Üks viis, kuidas mõelda väärtustest ehk inimese käitumist ja maailmavaadet kõige sügavamal tasandil mõjutavatest juhtmotiividest, kõlab umbkaudu järgmiselt: see, mis on nii kallis, et ükski hinnalipik tema jaoks piisavalt suure numbriga pole, ongi väärtus. Ja asjaolu, et ainuüksi sõna „väärtus“ oma eri vormides on mainitud põhikooli riikliku õppekava põhiosas kokku 34 ja gümnaasiumi omas 42 korral, tõestab, et teatud väärtuste juurutamine ja teineteise moraalse kompassi seadistamine on argielu lahutamatu osa nii koolis kui tegelikult ka väljaspool seda.

Pole ju mingi saladus, et püüdlus ligimest parimate inimlike kvaliteetide vaimus vormida on sama vana kui inimkond ise ja võimalustest, kuidas seda teha, on kirjutatud tuhandeid teoseid. Käesoleva aasta kevadel ilmus selliste käsiraamatute nimistusse väärt lisandus. Nimelt jõudis kõikidesse hästi varustatud raamatukauplustesse eestikeelne tõlge raamatust, mis aitab heita valgust kõigele, mis on teada kõlblusest, moraalist, väärtusest, aga ka nende õpetamise võimalikkusest, alates ajaloo hämarusest kuni tänapäevani välja.

Oluline ja silmiavav teos

Maailma üks tunnustatumaid sotsiaalpsühholooge Jonathan Haidt nägi oma tolle aja elutöö (raamatu esmatrükk pärineb 2012. aastast) resümeerimiseks nähtavasti üsna palju vaeva. Olgu selle tõendiks kas või joonealuste kommentaaride ja kasutatud kirjanduse maht – see võtab teose lõpust peaaegu sada lehekülge. Mahuka raamatu kohta on pealkiri üpris lakooniline: „Õiglane meel“.

Võttes kõrvale mõne väärtuskasvatuse praktikale keskenduva teose, näiteks Tartu Ülikooli eetikute koostatud lugemiku „Väärtused, iseloom ja kool“ aastast 2009, siis mõistagi on suurem osa seal käsitletud autoreid samad: Piaget, Kohlberg, Hume, Durkheim jt. Aga „Õiglane meel“ ei ole õpik, ehkki iga peatükk on varustatud konspektilaadse kokkuvõttega. Tegemist on siiski tervikteosega, mis üritab tänapäeva parimate teadmiste kohaselt vastata küsimustele, nagu näiteks, millel tugineb inimeste moraal, mis selle kujunemist mõjutab ning kuidas mõistetakse õiglust ja moraalsust eri kultuuride ja maailmavaadete lõikes.

Nüüd võib tekkida küsimus, mida on õpetajatel oma töös sellise raamatuga peale hakata. Kuigi see ei paku metoodilist lisandust pedagoogide tööriistakasti, mida arvavad end pakkuvat lugematud väärtuskasvatuse õpikud, julgen siiski väita, et teos on niihästi oluline kui silmiavav ükskõik missuguses kooliastmes töötavale professionaalile, sõltumata tema õpetatavast ainest. Ja seda eelkõige oma üldhariva ja äärmiselt avarapilgulise vaate tõttu.

Teadupärast hakkavad inimlapsed andma kõlbelisi ehk moraalseid hinnanguid veel enne seda, kui rääkima õpivad. Katsed on näidanud, et juba kuuekuused imikud eristavad head ja kurja (lk 83). Ent hoolimata sellest, et suur osa kooliteel omandatavatest tarkustest on neutraalsed ehk faktiteadmised või et universaalsete kõlblusnormide juurutamine – näiteks et ahnus või isekus on halvad ning lahkus ja kaastunne head omadused – üldiselt lahkarvamusi ei tekita, jõutakse ka kooliõpingute edenedes paratamatult tõsiste küsimusteni, vastus millele sõltub igaühe maailmavaatelisest eelhäälestusest.

