Noor õpetaja – närtsinud Tuhkatriinu lugu

4 minutit
253 vaatamist

Kallid õpetajad, kui teie oleksite tahtnud rikkaks saada, ei oleks te kunagi õpetajaks hakanud. Siis oleksite pidanud suunduma kas kinnisvara- või transiidiärisse. Just nii kirjutas majandusteadlane Andres Arrak loos „Karjääri­nõustamine alaku lasteaias”. Ja eks see ole ka õige, kuid ideaalis pole rikkus ja raha ju oluline. Või siiski?

Mina lubasin endale kunagi hoopis teistel põhjustel kui raha ja rikkus, et minust ei saa kunagi õpetajat. Võta näpust, nüüd olen täiskohaga õpetaja ja klassijuhataja, mitte ei tee karjääri kinnisvaras ega transiidiäris. Eks kutsumus on veres. Üldhariduskoolis olen õpetaja olnud kaks aastat ja teinud tähelepanekuid esimesest päevast alates. Tahaksin lühidalt tutvustada üht hääbuvat liiki – noort pedagoogi.

Õpetajaks sünnitakse, mitte ei hakata. Ja näib, et õpetajaid sünnib üha vähem. Noor õpetaja tundub olevat väljasurev liik, sest õppepäevadel ja koolitustel näen suuremas osas vanemaid kolleege. Noortest meesõpetajatest ei maksa rääkidagi, sellist liiki peaaegu ei eksisteeri.

Väljasuremise põhjusi on mitu, kuid kõige tugevamalt tunnen, et noor inimene ei pea lihtsalt pingele vastu. Sain kõrvalt jälgida uue noore kolleegi tööleasumist ning vaatepilt polnud just muinasjutuline. Esimestel päevadel tuhises noor õpetaja mööda koolimaja ja jooksis ühest kohast teise, printis, paljundas, kleepis ja lõikas nagu hullunud Tuhkatriinu. Vanemad pedagoogid itsitasid kõrval ja näitasid näpuga. Teise nädala lõpuks olid tal juba juuksed sorakil, silmade all magamata ööd ja tundide viisi ettevalmistust. Sinna juurde muidugi aruanded, töökavad, klassijuhatamine ja distsipliiniprobleemidele lahenduse leidmine. Oma kogemusest tean, et distsipliin on esimene asi, milles sind proovile pannakse. Vaatasin kõrvalt ja tahtsin kuidagi toeks olla, hüüdsin mõnikord koridoris talle isegi järele, et tubli, teadmata, kas tuulispasana eemalduv uus kolleeg seda kuulis.

Muidugi on alguses raske. Kohvi­nurgas lohutavad vanemad pedagoogid, et küll aastatega läheb kergemaks. Probleem ongi selles, et ei lähe kergemaks siin midagi, kui asja ihu ja hingega, kvaliteetselt teha. Ja nii ongi, et palgapäeval kontot vaadates tekib küsimus: „Kas ma sellise summa eest tõesti kulutan närve ja kisun end lõhki? Mille nimel? Kelle jaoks?” Muidugi on ühiskonnas inimesi, kes saavad veelgi vähem, ja nende töö on sama raske, vahest raskemgi, kuid igaüks vaatab lõpuks siiski oma mätta otsast. Õpetaja istub aga mätta otsa ja kutsub lapsi lugema. Kui seda mätast ei oleks, siis … Siinkohal ei taha isegi edasi mõelda.

Seesama noor Tuhkatriinu on teise veerandi alguseks juba väsinud ja vana ning seda märkavad ka kodused, kes vaikselt vihjavad, et oleks aeg uuele elukutsele mõelda. Ja õige ka, sest keegi ei taha näha noore inimese näos päevast päeva väsimust ja ületöötamist, rääkimata kodus diivanilaual olevatest töövihikutest ja kontrolltöödest. Ja tuletagem meelde, et meie noorel õpetajal pole veel endal lapsi. Noore inimese peas liigub tihti järgnev mõttekäik: ma olen õpetaja veel kolm aastat ja siis on küll kõik. Kuid kui see kolm aastat läbi saab, on üldjuhul tekkinud tugev emotsionaalne side töökaaslaste, kooli ja õpilastega, lahkuda on juba raske, seega jäädakse. Ja siis hakkavad aastad korduma – distsipliiniga probleeme ei ole, ettevalmistusele ei kulu enam nii palju aega ja töölehed, kontrolltööd on kõik mapis olemas – lihtsalt võta ja paljunda. Ühel koolitusel kuulsin vanemat kolleegi ütlemas: „Ma olen 17 aastat võtnud õpiku ja sealt õpetanud. Teen ka edaspidi nii. Minul pole aega siin midagi muuta ja kuskilt otsima hakata.” Kurb, et nii juhtub. Mugavus võtab võimust ja siis ei tundu ka kontol olev summa enam nii väike ja armetu.

Õnneks ei lähe nii siiski alati. Võtan mütsi maha 30 aastat koolis olnud pedagoogide ees ja teen siira kummarduse, nähes ikka veel nende kirge ja säravaid silmi. Ma kardan, et mina ja mu noor kolleeg ei jõua kunagi nii kaugele, sest kannatus katkeb. Tulles tagasi alguse juurde. Asi pole niivõrd rahas ja rikkuses, vaid pigem vaimses tervises ja heaolus, mis on kahjuks rohkem väärt kui laste säravad silmad. Andke andeks, nii see on.

