Viimasel ajal kurdavad nii õpetajad kui ka lapsevanemad, et laste suhtlemis-, sh jutustamisoskus maksab lõivu virtuaalmaailmale. Isegi põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased ei oska arutleda ega oma mõtteid argumenteeritult ja loogiliselt väljendada.

Tartu ülikooli eripedagoogika osakonnas on eesti laste jutustamisoskust viimasel aastakümnel päris hoolsasti uuritud, sest logopeedide töös on selle oskuse kujundamine erivajadustega lastel hädavajalik. Nende uurin­gute käigus oleme targemaks saanud ka eakohase arenguga laste osas. Oleme leidnud, et vaid kolmandik 5–6-aastastest oskab jutustada nii, et võõras kuulaja saab sündmusest tervikpildi. Lapsed ei oska vastata küsimustele, mis eeldavad tegelaste tunnetest ja mõtetest arusaamist, ning on raskustes oma arvamuse avaldamisel. Huvitav on see, et üllatavalt paljude eakohase arenguga laste tulemused on sarnased erivajadustega laste omadega. Põhjus on laste õpetamises: tegemist on olnud lasteaia erirühmades käivate või regulaarset logopeedi abi saavate HEV-lastega ja tavalastega, kelle rühmas ei ole pööratud tähelepanu jutustamisoskuse arendamisele.

Vanemad ja õpetajad teavad, et lapsega on vaja rääkida, talle on vaja lugeda. Aga kui palju mõtleme me sellele, et last on vaja õpetada ka lugusid jutustama? Tegelikult kasvatamegi lapsi lugude, mitte käskude ja keeldude kaudu. Iga inimese elu on lugu, elulugu. Kuid kas oskame kõiki olulisi lugusid märgata ning elu juttude keelde panna? Lugude rääkimiseks ei pea olema kirjanik või kogenud jutuvestja. Meil kõigil on, millest rääkida. Tähtis on, et meie juttude kuulaja või lugeja saab aru, mida oleme tahtnud öelda, mis on meie jutu mõte.

Jutustamisoskuse areng vanuses 5–7

Oskus anda oma mõtteid edasi jutu, mitte üksikute sõnade või lausete abil, ei ole kaasasündinud. Selle oskuse omandamine võtab aega. Juba kahe ja poole kuni kolmeaastased lapsed saavad lihtsa teksti loomisega hakkama, kõige aktiivsemalt areneb jutustamisoskus aga vanuses 5–7. Arengut toetab selles vanuses asjaolu, et mälus on kujunenud esmased jutumudelid ning seal on tallel palju infot kogetu kohta. Teisalt muutub lapse mõtlemine: üha enam toetub laps probleeme lahendades, olukordi mõtestades just mälus olevatele kujutlustele/piltidele. Kolmandaks on lapse igapäevane suhtluskõne arenenud tasemele, mis võimaldab keerulisemalt ja täpsemalt edasi anda oma mõtteid.

Vanem lasteaiaiga ning algklassid on aeg, mil õpetajal on võimalik jutustamisoskuse arengule palju kaasa aidata. Et seda on vaja, võime tõdeda nii oma praktilise töökogemuse kui ka teadusuuringute põhjal. Meie lapsed ei oska hästi jutustada möödunud sündmustest, oma unistustest, muredest jne. Kui kuulata mõne koolimineja juttu näiteks sellest, kuidas ta tähistas oma sünnipäeva, ei teki kuulajana selget ettekujutust, milline see päev lapse jaoks oli. Laps võib edasi anda fragmentaarselt tegevust ja detaile, aga ei oska luua kuulaja jaoks terviklikku ja arusaadavat pilti. Eriti keeruliseks läheb asi siis, kui palume lapsel avaldada millegi kohta arvamust, näiteks arutleda kaaslase või iseenda käitumise teemal. Seda tehakse sageli lühivormis, õpetaja pärimistele fraasi või lihtsa lausungiga vastates. Selleks on mitu põhjust.

Kindlasti mängib rolli muutunud igapäevaelu, kus ka täiskasvanud ei räägi enam üksteisele või lastele nii palju lugusid. Lastega koos arutlemiseks kas ei jää või ei võeta aega. Oma mõju võib olla asjaolul, et infot on kõigil väga palju ning lapsed soovivad õpetajale kõigest teada anda (eriti lasteaias). Ehk on asi ka selles, et meil Eestis polegi praeguses olukorras head jutustama õpetamise metoodikat. Igal juhul on oluline, et lasteaia- ja klassiõpetajad probleemi teadvustaksid ning võtaksid oma südameasjaks laste jutustamisoskust arendada.

