Kuidas mõjutab akustika õppija ja õpetaja tervist, tuju ja töövõimet ning kuidas teha akustikaalast vigade parandust, teab akustikaspetsialist Indrek Ottis.

 

Mis on ruumi siseakustika?

Ruumi siseakustika all mõistame ruumisisest helipeegeldust. Mida rohkem ruumis heli peegeldub, seda halvem on siseakustika. Ehk rahvakeeli: mida rohkem ruum kajab ja kõlab meile vastu, seda raskem on jälgida ja aru saada, mida räägitakse, seda rohkem läheb informatsiooni kaduma. Sellepärast on ruumi siseakustika eriti oluline haridusasutustes, nii koolides kui ka lasteaedades, kus õpetaja jutt peab jõudma selgelt ja arusaadavalt õpilasteni.

Inimene on aegade algusest elanud looduses. Inimese kõrva mehhanism on miljonite aastate jooksul arenenud avatud keskkonnas. Alles viimasel ajal veedab inimene oma ajast 80% siseruumides. Ruumis peegeldub heli seintelt tagasi. See on inimkonna ajaloos suhteliselt uus nähtus ning inimkõrv pole sellega kohanenud. Hea siseakustika abil püütakse luua ruumis võimalikult sarnased tingimused väliskeskkonnaga. Väljas on taevas avatud, sealt ülevalt ei peegelda heli tagasi. Sama efekti saavutame, kui kasutame lagedes ja seintes helineelavaid materjale. Tervise seisukohalt on akustika väga oluline.

Kuidas halb siseakustika tervisele mõjub?

Kõrvu ei saa sulgeda päeval ega öösel, kuulmisaparaat töötab kogu aeg. Kui õpetajad ja õpilased viibivad päev otsa ruumis, kus on pidev müra, peab nende aju kogu aeg eristama informatsiooni, mida inimesel võib vaja minna ja mida ta tahab kuulda, taustamürast, mida ta ei taha kuulda. Nii on aju kogu aeg koormatud ja kui see päevast päeva kordub, tekivad püsivad kuulmiskahjustused, peavalu, närvilisus jne.

Kuidas halb siseakustika õppimis­tulemusi mõjutab?

Viibides terve päev halva akustikaga klassiruumis, on lapse aju pärastlõunaks juba nii ülekoormatud, et laps ei suuda enam võtta vastu informatsiooni sel määral, nagu ta normaalsetes oludes suudaks. Aju on kurnatud ja laps seepärast stressis, ise sellest võib-olla arugi saamata. Inimese aju on palju vastuvõtlikum ja tööpäev tekitab palju vähem stressi, kui ta töötab heas akustilises keskkonnas.

Kui oluliseks teemaks peetakse haridusasutuste akustikat?

Haridusasutuste akustikaga on tegeletud põhimõtteliselt alati. Oleme Eco­phonis teinud akustilisi uuringuid ja katseid. Nüüd on meil välja töötatud haridusasutuste akustilised lahendused, mida saame pakkuda.

Viimasel ajal on hakatud akustikat rohkem teadvustama ja sellele tähelepanu pöörama. Eestis ei ole küll veel seadusega ette nähtud norme, millised akustilised tingimused haridusasutustes (kaasa arvatud lasteaedades) olema peavad, aga on soovituslikud normid. Näiteks klassiruumis ei tohiks järelkõla kesta üle 0,6 sekundi, koridoris 0,8 sekundi.

Milline akustika Eesti haridusasutustes on?

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga, mil akustika oli hoopis teisejärguline teema, on üldine pilt läinud tunduvalt paremaks. Nüüd pööratakse sellele eraldi tähelepanu ja osatakse hinnata, kui palju see meid igapäevaselt mõjutab. Eestis veedavad inimesed enamiku päevast ju siseruumides.

