Enne tundide lisamist või vähemaks võtmist tuleks vaadata, mis põhjusel me seda teha soovime. Kui selleks, et lihtsalt rohkem õppida, siis sellega kaugele ei sõua, sest õppeaineid, kus tunde võiks või suisa peaks olema praegusest rohkem, on rohkem kui üks.

Küll aga on mõistlik kaaluda küsimust juhul, kui on mingi konkreetsem eesmärk. Näiteks võiks eesti keele tundides rääkida palju rohkem meediast ja kommunikatsioonist. Teada on, et meedia kättesaadavus on noored palju ärevamaks muutnud, mistõttu oleks mõistlik nii põhikoolis kui gümnaasiumis rohkem tegeleda sellega, et noor ei loe ennast lolliks, ei usu kõike, mida meedias kirjutatakse, vaid säilitab konstruktiivse mõttelaadi ja analüüsivõime.

Teine tundide lisamisega seotud probleem on, et kuskilt tuleb siis tunde ka ära võtta. Seda ei tohiks teha õpilase valikute arvelt, sest just valikud on need, mis pakuvad koolides lisaväärtust ning aitavad kaasa sellele, et gümnaasiumi lõpetab konkreetsete huvide ja mõttelaadiga indiviid, mitte lihtsalt konveieril toodetud õpilane.

Samal ajal peab aru saama ka neist aineõpetajatest, kes juba nüüd ütlevad, et nende pakutud ainekava on nii väikese tundide arvuga keeruline maksimaalselt realiseerida. Ehk tegelikkuses on see küsimus keeruline ning hõlmab väga mitut kaalukaussi.

Iseenesest võiks ju eesti keele tunde põhikoolis ja gümnaasiumis rohkem olla, kuid see ei tohi halvasti mõjuda teiste ainekavade omandamisele.

Eesti keelel kui õppeainel on ülioluline roll meie keele ja kultuuri säilitamisel, kuid vähemasti sama oluline on, et noorest kasvaks valdkonnaüleste teadmistega õpilane, kes on pädev mitmes ainevaldkonnas või erialas.