Kommentaarid

  1. Väga kurb on seda teksti lugeda, kuid pean kahjuks noore õpetajana nõustuma. Mõni võib küll öelda, et mis me vingume ja viriseme siin, aga arvamuses kõlanud mõte, et kergemaks ei lähe neil, kes teevad oma tööd kvaliteetselt või, lisan omalt poolt, perfektselt, on minu meelest kuldaväärt tõde. Võib-olla on see perfektsionistide kapsaaed?

    Sagapo

  2. Eks kooli jäävad tänapäeval need, kellel on kutsumus õpetada. Ja ka need, kelle jaoks on kool millegi pärast ainus võimalik valik.
    Need 30 aastat koolis töötanud õpetajad ongi nende samade eelpool nimetatud variantide esindajad. Miite midagi ei ole muutunud ja ei hakkagi muutuma.
    Kui noor entusiast kolm-neli aastat nö “võimleb” ning näeb, et ametiredelil karjääri tegemine ( sh palganumbri kasvatamine) ei õnnestu, siis tekibki küsimus – mille kuradi pärast? Igakuine 700 eurot kontol ei ole väärt magamata öid ja pidevat lõppematut põlve otsas ettevalmistamist.

    Mis puutub koolist lahkumisele – ega ei ole niiväga kuskile lahkuda. Noored võõrfiloloogid ja matemaatikud ehk veel, aga päris mitme 45+ pedagoogiga vesteldes ilmneb, et nad ise arvavad, et nad ei oskagi mitte midagi peale senise töö.
    Ja kui kandideeritakse – siis lõviosa tööandjaist pedagoogi CVle vastama ei hakkagi. Kes teab, võibolla kooliaegsete üleelamiste pärast, või selle pärast, et arvab töösoovija mingi läbipõlenud muti olevat. Enamasti on õpetajaametist raske muule ametile üle minna. Maximasse, jah, saab, aga muudesse ametitesse …..ei. Väiksemates kohtades peale Tallinna ei tule see kõne allagi.

    Tegelikult ei morjenda nooremapoolseid mitte töö hulk ( aja jooksul läheb kergemaks), vaid see, et valdavad kommentaarid mis tahes õpetajatöö tahke puududtavais artikleis on negatiivsed, mõnitavad. Kirjutatakse ju ikka halbadest asjadest. Et õigusi ei ole, et noored on hukas jne jne Üldine maine on ammuilma rikutud. Ja see, et iga noor õpetaja on olnud ( või on) entusiast – ma muudan maailma, armastan lapsi jne. Bullshit, ütleks selle peale. Keegi ei ütle sulle aitäh, kui sa ennekõike ennast ei armasta 😀 Nii see läbipõlemine tekibki.

    Vanemad õpetajad on ikkagi nö kooli sool. Digit-migit ja muud imevigurindust on koolis liigagi palju. Klassikalise korralikult tehtud õppetunniga saavutatakse siiski häid tulemusi. Ei tasu süüdistada vanemaid õpetajaid “mugavustsoonis vegeteerimises” – kui mingi teema juures mingi mudel hästi töötab, mingi ülesehitus ennast õigustab – mille pagana pärast siis joosta ja paljunada ja kleepida?
    Noored õpetajad peavad ennekõike õppima ajaplaneerimist. Siis jääb aega ka klassijuhatamisega kaasneva töö tegemiseks.

    Mida öelda lõpetuseks. Seda, et mitte midagi meie hariduselus ei muutu. Ainult lapsi jääb vähemaks ja koole tõmmatakse koomale. On vanu õpetajaid ja sekka ka nooremaid. Palk jääb enamasti samaks – kui tõstetakse, siis mõnekümne euro võrra maksimaalselt. Miks? Loe mu kommentaari algust. Pole ette näha õpetajate puudust. Pigem on selle palga peale tahtjaid küllaga. iseasi, kas neist asja saab – igal aastal uus tegelane klassi ees katsetamas, eks seegi õpetab õpilastele midagi.

    marjake

  3. Seda lugedes hakkab termonaatro kummitama: https://www.youtube.com/watch?v=a7L_Hl0zrLE

    Siilike

  4. Alustaks Marjakese kommentaari lôpust. Et midagi ei muutu. Tänane õpetajate keskmine vanus 48+. 10 aasta pärast on meil väga “ootamatult” tekkinud probleem, et meil lihtsalt pole õpetajaid. Jutt, et meil on jätkuv sündimuse vähenemine ja õpilasi jääb järjest vähemaks ei põhine mingitel tõsistel teaduslikel järeldustel. Kui vaadata sotsioloogide uuringuid on sündivus käinud Eestist spiraali mööda. Praegu on jah madal, kuid see on tõusutrendis. Muidugi ei arva ma, et tulevased tõustrendid oleks piisavad rahvastiku säilimiseks, kuid ikkagi see tõuseb. Õpetajaid meil lihtsalt 10 aasta pärast enam pole, kui midagi ei muutu. Kuna olen ise ka õpetaja ei arva, ma pensioni eas suudaks tänapäeva vajadustele vastavat haridust jagada. Elu muutub väga kiiresti ning ka vajadused, haridusele muutuvad. Kui me sellega kaasa ei lähe on Pisa tulemused lihtsalt üks ilus paber seina peal. See ongi kurb, et kõige pikem tuleviku vaatamise periood on valimisperiood ja arvamus – jagame raha – probleemid lahendatud. Kui ühikonnas õpetajaaameti õigest väärtusest aru saama ei hakata, muutub ikka kõik väga kiiresti. Ja palk ei ole see ainus asi. Kõlavad sõnad – õpetajaameti väärtustamine. Mis see on? Kas õpetaja on tore inimene ja meie ühiskonna sool? Ei õpetajal on vaja, et teda väärtustatakse ühiskonna väga vajaliku liikmena, kellest tegelikult sõltub, kuidas meie tulevased põlved edasi jõuavad. Kõige suurem probleem on ühiskonna suhtumises õpetajaametisse. See tegeliku olukorra tõsiduse mitte nägemine või sellest mitte arusaamine algab riigi juhtimise tasandil ning kajastub kahjuks lõpuks lastevanemate ja laste enda suhtumises. Õpetajal pole autoriteeti ning ning järjest vähem on ka õpetajal endal võimalusi seda saavutada. Seetõttu praeguses olukorras on iga noor õpetaja kulla väärtusega, kellel ei tohiks lasta ära väsida. Vaid vanematel kolleegidel tuleb neid aidata ja innustada. Kui ise enam nii palju ei jaksa, aita siis nooremaid, tunnusta neid. See on see, mis võiks aidata.