Siinkohal tasub kuulata teose autorit, kes kirjeldab tagasivaatavalt oma tudengipõlve poliitilisi ja maailmavaatelisi veendumusi: „Me ei kaalunud kunagi võimalust, et eksisteerivad alternatiivsed moraalimaailmad, kus kahju vähendada (ohvreid aidates) ja õiglust suurendada (püüeldes rühmasisese võrdsuse poole) polnud peamised eesmärgid. Ja kui me ei suuda ette kujutada teiste moraali, ei suuda me ka uskuda, et konservatiividki olid oma moraalsetes veendumustes niisama siirad kui meie.“ 

Tummisemad ja vängemad märkused sellest, kuidas usuti end olevat „headuse“ poolt ja nähti kõiki teisi kurjuse jõudude saadikuna, jätan igaühe enda lugeda.

Etteruttavalt olgu öeldud (ja seda näitab veenvalt ka autor), et paraku me vist ei suudagi enda omadest erinevaid moraalimaailmasid ette kujutada – või kui, siis vaid juhul, kui pühendume kaua ja süvenenult nende tundmaõppimisele, nagu on seda teinud Haidt. See suutmatus haridustasemest ei küsi. Ent küllap ongi meie jõuetuks tegev võimetus vaadata maailma kellegi teise pilgu läbi algtõukeks erimeelsustele, mis algavad vahest mõnest süütust mittenõustumisest koolipingis ja tipnevad kirglike ja vihaste poliitiliste vastandumistega, kus teist poolt nähakse vaenlasena, kes tuleks koos oma veendumustega maa pealt minema pühkida nagu mõni haigus.

Vabanemine maailmavaatelisest vihast

Eespool tsiteeritud lõik reedab autori ja tema kujunemisloo kohta üht-teist huvitavat. Nagu enamik Ühendriikides kõrghariduse omandanud tudengeid, kujunes ka temast ateist ning liberaalse maailmavaate ning demokraatide partei tulihingeline pooldaja, kes, nagu enamik meist, ei suutnud ettegi kujutada, kuidas saab maailma kirjeldada mingitest teistsugustest baasprintsiipidest lähtuvalt, kui tema harjunud oli. Ainus seletus näis olevat, et konservatiivide ehk vabariiklaste pooldajad on kas peast soojad või lihtsalt õelad. Ja remargi korras mainin, et USA tolle hetke liberaalsuse-konservatiivsuse telg näib olevat olnud võrdlemisi sarnane tänapäeva Eesti omaga.

Esimene mõra autori seni vankumatusse ja alternatiive mitte tunnistavasse maailmapilti tekkis tema teadlaskarjääri algupoolel, pärast kolmekuulist komandeeringut täiesti teistsugusesse kõlbelisesse tsivilisatsiooni – Indiasse. Iseenesestki mõista igaüks säärast võimalust kogeda ei saa ja ilmselt ei tahagi. 

Kuid tema kokkuvõte saadud kogemusest tekitab kadedust ka praegu, mil üleüldine lõhestumine ja polariseerumine ühiskonnas on argine reaalsus: „… hakkasin mõtlema liberaalsele ja konservatiivsele poliitikale kui sügavalt vastandlikele, kuid võrdselt siirastele, südamest tulevatele nägemustele heast ühiskonnast. /…/ Oli hea olla vabastatud maailmavaatelisest vihast. Ja kui ma enam ei olnud vihane, ei olnud mul enam kohustust jõuda järeldusele, mida õiglane viha nõuab: meil on õigus, neil ei ole. /…/ See oli omamoodi ärkamine“ (lk 131).

Võib-olla on kellegi jaoks juba praegu olnud liialt palju juttu poliitikast, ent kui rääkida väärtustest, kõlbelisusest ja moraalist – sellest, mis on õige ja vale, hea ja halb, kuidas tuleks elu korraldada –, siis viib diskussioon poliitiliste tõekspidamisteni tahes või tahtmata. Mis aga puudutab kõigi inimeste, sh poliitikute, ametnike, õpetajate, õpilaste jt nn moraalset kompassi, siis nende kohta ütleb Haidt järgmist: moraal pole midagi kõigutamatut ega universaalset, vaid see on võrreldav maitsemeelega, mis koosneb (vähemalt) kuuest eri tüüpi maitsepungadest. Psühholoogia keeles on nendeks nn moraalseteks vundamendikivideks järgnevad kategooriad: hool/kahju, õiglus/ebaõiglus, lojaalsus/reetlikkus, autoriteet / autoriteedi õõnestamine, püha/mittepüha ja vabadus/rõhumine.

