Rääkides 21. sajandi uuendusmeelsest koolist, tõstetakse esile ennekõike digi- või nutiseadmete kasutamist. Oleme õnnelikud, et Eesti lapsed on uuringute järgi Euroopa kõige aktiivsemad telefonikasutajad, nuti- ja digiseadmed on sümboliseerinud edu- ja uuendusmeelsust rohkem kui miski muu. Neid on peetud ka kvaliteedi näitajaks. Koolitundides on püütud helendavate ekraanide abil tõsta õpilaste motivatsiooni ja suurendada valikuvõimalusi.

Samas hakkab nii õpetajatele kui ka lapsevanematele üha enam kohale jõudma, et ekraanile kuvatud virtuaalmaailm pole ainus võimalus laste loovust ja maailmapilti arendada ning teadmisi suurendada. Vastupidi, järjest rohkem leidub neid, kelle hinnangul mõjuvad nuti- ja digiseadmed lastele kahjulikult. Näiteks läinud suvel mõistis Euroopa Parlament hukka lastele mõeldud mobiilid, kuna need võivad rikkuda lapse tervise.

Lugusid sellest, et pidevalt helendava ekraani ees istumisel on lastele halb mõju, ilmub järjest rohkem. Räägitakse laste agressiivsetest tujutsemishoogudest, tähelepanuvõime kadumisest jm. Olen ka ise märganud, et inimesed vaevlevad näiliselt igavuse, apaatia ja huvipuuduse all, kui nad just parajasti mõnd elektroonilist seadet ei näpi.

Hiljutised ajupiltide teemal tehtud uuringud näitavad, et sellised seadeldised mõjutavad eesajukoort samal moel nagu kokaiin. Europarlamendi hoiatuses võrreldakse seadmete kasutamist alkoholi tarbimisega.

2013. aastal Ameerika lastearstide ühenduse avaldatud aruande kohaselt veedavad 8−10-aastased lapsed iga päev kaheksa tundi digitaalse meedia väljundite seltsis, samas kui teismelised veedavad ekraani ees keskmiselt 11 tundi.

On huvitav, et inimene kipub uuendusi umbusaldama, kartma ja isegi sarjama, kui nende kasutamisega ei kaasne meelelahutuslikku aspekti. Olgu siin näiteks toodud mikrolaineahi või GMO-d. TTÜ professor Erkki Truve selgitab tänases lehes, et mõnutunde aspekt on see, tänu millele võtsime kohe omaks arvutid ja mobiiltelefonid, kuigi nende kasutamisega kaasneb lõputu arv riske. Meile meeldib meelelahutus ja mäng, aga traditsioonilsed õppeained ja koolielu seda seda eriti palju ei paku. Seetõttu on muudatusi loodusteadustes palju raskem aktsepteerida kui näiteks IT-s.

Teame veel, et lastel on kombeks põgeneda digitaalsesse fantaasiamaailma siis, kui nad tunnevad end üksikuna, teistest eraldatuna, sihituna või kui neil on lihtsalt igav. Tõsiasjast, et õpilased eelistavad päriselule üha enam digimaailma, tekib küsimus: kas lapsi ümbritsev reaalsus on tõesti nii jube, et nad valivad eskapismi? Või on globaalne meediaruum loonud illusiooni ilusast ja põnevast maailmast, mida tegelikult ei eksisteeri?

Ma ei annaks alla ja pingutaks selle nimel, et ka pärismaailm pakuks inspiratsiooni ja naudingut.