Uute ja ehitatavate koolimajadega on lood üpris head. Arhitektid on varasemast teadlikumad ja akustilised lahendused on juba projekti faasis kenasti sisse kirjutatud. Viimase viie aasta jooksul renoveeriti koolimajade renoveerimisprogrammi käigus Tallinnas ja üle Eesti palju koolimaju. Ka akustikale pöörati palju tähelepanu. Enamikus koolides saime juba kasutada ripplae stiilis akustilisi plaate.

Paljudes kohtades aga näen ikkagi akustikas puudujääke. Mulle on jäänud mulje, et linnakoolides on olukord veidike parem kui maakoolides. Mitte et maakoolid oleks renoveerimata, pigem on asi teadlikkuses – ei osata akustikale tähelepanu pöörata ega lahenduste kohta küsida. Käisin just ühes haridusasutuses, kus oli remont äsja valmis saanud. Kõik oli ilus, aga õpetajad olid kurvad. Nad ütlesid, et võimatu on rühmaruumis ja kabinetis viibida, kuna seal on järelkaja nii suur. Selliseid olukordi tuleb tihti ette, et remont on tehtud, raha kulutatud, ja siis peab otsima täiendava raha, et akustikaga tegelda ning äsja valmis saanud tööd üle kõpitseda. Parem oleks tegeleda akustikaga kohe.

Nõukaajal kasvanuna mäletan kooli­kella plärinat, mis lõikas luust ja lihast läbi. Siis keegi detsibelle ilmselt ei mõõtnud.

Kui juhtusid seisma koridoris samas kandis, kus kell asus, käis küll lihast ja luust läbi. Kella heli veel võimendus, kajades koridoris igalt poolt. Vanasti ju summutavat materjali ei kasutatud või katsetati omal käel, kuidas oleks parem. Saadi aru küll, et oleks vaja materjali, mis kaja maha võtaks. Helistuudiotes näiteks pandi munareste seinale. Praegu on spetsiaalsed materjalid ja tulemus on tunduvalt parem.

Ühe põhikooli sööklas seina peal olevas valgusfooris süttib punane tuli, kui lärm läheb liiga suureks. Kas te olete midagi sellist näinud?

Sellist foori ma näinud ei ole, aga paistab, et inimesed on omal käel akustikateemaga tegelenud. Järelikult puudub neil info, kuidas lahendada see probleem lihtsate vahenditega niimoodi, et valgusfoor ei läheks punaseks isegi siis, kui lapsed katsetamise mõttes kisama panna – heli summutuks lihtsalt ära.

Mida peaks haridusasutuse akustikas väheste võimaluste juures kõige esimeses järjekorras korda tegema?

Kui ei ole võimalik teha korda tervet koolimaja, tuleks võtta ette ruumid, kus toimub õppetöö ja lärm kõige rohkem segab. Õpetajad kuulevad seda lärmi ise ja teavad, kus neil on kõige halvem rääkida.

Milliseid vigu seejuures vältida?

Kindlasti tasub konsulteerida spetsialistidega. Kusagil näiteks olid laste söögisaal ja esinemissaal koos ning seal kajas kohutavalt. Inimesed olid pannud seinale kolm akustilist plaati, aga kurtsid, et see ei aita. Vastasin, et tulnuks asjatundjatega konsulteerida. Kolme plaadi panemisel sajaruutmeetrise ruumi peale ei ole tõesti mõtet. Akustiliste materjalide mahtudele kehtivad oma reeglid ja valemid. Näiteks kui katta vaid 15 või 20 protsenti ruumist akustilise plaadiga, on raha kulutatud, kuid tulemust pole.

Millised on hea siseakustikaga ruumide eelised?

Kõige tähtsam on, et säästame ruumisviibijate tervist – neil on vähem stressi, väsimust, peavalu, kuulmiskahjustusi; vererõhk ja närvid on paremad jne. Puhanud aju tähendab paremaid õpitulemusi, sest keskendumisvõime paraneb. Kui aju väsib, siis keskendumisvõime hajub ning kõik, mida inimene kuuleb, muutub tema kõrvus ühtlaseks mürafooniks, millest ei eralda olulist.