  5. Mina olengi just see 48+, kes muide kunagi oli ka noor õpetaja, kellele lubati, et olukord muutub.
    Palga suuruse või vähesuse üle ei jõuagi mõtelda, sest koju jõuan ainult magama. Hea, et pole sülelapsi ega vanureid hooldada.
    Aga õnneks tuleb kohe suvi ja see aeg annab arutust.

    “vana” õpetaja

  6. Samuti 48+. Arvate, et teen lihtsalt oma tunnid automaatselt ära ja kõik? Kui minu maine on mängus, raban päevad läbvi. Nüüd, kevadeks olen surmväsinud ja otsusatsin, et järgmisel aastal vähendan oluliselt koormust. Muidu ehk saaks pensioni küll veidi rohkem, aga seda vist postuumselt ei maksta…


  7. Arvake ära, miks noored õpetajad koolist ära lähevad. Mitte kõigis koolides pole palgaga halvasti, kui tunde jätkub. Probleem on autori ühes lauses: Vanemad pedagoogid itsitasid kõrval ja näitasid näpuga.

    Tuleb tuttav ette?

    Koolipere vaadaku ka endale otsa. Uuel inimesel on igal pool raske. Veel raskem on, kui aega planeerida ei oska. Pole normaalne, et koolis “vanad pedagoogid”, sisse töötanud õpetajad, kellel lisatasusid jalaga segada, näitavad näpuga järele, et “lollakas, vaata tahabki tööd teha”. Normaalne pole, aga levinud on.

    Direktori ja õppealajuhataja ülesanne on aidata noorel õpetajal sisse elada. Aga mis juhid need on, kes lasevad noorele visata kõige keerulisemad klassid ning õpilased ja vaadata, kas ujub? Mis kolleegid need on, kes siis koridoris näppu näidates itsutavad.

    Hakkaks õige organisatsiooni toimimisest pihta…


  8. Selle peale ütleks vaid aamen. Teise asjana tooks välja selle igikestva nutulaulu, kuidas meid ei väärtustata. Kui ise enda professionaalsust ei hinda siis miks teised peaksid. Ise teeme õpetajatöö toksiliseks koolis ja ajakirjanduses. Tänaseni ei oska öelda, et miks küll? Kõige kiiremini hirmutab head noored õpetajad koolist kool ja teised õpetajad ise.

    Madisk

  9. Olen õpetaja, 48+ ja mulle meeldib väga lastega toimetada. Tänapäeva lapsed on väga avatud ja uudishimulikud. Mitte alati pole uudishimu just sellise suunaga nagu mina soovin, aga neid annab suunata.
    Nii ma siis suunan, motiveerin ja püüan tekitada õhinat, aga…..
    Meediast loen,et mis need õpetajad vinguvad, neil on pikk puhkus ja mõne erialaga võrreldes kõrge palk!!! Kõik on suhteline! Miks võrreldakse õpetajaametit ametitega, mille kätte õppimiseks kulus vaid maksimaalselt kutseõppeasutuse läbimine. Õpetajalt nõutakse ju magistri kraadi!!!!!
    Kuidas siis nii , et meedia laseb mõnuga käiku arvamusavaldused, kus võrreldakse müüjate palka magistri kraadi omavate õpetajate sissetulekutega!
    Just täna tulin lastega õppekäigult! Ma nautisin seda, sest lapsed on nii erilised ja erinevad! Ma teen kõik selleks , et olla koos lastega uudishimulik, uute asjade avastamisel õhinas ja iga päev rõõmus….
    Kui vaid seda ebaõiglast võrdlemist ja õpetajate materdamist vähem oleks!!!

    Õpetajanna!

  10. Jah Madisk. Aamen
    Autoriteedist ja väärtustamisest. Õpilasel on õigus tunnis teha, mida iganes. Saata õpetaja sinna kuhu vaja, mõnitada jne. Õpetajal ei ole kahjuks enam õigust isegi õpilast kättpidi klassist välja talutada. Juba see loodud suhtumine teenidaja ja teenindatav näitab, et asjast tegelikult aru ei saada.
    Väärtustamisest. Nii palju kui mina tean, siis igas seltskonnas, kui teemaks on haridus või meditsiin, siis meie iseenese tarkuse juures pole kedagi lollimat kui õpetajad ja arstid. Kuna arstidest sõltub ikkagi inimese elu, siis nendele hinnangu andmisel on kusagil piir, kuid õpetajaid võib kottida lõputult, kuna neist ju ei sõltu midagi.