Jutustamine on kompleksne oskus

Miks on jutustamisoskust vaja? Kujutage endale ette koolieelikut või õpilast, kes peab õppetegevustes pidevalt midagi kommenteerima, selgitama, põhjendama, kirjeldama jne. Kui lapse tekstiloomeoskus on kehv, võib tema vastus õpetaja ja teiste laste jaoks jääda puudulikuks või isegi arusaamatuks. Laps on segaduses – ta ju teadis vastust, kuid ikka ei oldud temaga rahul. Rahul on õpetaja siis, kui laps suudab oma teadmisi ka arusaadavalt väljendada/sõnastada. Oluline on teadvustada, et jutustamisoskus on kirjaliku teksti loomise alus. Kirjaliku teksti loomisel lisandub keelereeglite rakendamine, mis teeb selle toimingu veel keerulisemaks kui suulise jutustuse loomise. Enne kui hakata looma kirjalikke jutustusi, on vaja suulise jutustamisoskusega tööd teha. Seda mitte ainult lasteaias, vaid kindlasti ka algklassides.

Koolis pööravad õpetajad palju tähelepanu lugema ja kirjutama õpetamisele, eeldades, et jutustada lapsed juba oskavad. Võib juhtuda, et jutukat last peetakse ka heaks jutustajaks. Teadlased on aga leidnud, et jutustamine on samasugune kompleksne oskus, nagu seda on lugemine ja kirjutamine. On loogiline, et lugemis- ja kirjutamisraskusi märgatakse, sest vigu nende oskuste omandamisel on lihtne hinnata. Tekstiloomeraskusi märgata ja fikseerida on hoopis keerulisem. Raskuste juured on peidus (nagu paljude muude probleemide puhul) koolieelses eas.

Loo jutustamisele järgnegu arutelu

On mitut liiki tekste. Lugu ehk narratiiv (loe ka Märt Väljataga artiklit „Narratiiv” ajakirjas Keel ja Kirjandus, nr 8–9, 2008) on tekstiliik, millega laps esmalt elus kokku puutub. Nagu artikli algul mainitud, ümbritsevad meid iga päev mitmesugused lood. Laps kuuleb, kuidas ema sõbrannaga oma reisimuljeid jagab või isale jutustab, mis lapsel õues juhtus. Ta kuuleb, kuidas vanem õde oma uut klassikaaslast kirjeldab või kuidas õpetaja räägib tunnis mõne temaga juhtunud loo. Kõigist neist juttudest nopib laps midagi enda jaoks. Kõige enam õpib laps juhul, kui õpetaja/täiskasvanu suunabki jutustades loo lapsele ning loo rääkimisele järgneb analüüs/arutelu. Lapse tähelepanu haaravad eelkõige lood, mis keskenduvad mingile ­ootamatule ja lahendamist vajavale sündmusele, juhtumile, probleemile. Veelgi motiveerivam on, kui see probleem on lapsele ta enda elust tuttav. Oluline on lapsega rääkida ka probleemi lahendusest. Lisaks mõistmise ja jutustamisoskuse arendamisele on sellel veel üks väga oluline eesmärk. Just lugude kuulamise ja jutustamise kaudu saab õpetada lapsele oskust analüüsida ja mõista nii teiste kui ka iseenda käitumist. Sageli ei teadvusta me, kui palju saab sel viisil arendada lapse arutlemis- ja mõtlemisoskust ning empaatiavõimet. Need aga on omakorda aluseks suhtlemisoskusele, mille võtmeküsimus on oskus panna ennast teise inimese rolli. Seega, jutustamisoskust arendades arendame ka lapse mõtlemist, suhtlemisoskust, lihvime tema isikuomadusi ja käitumist.

