Digiseadmed ja digiõpe koolis on reaalsus, kuid ka neid pädevusi, mis on taganud inimkonna ellujäämise tuhandete aastate jooksul, ei tohi unustada.

 

Olen lastele kirjutanud mitmeid raamatuid, milles üks peategelane on mõni digiseade.

Neid lugedes saab igaüks aru, et tänapäeval ei ole võimalik kaasaegsete info- ja kommunikatsioonitehnoloogia seadmeteta hakkama saada. See on reaalsus.

Vahend, mitte eesmärk

Täpselt nii, nagu hanesule, pastapliiatsi või kirjutusmasina kasutamine või raamatukogus istumine ei ole eesmärk omaette. Eesmärk on kogutud info ja kirja pandud mõtted. Kui ei ole mõtteid, pole kasu mis tahes lahedast abivahendist.

Seda võib võrrelda mõttevälgatusega: kui sul pole midagi öelda, pole kasu sellest, kui sa ütled seda inglise keeles. Kui sul pole midagi tarka teha, pole kasu sellest, kui sa teed seda arvutiga.

Hariduses on eesmärk olnud aegade algusest sama: omandada teadmised, oskused ja hoiakud, mis tagavad suutlikkuse teatud tegevusalal või -valdkonnas loovalt, ettevõtlikult, paindlikult ja tulemuslikult toimida ning on olulised inimeseks ja kodanikuks kujunemisel.

Inimkond on üle elanud mitmeid olulisi teaduse ja tehnoloogia revolutsioone. Kui leiutistest rääkida, siis kindlasti on neist üks tähtsamaid ratta leiutamine umbes 6000 aasta eest. Huvitaval kombel jääb umbes samasse aega ka kirja leiutamine. Artikuleeritud kõne tekkis palju varem. Kuid kiri tekkis u 6000 aasta eest ning sellest ajast peale on inimene kirjutanud, kasutades selleks abivahendeid.

Kirjutamisel hoiab inimene kirjutusvahendit sõrmede vahel, see vajab teatud treeningut, kuid inimese sõrmelihased on sellised, et seda on üpris lihtne teha. Inimahvid sellega hakkama ei saa.

Olgu kõrvalmärkusena öeldud, et nutiseadmetega suudavad šimpansid väga efektiivselt töötada, sooritades ekraanile ilmuvate araabia numbritega mälutesti inimesest tunduvalt täpsemalt ja mitu korda kiiremini.

Head ja vead

Inimene on kirjutanud enam-vähem ühtemoodi umbes 6000 aastat, inimese käsi teeb kirjutades ajuga koostööd. Nüüd võiks küsida, kas infotehnoloogia areng – sülearvutid, nutitelefonid ja kõik seesugune – teeb tavapärasele kirjutusvahendiga kirjutamisele lõpu.

Erinevaid lõppe on kultuuriloos ennustatud korduvalt. Lenin ennustas kadu teatrikunstile, sest kinokunst on tema sõnul tähtsaim kõikidest kunstiliikidest. Tänase päevani käime me nii kinos kui ka teatris. Televisioon pidi hävitama nii raadio, kino kui ka teatri.

Aga raamat teabe edastajana ei ole kuhugi kadunud, see on lihtsalt muutunud. Kõik need meediumid on ajas muutunud, kolinud ühel või teisel moel meie nutiseadmetesse, kuid on alles.

Internet pidi kaotama paberlehed ja internetikommentaaridest pidi saama rahva kollektiivne aju. Ajalehed on alles, kollektiivne aju, eriti anonüümsete kommentaaride puhul, osutus aga üsna madalalaubaliseks.