  11. Mitte, et ma eelnimetatuga nõus ei oleks aga tahaksin ka positiivset tagasisidet anda. Nimelt, minu esimene kooliaasta õpetajana on kohe-kohe läbi saamas. Mina ei saaks ka kõige parema tahtmise juures ühtegi halba sõna oma kollektiivi, õpilaste või lastevanemate kohta öelda. Kõigile küsimustele saan vastuse, mind julgustatakse, lapsed tahavad koolis käia ja lapsevanemad on abivalmid ning võtavad koolielust aktiivselt osa. Mina ei näe põhjust kurtmiseks, vaid olen tänulik, et antud ameti olen valinud ja sellisesse kooli tööle olen sattunud. Rahaga saab ka hakkama, kui on plaan rikkaks saada, siis hakkan ettevõtjaks 😀


  12. Pole küll üldse minu teema, aga sattusin lugema. Olen kasvanud perekonnas, kus ema on õpetaja ja tal oli üleval pidada üksinda kolm last, seda 30 aastat ning olen suhteliselt kursis selle teemaga ühelt kui teiselt poolt, aga jään siiani veel kooli tandril õpilase rolli. Kuid ainus mida ma siin n.n “kuulsin” oli kibestumine paljudes kommentaarides ja see ongi probleem mida mina näen – haridustöötajad pidevalt vinguvad. Ütlen ausalt olen erasektoris töötanud ca 10 aastat, kõrgharidusega, keksmise palgaga kõrge vastusega koha peal ja mina nagu ei tohiks vinguda, sest mul ju ei ole midagi viga. 🙂 Sama on õpetajatega – lõpuks teete te ju ise oma valikud mis töökoha peal töötada, aga vahe on selles, et teie vingumine kandub õpilastele edasi ja tihti ei suudeta piire tõmmata oma tujude ja õpetamise vahel? Erasektoris on seda ka palju, et ei osata piire tõmmata, aga seal kannatab vaid kollektiiv. Ning kuulen pidevalt kuidas õpetajad vinguvad just sellepärast, et neid hinnata piisavalt jne. Kui aus olla, siis miks te arvate et teid peab koguaeg hindama, mina ei arva küll et ma teeksin halvemat ametit, vms. Kuid võin juleglt öelda et minu palk ei küündi poolte õpetajate palgani, aga teil on ikka vähe…. 🙂
    Ja tean ka õpetajat, kes proovis korraks kontori tööd ja peale seda ütles, et õpetaja töö on ikka väga “lebo”. Proovige ära!!! 🙂 Kokkuvõttes, pole kunagi saanud puhata kauem jutti kui max paari aasta tagant, korra, kaks nädalat ning mitte alati suvel ja aus olla, see ei ole puhkamine -teame me kõik, siis nautige vähemalt oma pikka puhkust mis teile võimaldatud on ja rohkem positiivsust, siis on teie töö ka tulemuslikum ja lapsed rõõmsamad 🙂 Ja mina isiklikult hindan väga õpetaja tööd, ja tean et see ei ole kerge, kuid siiski arvan et keegi pole sunnitööl tänapäeval 🙂 Jõudu ja jaksu kõigile 😛


  13. Töötan õpetajana 26. aastat. Jah, esimesel aastal käisid 7. klassi poisid mu tunni ajal akna kaudu kooliaiast õunu toomas ning vanemad kolleegid jagasid sapiseid näpunäiteid, kuidas peaksin tunde ette valmistama, et midagi seesugust ei korduks. Kirjutasin KOPEERPABERIGA 30-õpilaselisele klassile harjutusi, mida ise koostasin, õhtu jooksul 6-7 korda ümber, et saada vähegi lisamaterjali ja muuta tunde “söödavamaks”. Kleepimine ja paljundamine tundub selle kõrval mõnusa kingitusena. Ja ongi seda.
    Mu viimatine ametijärk, mis pidi kehtima, aga ei kehti enam, oli pedagoog-metoodik. Viimased kaks korda on mu töölepingus (seega ka palganumbris) muutunud ainult kuupäev ja aastanumber. Olen enda arvates kogu aeg töötanud järjest paremini, mõelnud välja kavalaid ja ka kurikavalaid nippe, millega õpilasi kaasa töötama ahvatleda. Pingelisemal ajal on mu töönädal 56 tundi, sh nädalavahetused.
    Kummaline küll, kuid enamasti ma ei kurda. Aastad on kasvatanud küllalt paksu naha, enamasti saan koolis nii õpilaste kui ka kaastöötajatega hästi läbi, sülelapsi pole, kodu on vahel nädalaid korralikult koristamata, osav meik peidab üldise kurnatuse, palgalubaduste suhtes ei liiguta ma enam oimugi – kui, siis ärritun eakate vanemate peale, kes on igal õhtul uudiseid jälgides pidevate lubatustega minust paremini kursis. Olen kohastunud valdava arusaamaga: mis õpetajatel viga, poolest päevast on vabad ja puhkavad suvel tavatöötajast kauem. Olen harjunud suvalises seltskonnas seesuguseid kommentaare kõrvust mööda laskma.
    Olen ka 48+. Suvi taastab endiselt töövõime. Ja ma EI TAHA töötada muul ametipostil. Küllap oleksin leidnud endale juba 23 aastat tagasi mõne muu tulusama töökoha, kui oleksin teisiti arvanud. leiaksin praegugi, sest ma pole arengu- ega kohanemisvõimetu tüüp.
    Teades Eesti õpetaja keskmist vanust – ka mina olen endiselt tundnud seda, et olen koolitustel üks noorematest -, olen virisevatele õpilastele tihtilugu naljatamisi öelnud, et nende lastel on edaspidi märkimisväärselt kergem, sest vähemalt kõiki aineid EI SAA õpetajate puuduse tõttu enam õppida. Siin ongi konks. MIDA TEHA SELLEKS, ET NOORED VALIKSID ÕPETAJATÖÖ, RÄÄKIMATA SELLEST, ET NAD EI TUNNEKS END ESIMESE TÖÖAASTA JÄREL KURNATUD TUHKATRIINUDENA?
    ÕPETAJA-ON-TEENINDAJA-ÕPILANE-KLIENT-KLIENT-ON-KUNINGAS-MENTALITEETI aga kultiveeris 1990ndatel mainekas koolitusfirma, mille koolitusprogramm vähemalt pidanuks olema haridusministeeriumiga kooskõlastatud. Tõhusast katsest alluta õpetajatöö ärisuhtluse printsiipidele saigi alguse õpetajaameti maine allakäik.

