Anonüümsust on püütud meedias ikka vältida ja vähendada nagu umbrohtu peenralt. Mõtlen lugude anonüümseid („anonüümseks jääda soovivaid”) allikaid ja pseudonüümide all kirjutavaid või nimetuid netikommentaatoreid, kelle sõnum on pahatihti nii mürgine ja isiklik, et tekitab tervisehädasid. Need on emotsionaalselt tasakaalutud ega räägi n-ö asjast. Arvan ka üldiselt, et see, kes ei julge õige nime all oma seisukohta välja öelda, ärgu parem üldse öelgu.

Ometi tundub vahel, et anonüümsust on vaja kaitsta, vähemalt teatud esitusviisi puhul. Kuidas ma muidu teaksin, et suur osa õpetajatest otsustas jõulude ajal kirikusse mitte minna! Või et õpetajad ­ootavad uuelt valitsuselt esmajoones palgatõusu; või et kõigest ühe protsendi õpetajate arvates on HEV-laste õige koht erikoolis. Kuidas ma muidu teaksin, et peaaegu pooled õpetajatest töötavad ka koolivaheajal või osalevad täiendkoolitusel ning et kõigest kümnendik käib reisimas. Huvitav on teada, et viiendik õpetajatest õpetab koolis üle viie õppeaine ja viiendik käib tööl rohkem kui 25 kilomeetri kaugusel kodust.

Seda kõike olen saanud teada Õpetajate Lehe veebiküsitluse tulemustest, mis on anonüümsed, näidates üksnes vastanute arvu ja protsenti, mis üks või teine vastus vastuste koguarvust hõlmab. Trendid on selged, vastusevariantide populaarsus selgesti eristatav ja võrdseid tulemusi on vähe. Muidugi võib öelda, et sellise veebiküsitluse puhul ei saa rääkida sihtrühma representatiivsusest, sest juhuslikke vastuseid ei saa võrrelda valimiga.

Muidugi ei ole tegemist uuringuga, selleks meie veebiküsitlus ei pretendeerigi. Veelgi vähem annavad uuringu mõõdu välja aga ajakirjanduslikud artiklid, kuigi nendes peaks olema esindatud (hea ajakirjandusliku tava järgi) mitu allikat ja eri osapooled. Uuringuni ei küüni uuriv ajakirjandus. Ometi võib iga lugu, ka ühe allikaga kirjatükk tekitada ühiskonnas laineid, mis paisuvad vahel isegi tsunamiks.

Konkreetselt identifitseeritavate allikate puhul valitseb aga lahmiva subjektiivsuse kõrval teine, veelgi hullem oht – nende sõnade põhjal võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Et kõik hundid on söönud ja lambad terved – kardetakse, et kriitiline repliik võib tuua kaasa sanktsioonid, muuhulgas töökaotuse. Eks see ole ka põhjus, miks kerkib nii mõnelgi „vaikima sunnitud” inimesel ühtäkki viha nii suureks, et väljendub rämeda netikommentaarina.

Seega on mõttekas lasta auru välja väiksemate jagude kaupa ja siis, kui pea selge, näiteks arvamuslugudena või vastates veebiküsitlustele.