendama. Lapsevanema peamine ülesanne peaks olema kuulata last vahele segamata, turvaliselt ja nii siira huviga, et laps suudab end talle avada ka siis, kui midagi on juhtunud.“

Kui tehisarust saab parim sõber

Andersalu-Targo märgib, et sotsiaalsed oskused on nutimaailma mõjul muutunud ja ilmselt on seda päris keeruline mõista täiskasvanutel, kes ise pole sellises maailmas üles kasvanud. „Nutiseadmetes suhtlemine on vähendanud näost näkku suhtlemist ja see omakorda vähendab emotsionaalset lähedust. Inimesed vajavad empaatilist suhtlust ja paraku võivad lapsed-noored tunda, et tehisaru pakub neile seda paremini kui pereliikmed või sõbrad. Tehisaru ei väsi vastamast, sel pole oma probleeme, mis takistaks keskendumist lapse muredele, ja ta on alati kättesaadav. Selline tehisaruga suhtlus võib pakkuda ajutist emotsionaalset tuge, kuid võib vähendada tähenduslikku suhtlust päriselus,“ hoiatab koolipsühholoog.

Suhete tähendusrikkaks muutmiseks on tema hinnangul oluline vahel teadlikult end oma maailmast välja sirutada: „Ise teha teiste inimeste poole kas või väikesed sammud, neid näiteks tervitada, koos sööma minna, õppida, mängida või öelda häid sõnu inimestele, kellega ollakse koos trennis või huviringis. Igas päevas võiks olla pisikesed suhtlemise hetked, mis päeva rõõmsamaks muudavad, näiteks naeratamine, kellegi postitusele mõne armsa kommentaariga vastamine. Ja lisaks võiks olla kõigil igas päevas mõni kümneminutiline vestlus usaldusväärse inimesega, kellega oma ehedaid tundeid või päeva muljeid jagada.“

Et digisuhtlus ja tehisintellekt on laialt kasutusel, kuid enamik ei pea neid üksilduse leevendamisel piisavaks, selgub ka Emori/Apotheka uuringust: tehisintellekti kasutab 61 protsenti vastanuist, kuid üksildusega toimetulekul peab seda abistavaks vaid 26 protsenti. „Leevendust pakub siiski otsene suhtlus inimestega. Kui mure kestab või süveneb, tuleb otsida professionaalset tuge,“ lausub Marika Pensa.

Nimetatud uuringust joonistub siiski välja ka positiivne suundumus: noored on oma muredest rääkides avatumad kui keskealised. 82 protsenti 16–24-aastastest ütleb, et räägib oma muredest ja tunnetest lähedastega mõnikord või sageli. „Nad on ka abile avatumad – 91 protsenti üksildust tundvatest noortest, kes saavad vaimse tervise professionaalset tuge, leiavad, et see aitab neil üksildusega toime tulla,“ lisab Marika Pensa.

Samas ei tunne 27 protsenti noortest, et lähedased neid piisavalt mõistaksid. „See näitab, et rääkimise kõrval on sama oluline see, kuidas meid kuulatakse. Lapsevanemana ei pea oskama lapse üksildust „ära lahendada“. Olulisem on märgata muutust, kuulata lõpuni ja mitte kiirustada tema tundeid parandama,“ teab Pensa. „Laused nagu „See läheb üle“ või „Sul on ju sõpru“ on mõeldud lohutuseks, kuid võivad kõlada nii, nagu poleks põhjust end halvasti tunda. Palju rohkem aitab „See kõlab raskelt“ või „Aitäh, et sa mulle sellest rääkisid“.“

Samuti on tema sõnul oluline valida õige hetk. „51 protsenti noortest tunneb üksildust kõige enam õhtuti, seega tasub just siis olla lapse jaoks kättesaadav. Suur „Me peame rääkima“ vestlus võib olla pigem pidur. Paljud asjad tulevad kergemini jutuks autos, jalutades või koos süüa tehes,“ selgitab ta ja tõdeb, et üksildusel ei ole üht kindlat nägu. „Seega tasub jälgida eelkõige muutusi lapse tavapärases käitumises. Kontakt ei pea algama suurest vestlusest – piisab sellest, kui laps tunneb, et teda on märgatud. Kuuluvustunnet loovad ka ühised tegevused ja võimalus tunda end vajalikuna, näiteks kindel ülesanne klassis või rühmatöös. Kui mure tundub sügavam, saab kaasata koolipsühholoogi,“ ütleb Pensa ja meenutab, et õpetajad saavad nõu ka koolipsühholoogide nõuandeliinilt 1226. „Apteekritena peame ausalt ütlema, et tabletti üksilduse vastu ei ole. Küll aga näitab uuring selgelt, et aitavad suhtlemine lähedastega, hobid, huviringid ja kogukondlik tegevus.“

Ta toob näite: huviringides osaleb vaid 32 protsenti inimestest, kuid 78 protsenti osalejatest ütleb, et see aitab. „Kuuluvustunne tuleb korduvusest ja ühisest eesmärgist – laulukoor, jooksugrupp või vabatahtlik töö annab rohkem kui ühekordne üritus. Seega, kui üksilduse vastu on rohtu, siis on see märkamine. Mõnikord piisab ühest lausest, küsimusest või silmsidemest, et keegi tunneks end vähem üksildasena,“ nendib Pensa.

---

Kuidas käituda üksildase lapse vanemana?

Kui su laps sinuga oma tunnetest räägib, ei pea sa kohe teadma, mida teha. Sageli on kõige rohkem abi sellest, kui kuulad lõpuni ega kiirusta nõu andma või olukorda lahendama. Kui ta hakkab rääkima, pea meeles kolme asja.

1. Ära kiirusta lahenduste pakkumisega

„Mine trenni“, „Kutsu keegi külla“ või „Kirjuta ise talle“ võivad olla head mõtted, aga mitte see, mida ootame esimeseks vastuseks. Enne kui hakkad mõtlema, mida teha, kuula lapse mõtted lõpuni.

2. Ära pisenda tema tundeid

„See läheb üle“, „Ära mõtle sellele“ või „Sul on ju sõpru“ võivad olla mõeldud lohutuseks, kuid kõlada hoopis nii, nagu poleks lapsel põhjust end halvasti tunda. Parem ütle „See kõlab raskelt“ või „Aitäh, et sa mulle sellest rääkisid“.

3. Sa ei pea vaikust täitma

Noor ei pruugi osata kohe sõnastada, mida ta tunneb. Anna talle aega mõelda ja vastata. Vaikus ei tähenda, et vestlus on läbi ning teema lõpetatud.

Kui sa ei tea, mida öelda, aitavad usalduslikku silda luua ka järgmised laused.

„Räägi mulle veel.“

„Ma olen siin ja mind huvitab.“

„Kas sa tahad, et ma lihtsalt kuulan või mõtleme koos, mida edasi teha?“

Üksildus võib tekitada tunde, et kõigil teistel on inimesed ja oma koht olemas. Tegelikult tunneb iga neljas 16–24-aastane Eestis end sageli või pidevalt üksildasena. Seda tasub öelda mitte selleks, et lapse tunnet väiksemaks teha, vaid et ta teaks: ta ei ole ainus, kes nii tunneb.

Loe pikemalt juhiseid lapsevanemale Juhend lapsevanemale: kuidas toetada üksildast noort? www.tinyurl.com/42f9432d