    Margarita

  14. Ivar
    22. mai 2015, 17:05
    # Jutt, et meil on jätkuv sündimuse vähenemine ja õpilasi jääb järjest vähemaks ei põhine mingitel tõsistel teaduslikel järeldustel.#

    Siin polegi mingi teadust vaja, sest asi on elementaarne. Nii palju, kui on sel aastal lapsi sündinud, nii palju on meil kooli minejaid 7 aasta pärast. Neid ei saa lihtsalt ei kuskilt juurde tekkida. Kui saaks, siis võiks teadust kasutada ennustamiseks.

    inseneR

  15. Kui inimesel pole midagi öelda, siis räägib ta haridusest. Seega, kui inimene räägib hariduse olulisusest, siis võib teha järelduse, et tal pole midagi öelda.

    inseneR

  16. Tunnen teile kaasa, noored kolleegid… Enamus minu õpetaja-aastaid möödusid Eesti kooli ühel huvitavamal ajal, mil minister Eiseni juhtimisel hakati (1960ndadest) taastama Joh.Käisi edumeelseid reformpedagoogilisi põhimõtteid. Ausse tõusis pedagoogika-psühholoogiteadus, mis nüüd asendunud valdavalt kommertsiga ja pimesi üle võetud nn innovaatiliste meetoditega… Oma raamatus MURE EESTI KOOLI PÄRAST tegin katse analüüsida toimunu põhjusi, kuid raamat võeti suurtes kettides isegi müügilt maha (õnneks mitte veel raamatukogudest!).
    Õpetajatöö tõsiteaduslik vundament on asendunud nn koolituste pseudoteadusega. Sellele lisanduvad üle tuhande (!) ametniku “näpunäited-nõudmised”, mis õpetaja lõplikult ära kurnavad… NB! – esimeses vabariigis, kui koole oli palju rohkem, oli ametnikke üle 10 korra vähem! Ametnikud õigustavad oma olemasolu PISA-testide tulemustega, mis kahjuks ei näita üldse õpetuse taset koolides, vaid lapse üldist silmaringi… Pealegi ei viida teste läbi teaduslike meetodite järgi… Aga elame veel!

    Peep Leppik

  17. Aga me ei tea palju lapsi sünnib 8, 9, 10 või enama aasta pärast. Nii et täna teha otsustusi, mis on 10 a pärast, tänase päeva seisuga, pole ka päris adekvaatne. Kusagil väheneb, kusagil on kohti juurde vaja. Tõmmelda pole vaja ja muudkui koolivõrku reformida. Kui võtta negatiivne hoiak, et nagunii väheneb ja jääbki vähenema, siis muidugi inimesed kolivad kõik linnadesse.


  18. Kah vana õpetaja.
    Käsi südamel, kinnitan: mul on noori kolleege hulganisti ja ma pole iial kohanud vana õpetajat, kes noore tööka kolleegi üle itsitaks. Uskumatu lihtsalt. Ehk tooks selle kohutava kooli nime siia kohutavaks näituseks ära?
    Hoidku noored sealt eemale.

    Väidan, et too äratrükitud lugulaul on paraku tegelikult täis tendentslikke valesid ja kallutatud lähenemist. Samamoodi kui kotitakse üldse õpetajaid, kotitakse keskmisest rohkem veel nn vanu õpetajaid. Õpetajaskonna sees üritatakse veel omakorda lõhesid ja vastandumist tekitada, innustades noori vanade vastu. Vastupidi pole nii kerge innustada, eks sellepärast.

    Vana õpetajana valdan ometigi digitehnikat piisavalt, et seda igas tunnis kasutada, õppematerjale ette valmistada, ja tunnistan, et vahel ka lõikan ja kleebin. Noor kolleeg, autor, aga ei näi uskuvat, et ka õpiku järgi õpetamine on täiesti okei. Õpiku on nimelt koostanud metoodikud, kelle kogemust samuti tasub usaldada. Sageli ammutan inspiratsiooni just õpikutest, mille on kokku pannud metoodika osas minust kogenumad inimesed (kuigi aastatega koguneb kogemust ja ideid endalgi).

    Vast mahume ikka kõik ära? Minu koolides, kus ma elu jooksul olen töötanud, igatahes intelligentseid noori jagub. Nad taluvad hästi meid, vanu, ega kirjuta meist alavääristavaid artikleid Õpetajate Lehte. Jah, meie omad on toredad.

    Ma pole veel iialgi kohanud artiklit, kus vana õpetaja kurdaks noorte tuulepäisuse ja enesekesksuse üle. See olekski mõneti ebasünnis. Noored seevastu ei häbene selgitamast, mille poolest vanad ei kõlbavat. Kahekümne aasta pärast juba ehk häbenevad, kuid siis on juba uued noored, kes kirjutavad neist.


