HELMER JÕGI

Jaan Poska gümnaasiumi direktor

Oleme õpetajatega uuest palgakorraldusest rääkinud ja jõudnud tõdemuseni, et õpetajaamet on kutsumus ning seda ei saa tükeldada ja iga tüki eest eraldi maksta – see ei looks koolis head akadeemilist õhkkonda. Meil jääb endiselt 20−21 püstijalatundi baasiks ja kes annab üle selle, peab endiselt ka rohkem palka saama. Uus palgasüsteem seda ju ei keela. Kui varem pidi ületundide eest maksmist kontrollijate ees ristkorrutiste ja muu hookuspookusega õigustama, siis nüüd lepime õpetajaga lihtsalt kokku, kui palju lisatasu ta üle baaskoormuse antud tundide eest saab, ja kõik on korras.

Mulle uus süsteem meeldib, sest nüüd on lihtsam ka nendega, kes ei saa koormust täis. Nüüd võime selliste õpetajaga lihtsalt kokku leppida, et ta annab oma 10−12 tundi ära, aga teeb koolis lisaks neid ja neid töid ning saab selle kõige eest kokku täiskoha palga.

Usaldust on rohkem ja see on õige, sest koolijuht ju hoiab oma õpetajaid, mitte ei sunni neid nädalas 35 tundi raadama, nagu ametiühingud vahel fantaseerivad. Probleem pole ju direktoris, vaid ikka selles, et palgafond on totaalselt ja häbematult väike, nii et neile, kes tulevad kooli varahommikul ja lahkuvad hilja õhtul, lihtsalt pole millegi eest rohkem maksta. Erand pole ka direktor ise. Tema kui muutuste veduri vastutus suureneb, samas on koolijuhtide motiveerimine jäetud valdavalt koolipidaja korraldada. Loomulik oleks, et riigitasandil tehtavate muutuste korral oleks ka riigi enda tugi tajutavam.

 

AARE KÜLAOTS

Paikuse põhikooli direktor

Hea on, et uus tööaja arvestuse kord lahendab suures osas direktori jaoks ületundide tasustamise probleemi. Tegelikult ei ole aga seadusemuudatuses midagi väga uut. Direktoril on ju alati olnud õigus sõlmida töötajaga soodsamaid töölepingu tingimusi, kuid piirajaks oli siis ja on ka praegu raha.

Kindlasti ei ole ei kõigil koolijuhtidel, omavalitsustel ja veel vähem hoolekogudel ühist arusaamist uuest palgakorraldusest. Meie maakonna koolijuhtidel on küll plaanis ühine infopäev korraldada.

Seadusemuudatuse järgi tuleb õpetaja puhul nüüd lähtuda tema klassivälisest tegevusest. Mulle jääb see ideoloogia mõnevõrra võõraks. Keskseks jääb ikkagi klassitund, sest rahandusministeerium annab koolidele raha endiselt selle arvestusega, et üks õpetaja annab keskmiselt 21 klassitundi nädalas. Et keegi teeb metoodilist tööd, korraldab õpilastega midagi ka pärast klassitunde – selleks rahandusministeerium ju raha ei anna. Sellepärast ei saagi me teha nii, et mõnel õpetajal on ainult viis tundi nädalas ja ülejäänud ajal arendab ta metoodikat. Keegi peab ju sellest õpetajast vabaks jäänud 15 tundi ka ära andma ja seda muidugi ülekoormuse hinnaga. Ma ei näe ees suuri muutusi. Tunnivälist tegevust on alati palgas ära märgitud, kuid selleks on olnud alati liiga vähe raha ja midagi ei näi muutuvat ka nüüd.

 

IZABELLA RIITSAAR

Tallinna Pae gümnaasiumi direktor

Meil on koolis töörühm, mis uue nädalakoormuse ja palgasüsteemiga tegeleb. Ainesektsioonide juhatajad, kes sinna kuuluvad, viivad info oma sektsiooni õpetajateni. Praegu arutame, mis kriteeriumid tuleks õpetaja töötasu arvestamisel arvesse. Kaalume eri variante. Meie seisukoht on, et õpetajal ei tohiks üle 21 tunni nädalas olla, sest vastasel juhul ei jõua ta oma klassivälist tööd korralikult ära teha. Kahjuks on olukordi, kus õpetaja peab siiski andma ka 30 ainetundi, sest ta on koolis ainuke õpetaja, kes seda ainet valdab. Kui paneme talle 21 tundi, kes siis vabaks jäänud üheksa tundi ära annab? 30 tundi on aga ilma klassiväliste ülesannetetagi liiga palju. Küsimusi on esialgu rohkem kui vastuseid. Tunneme puudust abimaterjalidest, kus oleksid näidatud võimalused selliste probleemide lahendamiseks. Praegu peame kõik ise välja mõtlema.