Kadrioru saksa gümnaasiumi tööõpetajat Tõnu Tammarit autasustati vabariigi aastapäeva puhul Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Teenetemärgist kuulis ta ise oma kaheksanda klassi õpilastelt, kes kuulutasid rõõmsalt: „Õpetaja, te saite ordeni!“ Kui ta ei tahtnud seda uskuda, näidati talle uudist nutitelefonist. Tuli uskuda. Millegipärast oli õpetaja Tammaril hea meel, et just õpilastelt seda uudist kuulis. Kui kolleegid talle helistasid ja samuti rõõmsalt õnne soovisid, mõtles ta lõpuks, et „võib-olla tasub endalgi rõõmus olla“. Igatahes oli ta algul suures segaduses.

Ta on visa nagu veepiisk

Autasu ametlikus selgituses kirjutatakse, et Tõnu Tammar on kauaaegne tööõpetuse õpetaja (40 aastat) ja Eesti tööõpetajate seltsi pikaajaline eestvedaja (11 aastat). Tammari kolleegid tööõpetajate seltsist tõstavad aga esile eelkõige tõsiasja, et tal on alati uusi mõtteid ja püsivust neid ellu rakendada. Tööõpetaja seltsi juhatuse liige Jürgo Nooni ütleb: „Tõnu on tagasihoidlik inimene, aga väga visa. Ta on nagu veepiisk, mis uuristab kivisse augu. Sellepärast me ta presidendile autasustamiseks esitasimegi.“

Tõnu Tammar valiti 1999. aastal Eesti tööõpetajate seltsi esimeheks. Üks suur ettevõtmine, mille ta siis algatas ja mida ka vedas, oli põhjaliku ülevaate koostamine Eesti tööõpetuse ruumide olukorrast. Selleks korraldati üleriigiline küsitlus. Selgus kurb pilt – enamik tööõpetuse klassidest oli surutud keldrikorrusele, kus olid madalad laed ja nappis nii loomulikku valgust kui ka värsket õhku. Kohtventilatsioon oli haruldus. Tööõpetajate selts koostas nende andmete põhjal raporti, mis avaldati meedias, ning Tõnu Tammar läks sellega ka sotsiaalministeeriumi uurima, mida saaks olukorra parandamiseks ette võtta. Ministeeriumis leidis ta mõistmist ja oldi valmis tegevuskava välja töötama, kuid poliitikud avastasid, et kava nõuaks väga palju raha, ja teema võeti päevakorrast maha.

Kuid suur ettevõtmine ei olnud siiski asjata! 2010. aastal sai Tõnu Tammar sotsiaalministeeriumist kirja, kus tunti huvi, missugused tolmuärastamise süsteemid tööõpetuse klassidesse sobiksid. Tammar viis nad kokku Tanel Tuisuga, kes oli hästi kursis Rootsi koolide nõuetega. Sellest alates hakkas tööõpetuse klasside olukord Eestis paranema ja praeguseks on see juba paljudes koolides üsna rahuldav. Tammari kolleegid ütlevad nüüd, et ainuüksi tööõpetuse klasside halvale olukorrale nii visalt tähelepanu juhtimise eest oleks pidanud talle ordeni andma.

Elektroonikamapp, omatehtud pillid, tööõpetus teistes maades

Ent mida tööõpetajate selts Tõnu Tammari eestvedamisel veel tegi?

Rahvusvahelise konverentsi „Käelis-loominguline kasvatus. Loomisrõõm“ aastal 2005, kus osales viis aineliitu: lasteaednikud, algklassi-, tööõpetuse, käsitöö-, kunstiõpetajad. Lisaks eestlastele esinesid seal soomlased, taanlased, lätlased. Toimus õpilastööde konkurss „Minu oma leiutis“. Osalejatele jagati taani keelest tõlgitud raamatut „Tööõpetust on vaja“.

Elektroonikaõpetuse mapp oli teine üle-eestiline ettevõtmine. Tööõpetajad tõdesid, et aeg on elektroonikat suuremas mahus tööõpetuse tundi tuua. Nii otsustatigi teha nii tööõpetajatele kui ka nende õpilastele elektroonikaõpetuse töölehtede mapp. Tehnikaülikoolist leiti inimesed, kes tegid teoreetilise koolituse, järgnesid praktilised õppused ja katsetamised ning 2012. aastaks oli mapp valmis. „Õpetaja üksinda ei oleks suutnud endale selliseid õppematerjale teha, kuid seltsi eestvedamisel saime need üheskoos valmis,“ meenutab Tammar.