  19. Lugesin seda teksti ja kurb hakkas… Ise läksin oma saksakeele õpetamisega Saksamaale.. jah.. õpetan siin pagulasi, olen 24 ja teenin keelekursustega üle 1000 euro kuus.. selleks teen tööd 3x2h nädalas. Muidugi on elu siin kallim ning elan samal tasemel saksa edukama tudengiga, aga mul on vaba aeg ning naudin elu. Raha üksi ei tee õnnelikuks ning keegi ei soovi surivoodil, et oleks ainult saanud rohkem tööd teha. Mõtlen tihti, kas tulla tagasi oma riiki… aga selliste juttude kõrval kaob mõte kiiresti.
    Uurisin viimasel ajal tihti artikleid Eesti pedagoogika kohta. Väga tore artikkel aastast 92 Ivika Laeva poolt (küll saksakeelne) mis räägib sellest, kuidas õpetaja maine on alla käinud ning selleks, et õpetaja olla, peab olema ‘päris elukutse’ kõrval. Kurb, et pole palju muutunud.
    Kui palju aega on vaja, et märgata, et ilma õpetajata, meie ühiskond pole jätkusuutlik? Noored on ühiskonna vundament ning sambad, mille najale majandus saab toetuda. Aga tee sinnani ühe õpilase elus on pikk. Keegi peab toetama ja kasvatama, keegi peab õpetama.. kes on see keegi? Vanemad ei jõua, sest vaja leib lauale teenida. Selleks ongi õpetajad, kes võtavad raske töö enda õlule, sest meie oleme tagasihoidlikud idealistid, kes ei lähe revolutsiooni tegema, kes aga näevad vajadust anda eeskuju ning jagada tarkust. Mõni üksik õpilane on ise motiveeritud õppima ja uurima, ennast ise arendama. Aga eranditest üksi ei piisa, et meie ühiskond funktsioneeriks.
    Õpetaja peab olema sõber, eeskuju, kasvataja, kompetentne pedagoog…ja seda kõike kopikate eest? See töö oli kunagi üks austatumaid. Õpetaja sõna luges palju ning vanemad riidlesid halva hinde puhul lapsega, mitte õpetajaga. Kuhu ja miks on see kõik kadunud? Kui 20 aasta pärast seisame vananenud õpetajate ja puuduva järelkasvu ees, võib olla liiga hilja kõike muuta. Muutma peaks praegu…et ka mina tahaksin tagasi tulla. Et oleks kuhu tagasi tulla. Et ma ei peaks tulema Eestisse pagulasi õpetama, et võõrad saaksid meie majandust ülal pidada, sest kõik eestlased on lahkunud parematele jahimaadele.
    Mõelge sellele.. kus oleksite teie ilma koolita? Ilma õpetajata? Kus oleksid teie lapsed? Kvaliteet loeb, selleks et kvaliteeti saavutada, tuleb teha õpetaja amet jälle ihaldusväärseks. Konkurents on võti ning selleks on vaja vaid piisavalt soovijaid..selle saavutamiseks piisaks omakorda vaid heast palgast. (Kellel huvi, vaadaku vaid Saksamaa õpetaja-koolituse-palga süsteemi.. 3000-9000 palgaline töö kutsub paljusid, ülikoolides on kõik kohad alati täis ning soovijaid jääb ka ukse taha. Olles ise olnud ka nende noorte õpetajatega ühises loengus jääb vaid üle nentida, kui tarkade ja innustatud inimestega on tegu. Kahju, et pole seda näinud Eestis).
    Ah…võibolla tulen ise kunagi tagasi ning astun poliitikasse (nagu see nii lihtsalt käiks) ning korraldan revolutsiooni. Meie austus on valedes inimestes (lause on kaheti mõistetav ning niimodi ka mõeldud). Aeg oleks midagi muuta.

    Noor Saksakeele õpetaja 2

  20. Tean hästi, millest see noor õpetaja räägib. Olen ise koolis kaks aastat töötanud ja seejärel lahkunud. Minul olid väga toetavad kolleegid ja juhtkond, hea kool, tore klass, enamjaolt koostööaltid lapsevanemad. Kuid vaatamata sellele oli põhjuseid, miks koolist lahkusin, mitu. Esiteks tervis ei pidanud vastu. Mul on muideks väga hea tervis, aga koolis toimuvale töömaratonile ikkagi vastu ei pidanud. Teine oluline põhjus olid ületunnid. Riik ise teeb seadused ja ise sõidab nendest üle. Vahel tuli tähtpäevade õhtul 21ni koolis kontserte teha. Väga tore oli, aga see kõik toimus vabast tahtest, kuigi mitte keegi ei küsinud minult, kas tahan või ei taha seda teha. Südametunnistus ei olekski lubanud oma klassi kontserdilt välja jätta ja nii rassisingi edasi. Rääkimata muudest ületundidest. Ületunnid olid üldse nagu tabu teema. Seda probleemi nagu ei eksisteerinudki. Kõik õpetajad vihtusid omast vabast ajast tööd teha, nagu see oleks normaalne. Lisaks tegi väga kurvaks lastevanemate suhtumine. Kohvikus, kinos, sünnipäeval: igal pool kuuled, kuidas lapsevanemad oma lastele õpetajaid kiruvad. Et nendest mõni ka oma murega õpetaja poole pöörduks ja küsiks seletust, miks asjad nii on. Kuidas peaks olema õpetaja autoriteet, kui kodus ema ütleb, et õpetaja on loll, ei saa hakkama ja üleüldse õpetab valesid asju, mida üldse vaja pole? Ja viimaseks sain noore inimesena aru, et selle palgaga kodu ei soeta, autot ei osta, reisile ei lähe ja kõige kurvem lapsi ei kasvata. Ma soovin väga minna kooli tagasi, aga mitte enne, kui olen taganud endale korraliku sissetuleku, et saaksin ise oma töökoormuse üle otsustada.


