Minul oli natuke kurb kuulda loodusretki korraldava inimese, Kullo loodusringi juhi Martin Suur­oja hinnangut laste loodusetundmise kohta – kui tuled tugevast koolist, tunned puid ja põõsaid, kui tavalisest, siis ei tunne. Jutt käis küll Tallinna õpilastest, aga ikkagi. Ka Tallinnast pole mets teab kui kaugel, pealegi leidub linnaski parke, kus loodusega teretutvust teha. Sellegipoolest juhtuvat, et ei tunta isegi Eestis kõige levinumaid taimi, ei tehta vahet kuusel ja männil, ei tunta ära kaske ja kadakat. Põhjendus – nad pole seda koolis (veel) õppinud.

Möödas on ajad, kus paljud vanemale põlvkonnale enesestmõistetavad teadmised olid lastele justkui emapiimaga kaasa antud. Nüüd omandatakse need teadmised koolis, kui on hea kool. Mitte ainult klassis, vaid ka loodusesse minnes. Tundub, et lasteaed teeb siinkohal koolile silmad ette. Kõige usinamad matkasellid olevat lasteaia vanemate rühmade lapsed. Nemad jaksavad juba (ja veel!) pikka maad vantsida, õhinapõhiselt loodust ­uurida ja tagatipuks terve puhkepausi aja ringi joosta. Gümnaasiumiõpilased olevat kõige vähem entusiastlik kontingent, kes näib väsinuna juba enne teele asumist. Matkajuhi vaatlusandmeid noorte kohta kinnitab ka Triin Saare magistritöö maaülikoolis „Loodus on hirmutav ja ebamugav: Y-generatsiooni kogetud emotsioonid looduses”.

Hirmutab see, mida ei tunta. Ebamugavust tekitab olukord, millega ei olda harjunud. Metsas ollakse mugavustsoonist väljas, seal on tüütud putukad ja oht ära eksida, leiavad noored. Putukate ja eksimise vastu on omad nipid, aga ju siis pole neid jällegi õpetatud. Kui abitud me oleksime, sattudes mingil ootamatul põhjusel keset metsa, kaaslaseks vaid tühjaks saanud telefon? Kas näiteks ilma süütevedelikuta tule tegemine oleks veel jõu ja mõistuse kohane ülesanne? Kas oskaksime vajadusel süüa hankida või söödaks enne meid ära? Metsas leidub lisaks putukatele ka märksa suuremaid elukaid, kellega kohtumist ei saa välistada. Mida teha ja mida kindlasti mitte, kui trehvad raiesmikul marju süües karuga?

Oleme Eestit külastavate turistide ees uhked oma metsade ja rabade, Euroopa kontekstis ohtra puhta looduse üle, aga kui palju me ise loodust tunneme ja seda sisimas hinnata oskame? Aastaid tagasi tekitas seltskonnas naerupahvaku lugu londonlasest, kes ei tahtnud uskuda, et eestlased käivad ise metsas endale söögiks seeni korjamas ning need seened pole mitte šampinjonid. – „Kuidas te sööte kontrollimata seeni?” Ehk on nüüd aeg küsida, mida teha, et koolinoored ei hakkaks kunagise naerualusega sarnanema?