Kuni koolis on veel õpetajaid – tähendab, seni, kuni masinad ei ole seda tööd veel üle võtnud –, tekivad ka mälestused õpetajatest kui inimestest. Mõni jääb meelde meeldiva, teine ebameeldivana. Kes meist tahaks jääda teiste mällu kurja ja vastikuna, veelgi enam – vägivaldsena? Minu kooliaeg jääb varsti kolme aastakümne taha, aga mõnda õpetajat näen aeg-ajalt ikka unes. Miskipärast kummitavad mind öösiti just kurjad õpetajad, kuigi neid oli vähe.

Mäletan, et sain tööõpetuse õpetajalt kinnise rusikaga haagi vastu kõrva, sest olin treipingi omaalgatuslikult tööle pannud. Tal olid torutangid samas peos. Ma ei teagi, kumb oli selles olukorras ohtlikum, kas vana mürisev treipink või endast väljas ja möirgav vanamehenäss? Neljandas klassis sakutas emakeeleõpetaja mind juustest, kuna lükkasin sussi jalast ja tõstsin jala istmiku alla. Nii ei tohtinud ju istuda! Sama koolitunni jooksul jõudis näost õhetav vanaproua mitu „maragratti” juukseidpidi püsti sikutada ja ukse taha visata. Mäletan, et ta värises üle keha, kui uuesti laua taha istus.

Sakutamist ja raputamist oli koolis üldse palju. Nii oli kombeks. Aga vaevalt ükski õpetaja toore jõu või karjumisega õpilaste seas autoriteeti saavutas, rääkimata populaarsusest. Pigem sööbis ta mällu vastiku inimese või paremal juhul klounina.

Nüüd on kombeks rääkida, et varem kuulasid lapsed rohkem vanemate inimeste sõna. Võib-olla tõesti. Räägitakse, et kooliõpetaja autoriteet oli suurem. Kes teab, küllap oligi. Korra hoidmisega oli õpetajatel vähem probleeme – seda küll, aga mis hinnaga?

Karistusvahendite arsenal oli minu koolipõlves märksa rikkalikum kui praegusel ajal – alates märkusest päevikus, käitumishinde alandamisest ja vanemate kooli kutsumisest kuni klassis nurkapaneku või füüsilise sugemiseni. Hernestel istumine ja sõrmede nüpeldamine lõppes vist mingi aeg varem. Õpilasel ei olnud kellelegi kaevata, kuigi nii mõnigi kord tundus karistus ebaõiglane.

Vahel sai karistajale ka vastu nähvatud, aga need „vastuhaukumised” olid rohkem omaette pobisetud kirumine. Koolis valju häälega õpetajatele vasturääkimine oli välistatud, sest ega teisedki õpilased koolis pedagoogide vastu suud pruukinud. Kui keegi seda tegi, ei suhtunud kaasõpilased sellesse mitte imetlusega, nagu tänapäeval pahatihti juhtub, vaid võõristusega. Nii et väliselt oli kord majas.

Senini läheb meile vägagi korda kõik väline. Mis inimese sisemaailmas toimub, see oli ja on peamiselt igaühe enda asi. Vahel tundub, et mille vanemad ja vanavanemad vaikimisi, käed rusikas ja klomp kurgus, alla neelasid, selle paiskavad nende lapsed endast mitmekordselt välja. Ning kord tundub käest ära libisevat.

Aga kas vihaga saab korda luua ja hoida? Kardan, et trots tuleb varem või hiljem ikka välja. „Õpetaja ei saa nii palju palka, et selle eest võiks veel ka vihastuda!” on meenutanud pedagoog Albert Ivaski sõnu üks tema õpilane. Lisan siia, et vihastamine on halb eeskuju. Pealegi, raha kaob, häbi jääb.