Kui ruumis on hea akustika, ei pea pingutama, et õpetaja jutust aru saada. Suudame tema kõnet jälgida nii päeva alguses kui ka lõpus. Kindlasti paranevad akustika paranedes inimeste tervis, õpitulemused ja ka omavaheline läbisaamine. Kuna stressi on vähem, muutub tööprotsess palju nauditavamaks ja tulemuslikumaks.

Näiteks Tartu ülikooli kliinikumi kõnekeskuse ruum oli väga kõlav. Seal töötas kümmekond inimest, vanemad prouad, kellest igaüks rääkis telefoniga. Nad kurtsid, et on õhtuks täiesti läbi, pea valutab ja tahaks ainult teki alla pugeda. Tegime seal akustika korda ja töötajad olid tänulikud. Nüüd olevat nii vaikne, et peaaegu ei kuulegi, et teised inimesed ka ruumis on. Nad ei osanud varem halva akustika pärast protestida, muidu oleks juba enne midagi ette võetud.

Teine näide – lasteaiaõpetajad arutasid ühel esmaspäeval, miks lapsed nii vaiksed on. Nagu poole vähem lapsi oleks rühmas. Asi oli hoopis selles, et nädalavahetusel liimiti rühmaruumi seintele heli neelavad akustilised plaadid, nii et õpetajad ei teadnud.

Vahel mõeldakse, et kui vanasti mingit akustilist plaati polnud, pole seda nüüd ka vaja. Ei teata, kui palju parem võiks olla korras akustikaga. On palju elulisi näiteid, kuidas näiteks lasteaial pole raha kogu hoone akustikat korda teha. Teeme rühmaruum haaval. Kui võtame ette esimese rühmaruumi, teame juba, et kui lastel ja töötajatel tekib võrdlusmoment endise ja uue olukorraga, on järgmise aasta eelarves ka teiste ruumide akustilised lahendused sees.

 

---

AKUSTIKA

Ehitusakustika jaotatakse kolme põhivaldkonda. Heli, mis liigub läbi seina, nimetatakse õhumüraks. Sellega tegeldakse juba hoone projekteerimise käigus. Siseseina või vaheseina helipidavus on kindel arv detsibelle. Teine valdkond on sammumüra, mis kostab ülemiselt korruselt alla. Seda mõõdetakse samuti detsibellides ja selle summutamiseks on oma võtted. Kolmas on ruumi siseakustika ehk ruumisisene helipeegeldus, rahvakeeli kaja.

 

---

Ehitajad ja projekteerijad vajavad koolitust

Järelkõlakestus määrab, kui kõlav on ruum. Kui ruum on liiga kõlav, tekib ülemäärane müra ning halveneb kõnest arusaadavus. Samas pole nii kõne- kui ka muusikaruumides kõla summutamine eesmärk omaette. Kõneruumis peab akustiline viimistlus soodustama kõnest arusaamist, muusikaruumides on aga hulk parameetreid, mida hea kõla saavutamiseks peab järgima. Meie õpperuumid (tavaklassid ja auditooriumid) ei ole sageli summutatud kõige paremal viisil. Arvatakse, et piisab lihtsast heli neelavast ripplaest, mis vähendab ruumi järelkõlakestust lubatava piirini. Oluline ei ole ainult heli neelava materjali hulk, vaid ka see, kuidas ja kuhu seda paigutatakse. Õpetaja tsoonis peaksid lagi ja seinapinnad heli peegeldama, sest need soodustavad õpetaja hääle levikut ka tagumistesse ridadesse. Paraku kohtab õigeid projektlahendusi harva, vaid siis, kui projekti on kaasatud professionaalne akustik, sageli aga seda ei tehta. Projekteerijad ja ehitajad vajavad koolitust, kuidas kavandada õpperuumidesse siseviimistlusmaterjale nii, et need tagaksid ruumides optimaalsed akustilised tingimused.