Pildiseeriad aitavad lugusid luua

Milliste lugude loomist tuleks lapsele õpetada, ja kuidas? Neile küsimustele pole üht lihtsat vastust. Tuleb tunnistada, et eesti keeles on vähe materjali laste jutustamisoskuse kujundamiseks. Erivajadustega ja eakohase arenguga laste tekstiloome- ja mõistmisoskusi võrdlevalt uurides oleme loonud teadus- ja tõenduspõhise aluse õpetamiseks. Jutustamisoskuse kujundamisest oleme kirjutanud raamatus „Lapse kõne arendamine” (2008) ning kogumikus „Õppimine ja õpetamine koolieelses eas” (toim E. Kikas; TÜ kirjastus 2008). Soovitame õpetajatele ka uut kogumikku „Jutustades jutustama”
(M. Hallap, M. Padrik, S. Raudik; Stu­dium 2016), mis koosneb pildiseeriatest ja nendega töötamise juhendist.

Pildiseeriad on tänuväärne materjal lugude loomise õpetamiseks. Seda põhjusel, et pildiseerial kujutatu annab lapsele jutu sisu kavandamiseks n-ö raami ja jutustades ei ole tarvis kõike mälus hoida, vaid osa infost on pildil olemas. Kindlasti ei sobi jutustamisoskuse arendamiseks samaväärselt iga pildirida. Näiteks pildid, mis kajastavad lihtsalt mingi tegevuse järgnevust (nt lapse hommik – ärkab, tõuseb voodist, peseb, sööb), ei ole eriti motiveerivad ega jutustamisoskust arendavad. Kaua sa ikka neid tuttavaid, igapäevaseid tegevusi reastad ja nimetad/kommenteerid! Sellises pildiseerias on enamasti vaid üht tüüpi seosed – ajalised. Mõtlema ärgitab see, kui tuleb seostada ja mõista põhjust ja tagajärge. Järelikult on sobivam pildirida, milles kajastub ahel: midagi toimub – tekib probleem – tegelased reageerivad sellele (mõtlevad ja tunnevad midagi) – luuakse plaan probleemi lahendamiseks (mõeldakse) – tegutsetakse – jõutakse mingile tulemusele (tekivad jällegi emotsioonid ja mõtted). Oma kogumikus lõime just sellised pildiseeriad, millele toetudes saab lapse mõtlemist, teksti mõistmist ja jutustamisoskust lõimitult arendada.

Õpetaja kui jutuvestja

Ühest ja samast sündmusest saab rääkida ning seda mõista väga erinevalt. Samast sündmusest saab teha palju lugusid. Sõltub sellest, kelle silmade läbi me sündmust näeme, mida oluliseks peame ja mil viisil end väljendame. Hiljuti toimunud logopeedide koolitusel said 30 inimest ülesande teha lugu „Jutustades jutustama” kogumiku ühe pildiseeria põhjal. Kolmestes rühmades loodi kümme lugu – igal oma nüansid, kõik omamoodi toredad. Sellest saab teha kaks järeldust. Esiteks, õpetajad peavad juttude koostamisel mõtlema, mida see lugu lapsele õpetada võiks ehk kuidas lugu lapsele esitada. Samast sündmusest saab ju jutustada väga mitmel moel. Seda võib teha äärmiselt detailselt või nii, et ka lapsel endal jääb võimalus midagi lisada; võib kirjeldada tegelaste mõtteid ja tundeid või rõhuda pigem faktidele ja detailidele; võib kasutada keerukamaid või lihtsamaid lauseid. Õpetaja võiks olla professionaalne, teisisõnu teadlik jutuvestja. Ka lastelt ei saa oodata ühesuguseid lugusid. Lood on stereotüüpsed vaid juhul, kui laps ei jutusta lugu, vaid kommenteerib pildil kujutatut (mida tegelane/tegelased ühel või teisel pildil teevad). Et laps tõesti jutustaks oma lugu, tuleb tal piltidel kujutatule lisada oma teadmised, emotsioonid.

Jutustamisoskus kujuneb samm-sammult. Kui õpetaja sellele kaasa aitab, kujuneb see kiiremini ja paremini. Õpetaja tööd pärjab lapse oskus asjade üle rohkem mõelda, mõista paremini ka teiste inimeste seisukohti, teha end mitmesugustes olukordades ja eri inimestele arusaadavaks ning osata hästi ja sõbralikult suhelda.

Laste jutustamisoskuse arendamiseks on õpetajatele abiks hiljuti ilmunud kogumik „Jutustades jutustama”.

Jutustama õpetamise koolitusi „Jutustades jutustama: laste sidusa kõne ja mõtlemise arendamine pildiseeriate abil“ pakub ka Tartu ülikooli õpetajate täiendkoolitus- ja kutseaasta keskus.