Omatehtud mänguasjad laulupeoks – seda projekti meenutab Tõnu Tammar isegi teatava heldimusega. Võib-olla sellepärast, et tema ema oli muusikakooli õpetaja ning vend ja kaks õde on samuti muusikaõpetajad. Lisaks mängis Tammar Rakvere gümnaasiumis õppides puhkpillorkestris tuubat. Tööõpetajate seltsi esimehena tekkis tal originaalne idee, et lapsed võiksid laulupeo rongkäigus omavalmistatud pille mängida.

Ta rääkis oma mõttest muusikaõpetajate liidule ja sealt tuldi kohe ideega kaasa. Viljandi muusikakooli direktoril Kalle Tamral oli CD kahesajast isetehtud pillist ja selle toel korraldati tööõpetajatele Vastseliinas pillide valmistamise koolitus. Pärast seda hakkasid õpilased üle Eesti valmistama kõlapulki, kraape- ja kõrinapille, kastanjette, pajuvilesid, sarvepille jpm. Olgu lisatud, et tihti õmmeldi käsitöötundides õpilaste omatehtud pillidele ka vutlarid. Tore oli seegi, et enne laulupidu katsetati omatehtud instrumente muusikatundides. Lõpuks võiski 2007. aasta laulupeo rongkäigus näha ja kuulda laste omatehtud pille.

Taolisi projekte viidi Tõnu Tammari eestvedamisel ellu palju. Mainime näiteks kunstihariduse ühingu liikmetega kahasse tehtud koolitust „Joonis tootearenduses ja disainis“. Üheskoos vaadati üle, missuguseid nõudeid joonestamises esitatakse. Mainida võib Jaapani tööõpetuse metoodikaga tutvumist. Tutvustaja oli Jaapani asjatundja Heiki Vallaste. Tammar meenutab ka koolitusi, kus on löönud kaasa nii taanlased, rootslased kui ka soomlased. Eriti oluliseks peab ta pikaajalist koostööd käsitööõpetajate seltsiga Aita. See algas 2008. aastal ja kestab praeguseni – igal suvel on ühised koolitused, kus osalevad alati ka kolleegid Soomest. Head vastukaja leidis projekt „Perering“, kus poisid tulid tööõpetuse huviringi koos isa, vanaisa või mõne teise lähisugulasega.

2011. aastal otsustas Tõnu Tammar Eesti tööõpetajate seltsi esimehe kohast loobuda, sest rotatsioon on ka tähtis. Ta oli väga rahul, kui seltsi uueks esimeheks valiti Jürgo Nooni, kellega tal on sarnased arusaamad. Praegu on tööõpetajate seltsi esimees Andry Kikkull, kes töötab TLÜ-s töö- ja tehnoloogiaõpetuse didaktika lektorina. Viimasega seoses märgib Tammar teatava muhelusega, et TLÜ-s on lahterdatud tööõpetus nüüd terviseainete alla. Ta peab seda õigeks, sest käeline tegevus teeb tervisele head.

Draama, paaris- ja rühmatöö, lasteaia tegelustahvlid

Tööõpetuse ruum Kadrioru saksa gümnaasiumis. Üheksanda klassi poisid tulevad õpetaja Jürgen Peili tundi, kuid Tõnu Tammar on veel klassis. Üks pikk poiss pöördub Tammari nagu vana hea tuttava poole: „Tere, Tõnu! Pole ammu näinud. Kuidas läheb?“ Teised poisid kogunevad ka sinna ja õpetaja Tammar vastab rahulikult: „Tegusalt läheb, ikka tegusalt!“

Tõnu Tammar ütleb, et õpilastega tuleb kannatlik olla, ja lisab, et sellises vanuses lapsed ei anna ju endale aru, mida teevad. Mõni teeb oma tembu ära ja imestab siis ise ka, kuidas see juhtus. Tammar küsib siis: „Kas su aju ei saanud jälle teada, mis käed tegid?“ Aga kui üks noormees hakkas uue tööriistaga lihtsalt vastu tööpinki taguma, ei suutnud Tammar seda kannatlikult jälgida, vaid käratas nii kõvasti, et ehmus lisaks õpilasele ise ka ära, sest tegelikult ta kärkija ei ole.