Linda Madalik

---

Vähem müra, rohkem häid mõtteid

Aarne Saluveer, G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli direktor:

Otsa kooli akustika eripära

Asume majas, kuhu 1922. aastal, kui kahurid maha jahtusid, asutati Tallinna kõrgem muusikakool. Hoone on ajale kõvasti jalgu jäänud ehk majasisene läbikostvus ületab kõiki normaalseid piire, mida muusikaõppeasutus endale lubada võib. Kui all ansambliklassis mängitakse, kostab see väga häirival moel üles. Hoolimata sellest, et oleme vahetanud aknaid, uksi, parandanud mida iganes. Akustika on väga kallis, vanas hoones seda oma eelarvest parandada pole võimalik.

Akustikas on erinevaid seisukohti. Näiteks kas ideaal oleks helikindlad uksed, nii et koridoris valitseb absoluutne vaikus. Praegu loetakse heaks varianti, et väljast klassi ühtegi häirivat heli ei kosta. Et natuke heli läheb koridori, loob pigem elava maja tunde.

Kes tahab artistiks saada, peab esinema. Kui varem oli meil õppetöö üsna klassipõhine, siis nüüd on kolmandik kuni pool sellest esinemiskohtades. Need kohad on väga erinevad. Meil on klassika- ja rütmimuusikasuund ning need suunad vajavad ka erinevaid akustilisi väljundeid. Muusika vajab õiget akustikat. Mõni muusika kõlab hästi Jaani kirikus, aga mõne ansambli puhul võib hästi ette valmistatud muusika mõjuda seal hoopis lärmina.

Kui akustika on liiga toetav, siis ei tule esineja mängu kvaliteet alati päriselt esile. Akustikal on võime teatud puhkudel muuta muusikat ilusamaks. Seda tehakse ju plaadistuudiotes, lisatakse kaja. See pole enam naturaalne sound, vaid nagu kosmeetika – inimestele pakendatakse kaup meeldivamaks.

Ohtlikud helid

Tore, kui emale ja isale meeldib muusika ja laps võetakse lemmikansambli kontserdile kaasa. Aga teadupärast on rokk-kontsertide helitugevus kas piiripealne või lausa ületab lubatud normi. Arvan, et olen olnud Eesti kõige valjemal kontserdil, kuna valmistasin 1996. aastal Michael Jacksoni Tallinna tuurile lapsed esinemiseks ette. Meil kõigil, kaasa arvatud lastel, olid kohustuslikud kõrvatropid, aga isegi kõrvatroppidega oli selline helitugevus mulle mõistetamatu. Teame, et muusikaartistid on saanud kuulmiskahjustusi. Lapsevanemad, teie laste kõrvad on tohutult õrnad. Ärge tekitage neile kahjustusi! Peaksime õppima järjest rohkem kuulama ka vaikust. Nii areneb kõrva tundlikkus. Kui oleme natuke aega vaikuses olnud, hakkame kuulma ja tajuma seda, mida enne tähele ei pannudki.

Kuidas mürada vähema müraga

Akustiline olukord on Eestis kooliti väga erinev. Võib-olla on uutes koolides akustika natuke paremaks tehtud. Paljudes koolides ja lasteaedades on ohtralt heli peegeldavaid siledaid pindu: klaas, ka parkett, kus iga öeldud sõna või astutud samm tagasi kajab ja mürafoon on ebameeldivalt kõrge.

Tihti öeldakse lastele vahetunni ajal: ärge jookske, ärge mürage, aga vahetund ju mängimiseks ja müramiseks mõeldud ongi. Ruumides, kus seda tehakse, võiks aga olla selline akustika, et see ei kujuneks kellelegi piinarikkaks. Vahel on haridusministeerium algatanud sihtprogramme. Kes teab, millal keegi selle ette võtab, aga müra vähendamine koolides ja lasteaedades võiks olla ühe sellise programmi sisu. Arvan, et see annaks meie headele mõtetele rohkem ruumi. Vähem müra, rohkem häid mõtteid.

