Meie kooli legendaarsel direktoril Heldur Samelil, kes õpetas meile geograafiat, oli aeg-ajalt kombeks panna tunni lõpus muljehindeid. Juhtus ka nii, et võisid suud lahti tegemata teenida viie. Või siis said kolme põhjendusega, et ei töötanud piisavalt kaasa. Samelil polnud mingi probleem mõne minutiga kolmekümne kuuele õpilasele hinderida päevikusse tekitada. Ei mäleta, et keegi oleks halanud, et teda on ebaõiglaselt koheldud. Eks tollalgi olid ju koolis hindamisjuhendid, aga Samel ei ajanud kunagi pilli lõhki.

Küll aga oli ta tõeline inimhinge insener, kes jõudis tundma õppida oma õpilasi ja nende võimeid, kuigi geograafiatunde oli nädalas vaid kaks. Meie jaoks tundus uskumatu seegi, et ta teadis nime- ja nägupidi suuremat osa meie suurest koolist. Ju oli saladus selles, et vahetundides ei sulgunud ta kabinetti, vaid kõndis mööda maja, vaatles, jutustas õpilastega, tegi märkusi, kui vaja, ja jagas kiitust. Samal ajal leidus koolis selliseidki õpetajaid, kes isegi kevadel veel osa laste nimesid segamini ajasid!

Lehetöö viib mind tihtipeale koolidesse ja üritan ikka tervele majale ringi peale teha, et tajuda meeleolu ja õhustikku. Alateadlikult panen ka mina muljehindeid. Küll mitte numbrilisi, vaid mõtlen, kas tahaksin ise selles koolis õppida või töötada. See, kas vastus on jaatav, ei sõltu kooli kohast edetabelites. Mõnes kohas lihtsalt tunned juba väikestest detailidest, et siin on väga tore ja mõnus olla.

Eelmisel nädalal tutvusin Tartu erakooli (TERA) kogupäevakooliga, millest pikemalt juttu ka tänases Õpetajate Lehes. Olen seda kooli varemgi külastanud ja ikka tundnud end seal koduselt.

Võib ju öelda, et mis erakoolidel viga, seal on suur raha liikumas, aga mind on TERA-s ja teisteski koolides vaimustanud pigem just sellised asjad, mille loomiseks pole vaja raha, vaid häid mõtteid ja tahtmist neid ellu viia. Näiteks kääre-paberit-värve-liimi, et kooliruume lapsesõbralikuks ja erksaks disainida. Suu kisub ju suurtelgi naerule, kui klassiruumi seinalt Lotte-raamatu tegelased hõikavad sulle: „Aitäh, sa olid täna nii super!” Või siis: „Lahe mõte, tee ära!” Aga ka: „Sa ei pea olema suurepärane, et alustada. Küll aga pead sa alustama, et olla suurepärane.”

See lausa filosoofiline mõttetera kulub ju meile, suurtelegi ära.