Praegune lasteaia õppekava tööversioon vajab enam selgust ja lihtsust, aga ka arenguprobleemidesse süvenemist – looduspärasust.

Tutvudes lasteaia uue riikliku õppekava projektiga, süveneb tunne, et suuremast põhjalikkusest hoolimata ähvardavad endised ohud. Ja nimelt – projektis pole selgelt lähtutud teaduspõhisest arengupsühholoogiast. Või pole selle ala asjatundjaid enam Eestis järel?

Tööversiooni n-ö demokraatlikku lähenemist soosiv pool avaldub paljude inimeste osalemises. Siin muutub aga tugevus ühtlasi nõrkuseks. Meenutagem, et Eesti Vabariigi algul koostasid kuueklassilise algkooli õppekava kaks-kolm kooli hästi tundvat inimest ja tulemust on hinnatud lausa kui oma ala tippu.

Et lapse areng enne kooli on maailmas põhjalikult läbi uuritud, piirdun siin vaid konspektiivsete märkustega.

Lapse areng murdeea alguseni (ca 11 aastat) on täiesti erinev arengust pärast murdeiga. See on teada pedagoogikas juba tuhandeid aastaid! Ikkagi on moemõte – laps on täiskasvanuga võrdne – projektigi imbunud.

Sel perioodil (aga eriti enne kooli) on tähtsaim lapse üldine arenemine, seda koos kasvatusega. Õpetamine muutub olulisemaks alles koolis. Nii võiks arengu rõhutamine tööversioonis olla selgem või on segadus mõistetega. Ehkki kooligi põhiülesanne on õpilase arendamine, kuid seda juba õppetöö kaudu.

Enne kooli on tähtis lapse keele (kõne) arendamine (projektis tähtsustatud lingvistiline külg), mis peab toimuma koos mõistete omandamisega. Mõisted (keele semantiline osa) on hiljem mõtlemise alus ja isegi käivitaja. Mõistete kujunemine eeldab lapse vahetut ja aktiivset kokkupuudet ümbritseva maailmaga – loodusega!

Arengu puhul ei peaks seadma kõige tähtsamaks tulemusi-oskusi ja nende hindamist (miks on läbi aegade kasvõi eksameid tehtud alates 4. klassist?), vaid protsesse. Läbitud protsesside tagajärgi võib lapsel tihti näha mõne aasta järel (koolis pärast nn küpsemisperioodi).

Ses eas on kasvatamisel ülitähtis tingitud reflekside kujundamine – laps peab kordama seda, mis on õige, viisakas ja kultuurne. Nn sõnaline kasvatus pole sel ajal kuigi mõjuv. Tähtis on jäljendamise nähtus.

Demokraatiaga ülepingutamine viib asjatundmatusse ja eklektikasse. Nii ei peaks näiteks lapsevanemad osalema lasteaias õppekava koostamisel, küll aga saavad teha hariduspoliitilisi või -korralduslikke ettepanekuid. Praegune n-ö demokraatia hariduse vallas on tekitanud osapoolte vahel asjatuid pingeid.