President Kersti Kaljulaid algatas esmaspäeval sotsiaalmeediakampaania #nooredvalima, milles ärgitab noori valima minema, aga enne valimisi veel arutlema, millisena tahavad nad oma kodukohta näha ja mida võiks seal muuta. Videos kaasa löövad noorte iidolid räägivad, mida nemad oleksid muuta tahtnud, kui oleksid juba 16-aastaselt valimistel osaleda saanud.

Mul pole midagi selle vastu, et noortele on valimisõigus antud. Olen seda meelt, et 16–17-aastased on küpsed ja arukad. Paljudes asjades tunduvalt targemad ja iseseisvamad, kui olime meie. Nad on julged oma arvamust avaldama ega pelga kaaslaste ees teistest erineva seisukohaga välja tulla. Võtavad vanemateta ette kaugeid reise ja alustavad meist varem kooselu oma kallimatega.

Tore, et riik on andnud noortele nüüd võimaluse valimistel kaasa lüüa ja kohaliku elu kujundamisel kaasa rääkida. Just sellel tasandil tehakse enam otsuseid, mis noorte käekäiku mõjutavad.

Kummaline on aga, et riik ei taha anda noortele õigust otsustada, mida nad tohivad koolipuhvetis endale suhu pista. Nimelt on uue rahvatervise seadusega plaanis keelata 2019. aastast lasteasutustes madala toiteväärtuse ja kõrge energiasisaldusega toidu müük. Nimekirja veel välja töötatud pole, aga küll see tuleb!

Vaidlustamata tervisliku toitumise vajadust, ei usu ma keeldudesse-käskudesse. Kui ikka laps tahab saiakest või midagi muud magusat, siis ta leiab koha, kust meelepärased maiused pärast tunde või vahetunnis kätte saab. Küllap tõuseb koolilähedaste poodide käive nagu Läti piiri äärsel kaupluseketil ühe teise seaduse jõustumise järel. Ja koolimajade põrandad lähevad porisemaks.

Töö viib mind tihtipeale koolidesse ja püüan seal ka söögikohtadest läbi astuda. Kui aega jagub ja kõht tühi, olen ka koolilõunat proovinud. Maitsetut sööki pole ma kuskil saanud. Kiikan ka puhveteid, kui need olemas. Paljudes maakoolides polegi sellist asutust sööklanurgas. Koolipuhvetites pakutav on aga järjest tervislikum. Hoolekogud ja õpetajad hoiavad silma peal ja ega toitlustajadki „keemiat” pakkuda taha. Nii et mille üle siis vahti tuleks pidada?

Eelmisel nädalal ajasin mitme kooli õpilaste ja õpetajatega juttu söögivahetunni ajal ja järel. Olin vaimustuses noorte teadmistest toitumisest, valikutest, aga ka mõistlikkusest.

„Laps tahab ikka vahel saia või šokolaadi, riik peaks lapsed pigem liikuma panema. Näiteks kehalise kasvatuse tunde tuleks juurde teha, mitte piirata toitumist,” arvasid ühe põhikooli poisid.