  21. Täpselt minu sõnad.
    Ükskõik kui palju ma ka püüaks koomale tõmmata või lisaülesandeid vältida, on hiljemalt I veerandi lõpuks iga minut tööpäevast täidetud mingi eriilmelise kohustusega ja kuigi tööpäevad lõpevad kesköö paiku kodus arvuti taga, on kogu aeg tunne, et pooled asjad jäid tegemata ja iial ei ole kõik kontrolli all. Nüüd (48+) näib lausa, et iga aastaga läheb segadik hullemaks. Kool tundub olevat keeris, mis imeb su sügisel esimese töönädalaga sisse ja viskab jaanipäeva paiku läbiräsituna välja.
    Pärast pikemat järelemõtlemist teemal “kas ma ei võiks siis teha mingit vaimselt vähem laastavat tööd” asusin õpetamise kõrvalt uut eriala õppima. Nii et nüüd saan omal nahal järele proovida, kas normaalsete vaimsete võimetega, meeskonnatöös ja suhtlemises kompetentne, füüsiliselt terve inimene, kes on 25 aastat õpetajana töötanud, saab üle minna mõnele teisele tööle ja kas see toob kaasa psüühilise seisundi paranemise.
    Praegu olen optimist.


  22. mõtlesin, mis ma mõtlesin… aga ikkagi tahaks sõna sekka öelda,,,,
    kallid õpetajad! Te olete ühed kõrgemini tasustatud, pikema puhkusega… ja ikkagi pole rahul…. mida peab tegema vaene kultuuritöötaja- ta peab tihti olema ka õpetaja eest, “emme” eest, arstitädi ja kokatädi,,, palganumber miinimumi lähedal… (vahe koristajaga 30€!!!!),,, puhkepäevi pole,,, puhkus aastas 28 päeva- ja pead särama ja proovima ära arvata kõikide soove ja kõikide meele järgi olla,,,,Mõelgem!


  23. Ma ütleks, et pension on nadi küll. Õpetaja palgaga aasta indeks ei ole üks ja seega üks tööaasta ei lähe aasta ette. Töötad näiteks 10 aastat aga kirja läheb 8 aastat. Üks tööaasta on kusagil 5 euri ringis. Töötad 40 aastat kirja saad 36 aastat. Indekseeritud pensionisüsteem töötab Eestis aastast 2000.
    Kui inimene läheb pensionile 2040, siis hakkab pensioni kuus saama 36 x 5 . Väga suur pension mis? Inimesed mõelge ennem, kui õpetajaks õppima hakkate…

    Pensionär/ õpetaja

  24. http://www.ohtuleht.ee/678907/opetajat-solvanud-opilane-paases-karistusest

    MIKS peaks tubli noor inimene selliseid artikleid lugedes üldse tahtma kooli tööle minna?

    marjake

  25. Austatud Liis!
    Kui olete lugenud läbi minu kommentaari siin 23.maist ja ka minu poolt soovitatud (õnneks õhukese) raamatu, siis räägite vast midagi muud. Kool 30 aastat tagasi ja praegu on nagu öö ja päev… Palga osas toimib äärmine EBAÕIGLUS – olen tiitlitega inimesena saanud viimased 20 aastat 0,8 Eesti keskmise palga ringis, aga minu kolleegid Saksas 1,9 sealset keskmist palka. Ja Soomes saab õpetaja parlamendi liikmest vaid 1,5 korda vähem (meil 5-6 korda). Suvepuhkus on jah 56 päeva, aga nii on näiteks Taanis mitmetel erialadel…
    Õpetajad EI VINGU vaid teevad konstruktiivset kriitikat!

    Peep Leppik

  26. Töötan ühes Eesti ametikoolis projektijuhina. Minu kolleegid on enamuses õpetajad, kellest mõne töö on kindlasti tavakooli põhiainete õpetaja omast kergem (pole kodutöid, mida parandada jms), seega kontekst natuke erilisem. Aga mul on hea sõber, kes on põhikoolis aineõpetaja – seega tean ka tavalise õpetaja elu. Olen ka ise natuke õpilaste juhendamisega tegelenud, tunde ette valmistanud ja tunde vedanud, aga see on muidugi imepisike kogemus.

    Nii, ühest asjast ma ei saa tõesti aru. Miks Eesti õpetajad (ja mõned muud ametivennad veel) võrdelevad oma palku jõukamate välisriikide õpetajate/arstide jne palkadega? Võimalik, et ka palganumbri suhe muude üldiste majandusnäitajatega on meil oluliselt halvem. Aga mina näen seda, palju saan mina palka ja palju õpetajad meie koolis (minu palk on väiksem minimaalsest täiskohaga õpetaja kuutasust). Ka mina tulen läbi-väsinuna õhtul koju, periooditi töötan ka öösel, sest mingi tähtaeg tiksub jne. Minul ei ole pikka suvevaheaega. Muidugi ei ole mul sellist moraalset vastutust õpilastest head kodanikud kasvatada ja panna neid huvituma oma tulevikust st õppima.

    Kust peaks see kõrgem palgaraha õpetajatele tulema ja kas see on tegelikult tõeline motivaator õpetajaks hakkamiseks? Tunnen paljusid inimesi, kes teevad väga head tööd ja saavad palka, millega läbi suure häda ära elatakse – näiteks selline suur inimrühm nagu kultuuriinimesed. Nemad ei saa aga vinguda, oma viga, et sellise lolli ameti õppisid, mida kellelgi niiväga vaja pole. Võib-olla nad ongi nii rumalad, et midagi muud ei oskaks nagunii teha – paras neile. Mina ise seal hulgas. Ma ei taha erasektoris töötada, ma ei taha välismaale minna. Eestis elada ja töötada on hea.