 

---

Lapsed küsisid mult,
mida nad ise saavad paremaks teha

Linda Madalik, ehitusakustika konsultant:

Akustilisi tingimusi on koolides alati normitud. Iseasi, kuidas neid norme täidetakse. Tegin vabariigi algusajal akustikastandardi, kus on määratletud, missugune peab olema koolis nii õpperuumide kui ka spordiruumide kõlavus. Ehk kui palju nad tohivad kõlada. Liigne kõlavus spordiruumides tekitab müra ja õpperuumides saab kõnest halvasti aru. Sõnastasin need normid kui soovituslikud. Kui oleksin kirjutanud need kohustuslikuks, oleks tekkinud olukord, et kui näiteks väikesel maakoolil pole raha teha korda oma spordiruumide või õppeklasside akustikat, siis ei võeta ehitust vastu.

Õpetaja haiged häälepaelad

Nüüd on aastakümned mööda läinud ja hakkame seda dokumenti ümber tegema. Meie praegused normid pole maksimalistlikud. Näiteks Soomes ja Saksamaal on nõuded karmimad. Meil võiks viia nõuded samale tasemele kui Põhjamaades. Minu meelest pole me vahepeal aga eriti rikkamaks saanud. Tallinna linna ja maapiirkondade koolide võimalused on väga ebavõrdsed. Mitmel pool on jäetud rahapuudusel ära just akustiline viimistlus. See on väga tõsine teema.

Näiteks mõõtsin ühes suures koolis spordisaalis väga pika järelkõla. Eaka kehalise kasvatuse õpetaja hääl ainult kähises. Ta rääkis, et on eluaeg seal töötanud ja oma hääle nii ära karjunud, et häälepaelad on haiged. Õpetaja rõõmustas, et ometi kord tehakse spordisaali akustika korda. Selgus aga, et raha jätkus ainult õppeklassides järelkõla summutamiseks, spordisaalini ikkagi ei jõutud.

Tore näide on Lasnamäelt Kuristiku koolist. Seal kutsusid õpilased omal algatusel mind külla konsulteerima. Nad kurtsid, et neil on koolis kohutav kaja ja nad on sellest väsinud. Tegin mõõtmised ja tõesti – kohutavalt suur kaja ja lärm. Õpilased küsisid mult nõu, kuidas nemad ise saaksid lihtsate vahenditega olukorda parandada. Selgitasin, et see on võimalik. Ka ise saab teha näiteks käsitöötunnis tekstiilist ja helineelavast materjalist, näiteks odavast mineraalvillast heli neelavaid paneele. Neid seintele pannes saab kaja vähendada.

Võimlas kajas uhkemini kui kirikus

Saaremaal Mustjala võimlas mõõtsin Eesti ruumide kõige pikema järelkõla – 11 sekundit. Tegin püstolipaugu ja lugesin rahulikult 11-ni. Nii kaua kaja ei vaibunud. Lähedane järelkõla oli Haapsalu toomkirikus, mis jäi siiski natuke alla. Mustjala võimla kaja oli erakordselt ilus, nii et soovitasin kohalikel teha sellest turismiobjekti, aga nad polnud sellest plaanist huvitatud. Nad ei tahtnud turiste, vaid mängida palli nii, et pea valutama ei hakkaks. Saime seal akustika enam-vähem korda.

On olnud ka kohtujuhuseid. Oli üks väike ujula, kus taheti teha vesiaeroobikat ja kus kajas sama palju kui Kaarli kirikus. Rääkida seal ei saanud ja omanik andis arhitektid kohtusse põhjendusega, et ruum ei täida oma otstarvet. Kui me ei saa teha toiminguid, milleks ruum on ette nähtud, näiteks rääkida, siis on rikutud ehitusseadust ja võib pöörduda kohtu poole. Halba akustilist olukorda on väga lihtne mõõtmistega tõestada.