Statistika järgi oli 2016. aastal Eestis üle 200 000 tööealise inimese, kellel puudus erialane kvalifikatsioon. Pole saladus, et ettevõtete üha suuremaks arengupiduriks peetakse väljaõppinud tööjõu puudust.

18. mail 2017 arutas riigikogu kutsehariduse olukorda ja arengusuundi. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tunnistas toona oma sõnavõtus, et kutseõppeasutustesse õppima asuvate põhikooliõpilaste osakaal pole aastate jooksul suurenenud. Vaid 26% põhikooli- ja 10% gümnaasiumilõpetajatest otsustab kohe oma õpingut kutsekoolis jätkata. Et need protsendid suureneksid, pidas minister vajalikuks, et põhikoolis tutvustataks senisest rohkem tööeluga seotud õppimisvõimalusi ja kutsekoole ning teavitataks noori sellest, et heal tasemel kutsekeskharidus loob eduka aluse õppimiseks rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.

Eesti kutseõppe edendamise ühingu juhatuse esimees Tarmo Loodus pani ette seadustada inimestele kohustus omandada 25. eluaastaks kutse. Inimvara väärtustamise seisukohast olekski see õige – siis oleks igaühel, kes parajasti tööta, mingi oskus, mille järgi enesele sobivat rakendust otsida. Aga teisalt: meie riigi üliliberaalne poliitika on kodanike arusaamadele oma mõju avaldanud. Kujutan ette, kuidas tõuseks trots sellise seaduse vastu, mõni võiks liigitada selle inimõiguste vastaseks. Kohustus omandada elukutse võib tunduda nõukaaja naasmisena. Meenub president Kersti Kaljulaidi Eesti Vabariigi juubelipäeval öeldud mõte, et „riik ei peaks käskude ja keeldudega ühiskonda suunama”.

Eesti katuse- ja fassaadimeistrite liidu juhatuse liige Peeter Kärp kirjutas meie lehes aasta tagasi, et loomulik hariduskäik võiks olla selline, kus õpilane läheb pärast põhikooli lõpetamist kutsekooli konkreetset eriala omandama, pärast lõpetamist õpiksid andekamad ja motiveeritumad sama eriala edasi kõrgkoolis. Ka see ettepanek on jumekas. Kuna kutseharidust on pikalt reformitud, siis ehk nüüd vastavad õpetatavad ametid tööjõuvajadusele. Ja kui nii on, siis ei peaks olema mingit põhjust, miks põhikoolilõpetaja peaks ripakile jääma.

Riigi suurim mure on ministri sõnul need 3% õpilastest, kes põhikooli järel ei jätka õpinguid või kutsekooli astudes ei oska veel kaalutletult valida ja katkestavad õpingud esimese poolaasta jooksul. Neid õpilasi peab tulevikus oluliselt rohkem toetama, arvas minister. Kuidas küll ja kes peaks seda tegema?