Vanasti tulid paljud õpilased õhtul pärast koolipäeva tööõpetuse klassi puutööd tegema ja töötasid seal hilisõhtuni, nii et õpetaja tööpäev oli topeltpikk. Aga tänu sellele kujunes Tammaril õpilastega välja väga hea läbisaamine. Üks neljanda klassi poiss ütles talle ükskord kogemata isegi: „Vanaema, kas nii on õigesti?“

Praegu puutöö enam nii popp ei ole, sest on nutitelefoni aeg. Nende vidinate jaoks võttis Tammar kasutusele vitstest kartulikorvi. Kui keegi ei saanud telefoni tõttu oma tööd teha, ütles ta: „Kuule, sa oled vist nutisõltlane, pane oma telefon siia korvi.“ Kuna korv on linnalastele uudis, panid mitmed teisedki õpilased huvi pärast oma telefoni sinna. Ühe „pöörase seitsmenda“ lapsevanemad aga otsustasid, et kõik lapsed peavad oma telefonid tunni algul ära andma. Nende telefonid pannakse pappkarpi.

Et Tõnu Tammar on muusikahuviline, me juba teame, ent teda ei jäta ka draama külmaks. Nimelt korraldas ta oma koolis näidendivõistluse, ehkki on tööõpetuse õpetaja. Ta oli märganud, kuidas õpilased tema tundides igal võimalusel näitlema kipuvad. Saab poiss pildiraami valmis, kui ta juba räägibki läbi selle, nagu esineks televiisoris. Teine poiss võtab puupulga ja räägib sellesse nagu mikrofoni jne. Õpetajate konverentsil Soomes sai Tammar teada, et seal kavatsetakse õppekavasse lisada uus osa – draama. Sellest julgust saanuna võttiski ta ühendust 1.–5. klassi juhatajatega, koostas projekti „Loovuskool“ ja töö läks lahti. Igas klassis kirjutas keegi näidendi teksti, keegi tegi kostüüme ja rekvisiite, helitausta jne. Näidendeid aitasid lavastada gümnaasiumiosa näiteringi õpilased, kes võtsid kõik ka videosse.

Miks pidi just tööõpetuse õpetaja näidendivõistluse korraldama? „Mina ise seal ei näidelnud ega lavastanud, lihtsalt organiseerisin,“ ütleb Tõnu Tammar justkui vabanduseks. Kuid ta lisab kogenud pedagoogina, et lapsed on tunnis palju tasakaalukamad, kui neil on midagi suurt ja põnevat käsil.

Oma tunnis annab Tõnu Tammar igas klassis mõne ülesande teha paaris- või rühmatööna, et õpilased harjuksid koostööd tegema. Praegu meisterdavad kuuenda klassis poisid mitmekesi katapulte. Varem on kahekaupa lindude pesakaste tehtud, kahel aastal on seitsmendikud valmistanud paaristööna tehisjõulupuid kooli aknalaudadele.

Tõeline meeskonnatöö on aga kaheksanda klassi mängumaja, kuhu pannakse elekter ka sisse (pirnid, lülitid), kus töötab lift või mõni muu mehhanism ja näiteks uks avaneb automaatselt. Ühte majja ehitasid poisid Goldbergi masina, mille kuul veeres üle mitmete takistuste ja pani lõppu jõudes majas tuled põlema. Üheksandas klassis tehakse meeskonnana kingitus klassijuhatajale. Viimati valmistasid õpilased õpetajale oma nimede esitähtedest koosneva kaelakee. Tähekujud lõigati välja mahagoni- ja vahtrapuu väikestest tükkidest – puidutöö jääkidest.

Tammaru õpilased on mitmel aastal järjest osalenud Tallinna koolide ühisprojektides, kus valmistatakse linna lasteaedadele vajalikke esemeid (lillekastid, matemaatikakohver, arvumajad, teatriprojekt jm). Sel aastal ehitatakse meeskonnatööna lasteaedadele tegelustahvleid, mille küljes on nupud, riivid, lukud ja muud asjad, mida lasteaialapsed saavad kinni ja lahti teha, ümber lülitada jne.