    Raha ei ole alati põhjus, vaadake sügavamale: miks ikkagi noored kooli õpetama tulla ei taha? Võib-olla on see respekti puudumine õpetajate suhtes? Kõrgem palk ei anna tingimata respekti. Võib-olla on põhjus veel paljudes muudes asjades (N õpetajakoolitus ei valmista tõeliseks eluks koolis ette vms), otsige ja muutke, kui vähegi võimalik. Virisemist, et keegi teine on süüdi, seda ma mitte ei kannata. Respekti ka sellega kahjuks ei kaasne, pigem ikka vastupidi. Oma tutvusringkonna õpetajate palgajuttude juures püüan alati teemat vahetada – selline tunne on, et justkui ma ise olen ka natuke nende madalas palgas ja raskes elus süüdi, sest ma ei ole valmis nendega koos barrikaadidele minema.


  27. Sealt järgmine samm ongi püssiga saksa keele tundi minna…

    viis aastat koolis

  28. Tere! Väga palju õiget juttu. Siiski lisaksin ka ühe iseenda tähelepaneku. Kunagi aastaid tagasi õppisin Tartu Õpetaja Seminaris ja see, mida ma seal kogesin, oli hämmastav: nii mitmedki kursusekaaslased ei osanud korralikult ja vigadeta kirjutadagi, rääkimata kirjandi enamvähemgi #3#-le küündivast valmis meisterdamisest! ja neid oli kuidagi vastu võetud, nad õppisid edasi ja ka lõpetasid kuidagi. Ja kahjuks ka õpetavad praegu kuidagi. Masendav, aga tõsi. Ja see ei olnud väga ammu.

    Ain Sermat

  29. Jõudu Sulle, Kärt, et Su ind ei raugeks! Eelkõige on Sinu kommentaaris tunda seda, kui palju koolipere kõige selle juures toeks on ja see on alustavale pedagoogile kuldaväärt tunne!


  30. Huvitavad mõtted.

    Mis mulle loos ning kommentaarides kangastus oli see, et kvaliteetset materjali on keeruline saada. Õpikute kvaliteet pole piisav.

    Metoodilistest muredest ei räägitud, kuid kahtlustan, et seal on veel suuremad käärid.

    See muudab õpetamise keeruliseks, kuna ise materjali toota ja samas olla täiskohaga õpetaja pole füüsiliselt võimalik.

    Teine asi, mis tõusetus on kontrolltööde kontrollimisega kaasnev väga suur töö maht.

    Mõlemad on teemad, mille osas võiks riiklikul või isegi rahvusvahelisel tasandil kokku tulla ning lahendusi leida. Kes võiks selle eest vastutada?

    Märt Aro

  31. Tehke endale selgeks, millest pensionisumma koosneb.See ei ole ainult aastakoefitsent korrutatud tööaastatega. Valem on Pensioniameti lehel olemas. See kas tööaasta võrdub pensioniaastaga, oleneb sellest kui palju on Teie palga pealt makstud sotsiaalmaksu võrrelduna keskmiselt palgalt makstava sotsiaalmaksuga. Nõus, et õpetajad võiksid saada suuremat palka, et olla üle vabariigi keskmisest aga kõigepealt tuleb selgeks teha, kes on pedagoog selle õiges mõistes ja kes lihtsalt tunniandja. Päris värsked on mu kogemused ühe nn eliitkooli õpilase õpetamisest ja hindamisest selles koolis. Kahjuks – ei midagi head.


  32. Huvitav oli lugeda nii artiklit,kui arvamusi.Pika staazhiga õpetajana peaaegu 40+ aastat /vahelduva eduga/ ,saan aru nende noorte õpetajate muredest.Kindlasti on õpetajaks ettevalmistamine ebapiisav just praktika vähesuse osas.Pole piisavalt kasutatud näiteks pensionil olevate õpetajate potensiaali,kasvõi isikliku mentori näol,mitte inspektori ,vaid just abistaja ,suunaja näol.Omaenese kogemustest sain alles mitme aasta töötamise järel aru ,mida mulle Peda Instituudis piisavalt ,või üldse mitte polnud õpetatud.Liiga palju pöörati tähelepanu igasugu paberite ,plaanide jm sellise jama peale,mis jäävad silma ette kooli inspekteerivatele inimestele.Liiga vähe tähelepanu sellele,et iga INIMENE ka ÕPETAJA on erinev,järelikult sobib talle ka ERINEV õpetamise meetod.Kuna klassis on õpilasi tunduvalt rohkem ,kui õpetajaid,siis õpetaja peab olema MITMEKÜLGSEM ,kui näiteks 10-võistluse treener,sest erinevaid tüüpi õppijarühmi on klassis palju.Õpetaja PEAB ise valima endale sobiva ,parimaid tulemusi andvaid meetodeid,neid oskama vaheldama,aga KÕIGE tähtsam,OSKAMA õpilasi MOTIVEERIDA.Õppida suudab see ,kes on huvitatud,tahab ÕPPIDA.

    Reet Kaarmaa

  33. […] Noor õpetaja – närtsinud Tuhkatriinu lugu […]


  34. […]  Loetud artikkel ilmus 22.mail 2015.  Loe artiklit SIIT.  […]


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Koolitus ees, õnnetus taga

Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises…

10 minutit

TI kasutamise paradoks

Kuna ChatGPT-l pole üldist universaalset ja kõigile ühtmoodi nähtavat väljundit, on raske avalikult hinnata, mida ta meie õpilastele pähe hakkab ajama. Kuidas…

6 minutit
Õpetajate Leht