Elektroonilisest raamatust ehk e-raamatust pidi saama paberraamatu hauakaevaja. E-raamat on olemas ja eksisteerib kenasti tavaraamatu kõrval. Kindlasti on e-raamatutel oma koht, näiteks väikses ühiselamutoas elava üliõpilase jaoks, kellel tuleb õppeaastas läbi töötada sadu raamatuid. E-raamat annab ruumi-, aja- ja ka rahasäästu. Kuid paljude raamatute puhul on oluline nende emotsionaalne väärtus, mida e-raamatul ei ole.

Igal uuel tehnoloogilisel uuendusel on oma head ja vead – igal vidinal on oma koht siin Päikese all. Ikka ja jälle oleme lootnud, et üks või teine informatsiooni edastamise viis muudab inimkonda ja lahendab inimkonna ees olevad probleemid. Senimaani pole seda juhtunud. Pole väga suurt vahet, kas saame info kätte sekundi, minuti või tunniga, tähtis on, kas me sellega midagi mõistlikku teha oskame.

Et kirjutada, tuleb tunda tähti, need selgeks õppida. Võõrkeele sõnad ja reeglid tuleb pähe õppida, sama lugu on täppisteadustes valemitega. Kas teha seda tantsides või lauldes, lugedes teksti ekraanilt või raamatust, on teisejärguline.

Koormus ajule

Siiski näitavad uuringud, et see, millise viisi me õppimiseks valime, mõjutab ka õpitulemusi.

Näiteks kas kirjutada tunnis traditsioonilise kirjutusvahendiga, nimetagem seda pliiatsiks, või sülearvutiga?

Selgub, et kõik sõltub sellest, mida kirjutada, mis on kirjutamise eesmärk. Sülearvutil või nutiseadmel on koolitunnis oma eelised. See võimaldab osaleda online-tegevustes, teha esitlusi, ühendada erinevaid materjale ja teha kiiresti palju märkmeid. Sülearvuti kasutajate märkmed loengutest on üldjuhul väga täpsed ja peaaegu sõnasõnalised, need on käsitsi kirjutatutest tunduvalt põhjalikumad. Nii sülearvuti kui ka nutitelefon võimaldavad õpetaja juttu isegi salvestada, nõnda et kirjutada pole vajagi.

Kuid 3. juunil 2014 ajakirjas Scientific American kirjeldatud uuringu tulemused kinnitavad, et põhjalikest märkmetest hoolimata on mõne päeva pärast õpilaste teadmisi kontrollides selgunud, et nendel, kes konspekteerisid pliiatsi ja paberiga, oli loengust palju rohkem meeles kui neil, kes kirjutasid konspekti arvuti abil.

Seega, kui me soovime midagi meelde jätta, on parem kirjutada tavapärase kirjutusvahendiga. Vanamoodsal viisil kirjutades teeb käsi ajuga palju tihedamat koostööd kui näppudega klaviatuuril toksides.

Teadlased leidsid, et käsitsi kirjutades toimivad ajus hoopis teistsugused infotöötluse protsessid, infotöötlus toimub kuulamise ja kirjutamise käigus ja aju talletab kõige olulisema. Aju koormus käsitsi kirjutamise ajal on tunduvalt suurem. Sülearvutiga konspekteerides aju puhkab, inimene teeb tublit, aga mehaanilist tööd.

Samuti näitas uuring, et kui õppetunnis kasutatakse nutiseadmeid, tegelevad õppurid umbes 40% ajast õppetööga mitteseotuga. See on probleem, millega meie õpetajad ja isegi ülikoolide õppejõud pidevalt kokku puutuvad. Kui tunnis on õppetöös vaja kasutada nutiseadmeid, siis pole sugugi kindel, et neid alati eesmärgipäraselt kasutatakse.

Ekraanilt või päriselt?

Küsimus polegi ju selles, et nutiseadmed ja internet oleksid halvad, aga nende kasutamisel peavad olema kindlad piirid ning kool ja kodu peavad olema suutelised neid piire valvama.

