Lõpetasin Tallinna riikliku konservatooriumi koorijuhtimise erialal 1961. aastal. Sel ajal said koorijuhid ka muusikapedagoogi kutse, diplomile ongi kirjutatud „kooli muusikaõpetaja ja koorijuht”. Ehkki mind tõmbas kogu hingest koorijuhtimise poole ja sain juba praktikal käies aru, et kooliõpetaja amet mulle eriti ei istu, ei olnud valikut. Mind suunati Pärnu rajooni haridusosakonna käsutusse, sealt omakorda edasi Sindi keskkooli muusikaõpetajaks.
Sindi keskkool oli väike, aga laulvaid lapsi oli seal päris palju. Panin kokku tütarlaste ansambli, juhatasin lastekoori ja neidudekoori. Poistega sain hea kontakti just tänu sellele, et olin lapsena kõvasti sporti teinud ja palli mänginud. Andsin tunde 5.–11. klassini, aga kõigil klassidel polnud paralleele ja mul oli koolis ainult pool koormust. Põhitöö toimus Sindi kultuurimajas, kus juhatasin segakoori, naisansamblit ja meeskvartetti, kus ka ise laulsin. Peaaegu igal õhtul oli proov, lisaks väljasõidud ja esinemised. Peale selle mängisin veel tantsuorkestris, esinesime pea igal nädalavahetusel.
Elamispinda koolil mulle pakkuda ei olnud. Minu käsutusse anti kooli pioneeride tuba, kaheksa ruutmeetri suurune pisike ruum, kuhu loosungite, lippude, fanfaaride ja trummide vahele pidi mahtuma ka minu välivoodi. Kõige hullem oli see, et ahju, mis tuba soojendas, köeti raamatukogust, mis oli nädalavahetustel suletud, nii et esmaspäeva hommikuks oli mu tuba nii külm, et varbad olid teki all jääs.
Õppeaasta teises pooles käisin Tallinna haridusosakonnas küsimas, et kui kool minu muusikaõpetajaks tulekut nii tungivalt soovis, aga omalt poolt piisavat koormust ega elamist ei paku, siis kas minul ka mingeid õigusi on. Kuna mul oli Tallinnas elukoht olemas, pakutigi võimalust Tallinna tööle tulla. Kevadeni olin Sindis, seejärel suunati mind Lasnamäe veerul asuvasse 16. keskkooli muusikaõpetajaks. Õpetasin seal kaks aastat, mäletan, et üheksanda klassi tüdrukutega tegime tütarlasteansambli, mis hiljem mitu hooaega koos käis. Viimasel õpetaja-aastal töötasin juba ka dirigeerimisõppejõuna praeguses Otsa-koolis.
1964. aastal, kui kolmeaastane kohustuslik suunamisaeg läbi sai, alustasin kohe tööd koorijuhina – olin Tallinna kammerkoori laulja ja dirigent, juhatasin Tallinna pedagoogilise instituudi meeskoori ja paari aasta pärast lisaks ka Tallinna polütehnilise instituudi meeskoori. Kõik õhtud olid kinni, mõnel õhtul tuli teha kaks-kolm proovi.
1966. aastal kutsus Jüri Variste mu Eesti Raadio segakoori juurde endale abiliseks ja kahe aasta pärast sai minust selle koori peadirigent. See oli professionaalne palgaline koor, kellega tegime proove iga päev. Juhatasin seda koori 22 aastat.
Olen kõikide oma kooridega pikalt töötanud, selles mõttes olen väga paikne. Sama puudutab õppejõutööd. Tallinna riikliku konservatooriumi koorijuhtimise kateedris töötasin alates 1972. aastast – esialgu nooremõpetajana, edasi dotsendina, siis professorina ja lõpuks emeriitprofessorina ühtekokku 40 aastat. 2012. aastast olen ametlikult pensionär. Praegu olen 78-aastane, aga juhatan veel kaht koori.
Üks on inseneride meeskoor Tallinnas, kellega töötan 28. hooaega ja kus laulavad peamiselt tehnikaülikooli meeskoori vilistlased. Teine on Oonurme segakoor, mis järgmisel suvel tähistab 20. aastapäeva.
Ida-Virumaalt Alutaguse metsade keskelt Oonurme külast olen ma ka ise pärit ja veedan praeguseni kõik suved oma isakodus ja vanavanemate talus. Selle 25-liikmelise segakoori tekkimine 1995. aastal oli omamoodi huvitav. Kui vabariigi tulekuga läksid igal pool Eestis moodi külapäevad, tekkis ka Oonurme ärksatel inimestel mõte külapäev korraldada, väike koor kokku kutsuda ja üks kontsert anda. Mäletan, kuidas me koos istusime ja arutasime, kes kohalikest inimestest ja suvitajatest võiksid viisi pidada, ja koostasime nimekirja, kus oli paarkümmend nime. Kutsusimegi need inimesed kokku, tegime mõned proovid ja õppisime kolm laulu selgeks. See oli meie esimene esinemine.
Kui tuli sügis, sõitsin linna tööle, kuni mulle ühel päeval Oonurmest helistati ja küsiti, kas me ei võiks selle kooriga jätkata. Nii kaua rääkisime, kuni jäin nõusse. Eks see Oonurme koor üks omamoodi ime on. Koori tuumiku moodustavad kohalikud, aga laulmas käiakse ka kaheksa kilomeetri tagant Tudust, 30 kilomeetri kauguselt Iisakust ja koguni Rakvere külje alt. Ja mina olen vist ainuke niisugune hull koorijuht terve Eestimaa peal, kes sõidab proovi tegema 160 kilomeetri kaugusele, vähemalt ma ise küll kedagi teist ei tea. Kõik need aastad käin paar korda kuus Oonurmes ja siis teen kaks proovi järjest, reede õhtul ja laupäeval. Suvel oli Oonurme koor ka laulupeol. Hoolimata sellest, et inimesi valida ei ole, võtan vastu kõik, kes laulda tahavad, ja tänavune laulupeorepertuaar oli üsna raske, läbisime ausalt kogu ettelaulmiste sõela. Praegu valmistume üleriigiliseks segakooride võistulaulmiseks Tuljak, mis toimub veebruari alguses Tartus juba kahekümnendat korda. Oleme seal ka varem käinud ja auhinnalisi kohti saanud. Lauljate jaoks on esinemised tähtsad, see on just see, mille nimel kokku tulla ja tööd teha. Jõuluajal tuleb kontserte mõlemal kooril.
Lisa kommentaar