Praegusel külmal ajal tajutakse ventilatsiooni toimimist tavalisest teravamalt ja kiputakse seda oma klassiruumis endale ise sobivaks reguleerima – et puhuks vähem, oleks vaiksem jne. Nii hakatakse ruumides sissepuhke- ja väljatõmbeklappe reguleerima, mida aga kindlasti teha ei tohi. Vastasel korral läheb kogu hoone ventilatsioonisüsteemi häälestus paigast ära ja siis kannatavad kõik hoone kasutajad. Ventilatsioonisüsteemi ehitusjärgse üleandmise eel häälestatakse süsteemi kõik õhuhulgad täpselt vastavalt projektile ja nende omaalgatuslikuks muutmiseks kasutamise käigus pole põhjust ega ka õigustust.

Ka akende avamine on kaudselt ventilatsioonisüsteemi reguleerimine ja seda ei soovita ma samuti teha, sest avatud aknad võivad viia automaatika segadusse ja koolimaja terviklik ventileerimine võib häiruda. Aknad on klassidel avatavad, kuid mitte tuulutamiseks, vaid pigem avariiolukordadeks, näiteks suitsu eemaldamiseks tulekahju korral.

Üks levinud negatiivne nähtus on projektide „ratsionaliseerimine“ ehituse käigus, sest ehitaja huvi on teha minimaalseid kulutusi. Kui järelevalve pole piisavalt tugeva selgrooga, võib juhtuda, et korrektselt projekteeritud süsteemi muudetakse sel moel, et see ei toimi õigesti, ja pärast rohkeid kaebusi nii õpetajatelt kui lapsevanematelt lülitatakse ventilatsioon hoopis välja. Suur hulk raha on kulutatud, kuid hoone ventileerimiseks kasutatakse vana head aknad-lahti-meetodit. Lühidalt, tänapäevased täisautomaatsed ventilatsioonisüsteemid on nii keerukad, et neid ei ole võimalik käigu pealt ja põlve otsas paremaks teha.

Kokkuhoiu huvides tellitakse ja teostatakse vahel välisseinte soojustus ja paigaldatakse tänapäevased aknad, kuid ventilatsiooni ei ehitata. Sellisel juhul tekivad termose moodi klassiruumid, kus õhk ei liigu, CO2-kontsentratsioon kasvab, hapnikutase langeb ja lapsed on loiud. Nõukogude ajal kirjutati hoonete projektide seletuskirjades, et „kompensatsiooniõhk siseneb ruumidesse läbi välispiirete ebatiheduste“. Need ebatihedused (tegelikult siis praod tolleaegse ehituskvaliteedi loomuliku osana) tagasid piisava õhuvahetuse, seevastu pärast hoone renoveerimist neid enam pole. Kõige lihtsam lahendus on panna igale klassile oma autonoomne ventilatsiooniseade. Näiteks Kadrioru saksa gümnaasiumis ventileeritakse osa katusekorruse ruume selliselt ja kogu koolimaja renoveerimise ajal neid ümber ei ehitatud. Seal oli põhjus küll ka selles, et tänu hooneosa omapärale ei saanud ventilatsioonikanaleid mujalt neisse ruumidesse tuua.