Sellega võrreldes on üsna süütu ühe gümnaasiumi raamatukoguhoidja hiljutine väide, et pärast seda, kui kooli pandi piiramatu kasutusega WiFi, langes järsult raamatute laenutamine. Suure tõenäosusega ei siirdunud lapsed paberraamatutelt e-raamatutele.

Üks mu tuttav õpetaja, kellel on Facebooki konto ja keda nn sõpradest õpilased pole veel ära blokeerinud, otsustas ühel öösel uurida, kas mõni tema õpilastest on online. Kell oli ammu üle südaöö ja Facebookis käis erakordselt äge suhtlus. Pole siis ime, et pool ööd nutiseadmega sotsiaalmeedias toimetanud õppurid on hommikul sedavõrd „haiged”, et ei jõua esimestesse tundidesse või puuduvad lausa terve päeva.

Netisuhtlus käib kahjuks edasi ka tundide ajal. Enamik õpetajaist on sellega kindlasti kokku puutunud. Kuid õpetaja ei ole klassi ees selleks, et pidada Facebooki, Twitteri või Instagramiga olelusvõitlust.

Tegelikult on sülearvuti või nutitelefon väga head töövahendid. Need võimaldavad kiire juurdepääsu väga suurele infohulgale, kuid sellel ei pruugi alati olla õppimisele positiivne mõju, sest õppimine ei piirdu ainult teabe otsimise, leidmise ja vastuvõtmisega. See on ka info analüüsimine, sünteesimine, uute seoste loomine, tulemuste hindamine erinevas kontekstis ja palju muud.

Ekraanilt lugemine sobib informatsiooni kiireks hankimiseks, kui seda pole vaja meelde jätta, analüüsida või süstematiseerida. Paberilt lugemine aitab paremini süveneda, eriti ilmneb see näiteks tekstis esile toodud sündmuse järgnevuse meenutamisel.

Digipädevuste omandamine on oluline, kuid nende kõrval vajavad tähelepanu lihtsad asjad, mis juba ununema kipuvad. Kuidas leida infot, kui levi ei ole? Mõte, et levi ei ole, võib paljusid naerma ajada – see pole ju võimalik. Kuid tänapäeva maailm on täis ootamatusi, mõni ebameeldiv sündmus võib halvata infrastruktuuri toimimise kuudeks.

Aga seda, kus asub raamatukogu ja kuidas sealt infot leida, võiks teada küll. Või kuidas lugeda kaarti, kui sa oled võõras linnas ja sul pole nutitelefoni? Või mida teha, kui elekter läheb ära?

Digipädevused on olulised, kuid unustada ei tohi ka neid pädevusi, mis on taganud inimkonna ellujäämise tuhandete aastate jooksul. Ühel hetkel võib neid vaja minna.

Digiseadmed ja digiõpe koolis on reaalsus. Kui neid kasutada õigesti, on neist õppetöös kindlasti kasu.

Kuid õigesti kasutamise otsustamist ja piirangute seadmist ei tohi jätta ainult õpetaja õlule. Õpetajal peab olema teaduslikult põhjendatud ning õiguslikult korrektne alus õppetöös digiseadmete kasutamiseks, nende mittekasutamiseks või vajadusel ka nende seadmete keelamiseks.

Laste digielu korraldamisel peavad kool ja kodu tegema tihedat koostööd. Hoolitseda tuleb selle eest, et õpilane oma digiseadmete ja digieluga päris elust ei irduks, sest väljaspool nuti- ja netimaailma on ikka veel olemas vahva päris maailm, mis vajab avastamist, tundmaõppimist ja lahtimõtestamist.

 

Tekst on lühiversioon 14. ja 15. aprillil toimunud Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse konverentsi „Fiiberoptiline haridustee” ettekandest. Ettekande aluseks olnud täispikka teksti saate lugeda Õpetajate Lehe veebiküljelt https://opleht.ee/32792-digipoorane-ettekanne-kuidas-leida-tasakaal-nuti-ja-pariselu-vahel/.