Mida ägedam juubeldamine riigis käima läheb, seda sagedamini kuulen tribüünidelt kõnelemas üksikisikuid, kes endast millegipärast mitmuses räägivad või on siis endale kuskilt hankinud volituse kõneleda hulkade nimel.

Ikka „meie teeme” ja „meie oleme”, kusjuures see „meie” taandub kontekstis lihtsaks tehteks: meie = Eesti – teisitimõtlejad. Viimaste sünonüüm on lähitulevikus rahvavaenlane, selle nädala seisuga aga vähemasti rahvusriikluse lammutaja, liberaal, globalist ja p… Kui rahvavaenlastest vabanetakse, jääbki järele lihtne võrdus meie = Eesti.

Kõik järgnev, antagu mulle andeks, on doktor Mart Helme diagnoosi järgi „eksalteeritud kisendamine”, mis vallandus vastukajana EKRE õilsale mõttele asuda Eesti hümni pühadust kaitsma seadusega. Juriidilist pilkamist on sellele eelnõule juba palju osaks saanud, aga selles pole vastust päästiku ehk tegevust käivitava jõu kohta. Seda ei pea teadusest siiski kaugelt otsima.

Tilk kurja

Hümni ohustatuse kohta tehti ekslik järeldus, üldistades üksikut. Tüüpiline väikeste arvude seaduse rakendusjuhtum. Isegi kui hümni laulmise või laulmata jätmisega kolm korda järjest midagi viltu läheks, ei kõlbaks selle pealt üldistada, et katkematu vigade rida saab lõputult jätkuda.

Kui mündiga kulli ja kirja visates kolm korda järjest kull tuleb, ei kalluta see rida kuidagi järgmise viske 50:50 tõenäosust. Tõenäosus, et münti visates näiteks kümme korda järjest mündi sama pool peale jääb, on vaid üks viiesajast. Kui hümni pärast muretsejad oleksid oma järelduse tegemise eel vaadanud läbi kõik viimase 25 aasta kümned tuhanded hümni asjakohase esitamise episoodid ja kõrvutanud neid paari eksirännakuga, oleksid nad jõudnud vankumatule järeldusele, et seaduse tegemiseks puudub vajadus. Hümnitavadega on Eestis aastaid kõik suurepärases korras. Üksiksündmusest suurt üldistust tehes mindi totaalselt alt.

Tõenäoliselt mängisid oma osa tekkinud olukorras ja raskustes, mis selle mõistlikul lahendamisel veel ees seisavad, veel kaks inimpsüühika omadust, mida tuntakse kui negatiivsuse kalduvust (negatiivsusefekti) ning naiivrealismi. Pika evolutsiooni käigus on inimesel liigi ja indiviidina ellujäämiseks olnud tarvis riske õigesti kalkuleerida, kusjuures alati on negatiivse sündmuse tagajärjed hoopis ulatuslikuma mõjuga kui positiivsed.

Seetõttu võib inimest (kuid ka teisi liike) pidada käitumises ülekaalukalt negativistlikuks. Psühholoogid Paul Rozin ja Edward Royzman kirjeldasid nähtust selle sajandi alguses.

Teooriat kõrvale jättes mõned näited, milles see avaldub. Valu on negatiivsel poolel hoopis tugevam tunne kui valu puudumine positiivsel. Läbikukkumiseks on alati hulgaliselt teid, õnnestumiseks vaid üks. Negatiivsed sündmused sunnivad inimesi innukalt põhjusi otsima, positiivsed mitte sugugi – seetõttu on ajaloolased ülipõhjalikult läbi uurinud kõik sõjad, samas kui rahuaegadest ja rahu püsimise põhjustest on võrdlusena üpris vähe teada. Tilk kurja mürgitab tünni head (nagu tõrv mee), aga vastupidine pole võimalik. Sama käib allakäigu kohta India kastisüsteemis ja samal põhimõttel rajanes Louis XIV Code Noir, mis reguleeris muuseas valgete verepuhtust orjadega läbikäimises.

Naiivrealism

Deemonit on hulga lihtsam oma sisse lasta kui teistel teda sealt välja ajada, samas kui pühakuks saamine nõuab tervet elutäit katkematut pingutust, mille aga võib hävitada üksainus juhuslik eksisamm. Sama näeme tänases ilmalikus maailmas, kus ühe eksimuse tõttu kukuvad pikad ja pühendunud avalikud karjäärid.

Negatiivsusefekt hümni kaitsjate puhul tähendab seda, et ühest laulmata jätmisest (iseenesest rahvusriiklusele vähetähenduslikul puhul, nagu aastavahetus) hävines justkui kogu senine kirjutamata tavadel püsinud kord (kultuur), mistõttu tuleb see nüüd asendada uuega. Ikka rahvahulkade kaitseks ja äraandjate, reeturite ja muude patukottide tõrjumiseks me pühalt pinnalt.

Esialgu veel vaid verbaalne agressiivsus, millega hümniasja muude sarnaste kõrval aetakse, viitab veel ühele psühholoogide hästi kirjeldatud nähtusele, nimelt naiivrealismile. Selle sisu on inimaju võime „arvutada” pildile juurde puuduvaid osi meie kogemuste, ootuste jm alusel. Näiteks kui maja nurga tagant paistab pool seina ääres seisvast jalgrattast, suudab igaüks pikemalt mõtlemata selle teist poolt samuti „näha”. Materiaalses maailmas toimib selline pildi täiendamine hästi, selle ülekandmine sotsiaalsesse sfääri mõjub aga paraku aju funktsiooni negatiivse kõrvalnähuna.

Igaühes meist on naiivrealist, kes peab igat teistmoodi mõtlejat või käitujat idioodiks või maniakiks, kui endale oma aju kallutavast rollist aru ei anna. Näitlikustamiseks oletagem, et Maarja meelest on maanteel normaalne autoga sõita 70 km/h, Mart peab sündsaks kiiruseks 90 km/h, aga Martinile ei kõlba miski alla 110 km/h. Maarja ja Martin jõuavad lihtsalt üksmeelele, et Mart sõidab kohutavalt, kuid mõlemal on oma vaatenurk, kas tegu on jobu või maniakiga.

Martinile paistavad muud kaks ühtviisi troppidena, Maarjale aga maniakkidena. Mart ei saa kummagagi kokkuleppele. On vaid aja küsimus, millal see kolmikkokkupõrkega lõppeb. Igaühe probleemiks on see, et ta ümbritseva maailma hindamise keskmeks on tema oma „mina” ja käitumine, mitte mingid objektiivsed mõõdupuud.

Ka komplekssemate sotsiaalsete sündmuste hindamisel jäävad naiivrealistid hätta, sest ei suuda mõista, kuidas teisiti arvajad ometigi nende valduses olevat objektiivset tõde eitavad mingi oma väärusu kasuks. Sellelt pinnalt on leppimatud konfliktid kerged tekkima. Kui teemaks on vaid hümn, elavad ühiskonnad selle üle, aga kuskil paisuvad need ka kultuuri- ja pärissõdadeks. Mina neid siia küll ei tahaks, aga mine tea, „meie” võib-olla tahab.