Seega iga kord, kui koolitunnis peaks tulema jutuks mõni maailmavaateline küsimus, võib vastuste põhjal kahtlustada midagi vastaja kõlbeliste arusaamade kohta. Näiteks kui õpilane (või ka õpetaja) määratleb end liberaalse maailmavaate pooldajana või siis argumenteerib veendunult liberaalsete seisukohtade poolt, on Haidti järgi alust arvata, et ta tugineb maailma kirjeldamisel eelkõige kolmele eelmainitud kategooriale: hool, õiglus ja vabadus.

Lojaalsuse, autoriteedi ja pühaduse suhtes on vastaja ilmselt ükskõikne ega taju seesuguste kategooriate erilist tähendust oma kõlbeliste hinnangute jagamisel, ehkki, nagu mainib Haidt, „… liberaalid on sageli valmis õigluse (proportsionaalsuse põhimõttena) maha müüma, kui see on seotud kaastundega või nende sooviga võidelda rõhumise vastu“ (lk 210).

Teisalt jällegi, kui keegi määratleb end konservatiivina või avaldab poolehoidu sellele maailmavaatele, on väga tõenäoline, et tema nn moraalne maatriks tugineb võrdselt kõigile kuuele eelmainitud vundamendikivile, sest lisaks neile, mida hindavad liberaalid, on konservatiivi õiglases meeles oma koht ka autoriteedil, pühadusel ja lojaalsusel. Ent nagu märgib autor: „Konservatiivid on valmis enam kui liberaalid ohverdama hoole ja laskma mõnel inimesel kannatada selleks, et saavutada oma paljud teised moraalsed eesmärgid.“ 

Kolmanda suurema grupi moodustavad libertaarid, kes üle kõige hindavad vabadust oma elu ise kujundada, nii et kõik ülejäänud moraalisambad jäävad selle varju.

Kõlbelisus tugineb intuitsioonile

Ilmselt võibki Haidti suurimaks teeneks lugeda seda, et sarnaselt nn suure viisiku mudeliga, mis on näidanud oma kasulikkust isiksusepsühholoogias, on tänu temale meil nüüd vähemalt midagi, mis võimaldab natuke teravamalt vaadata inimeste moraalsete veendumuste sisse. Samal ajal möönab ta täie tõsidusega kinnituskalduvuse jõudu ning küsimuse peale, kui raske on siis kedagi õpetada teistsuguse moraalitajuga inimeste argumente kas või lihtsalt mõistma (sest ümber veenmine on lootusetu ja ilmselt asjatu niikuinii), vastab ta otse: „Tegelikult on see väga raske ja keegi pole leidnud viisi, kuidas seda teha“ (lk 110).

Moraal seob ja pimestab, kõlab raamatu üks põhiteesidest, ja kui rääkida isiksuses sügavalt juurdunud väärtustest, siis oleme omaenda kinnituskalduvuse vangid kõik ühtviisi: õpetajad, poliitikud, ajakirjanikud, teadlased – kõik. See tähendab, et võtame meeleldi vastu teavet, mis kinnitab meie veendumusi, kuid põlgame ära või pisendame seda, mis sellele vastu käib. Ja selle vastu ei näi aitavat ussi- ega püssirohi.

Olen vahest, kui tunni teema seda võimaldab, vähemalt katsetanud väikseid empaatia etüüde, et näha, kuidas see välja kukub. See tähendab, et esitan mõne sügavalt polariseeriva maailmavaatelise küsimuse – näiteks abordi, eutanaasia, surrogaatemaduse kõlbelisuse vms teemal – ning seejärel nõuan õpilastelt argumente, mida võidaks kasutada nende enda veendumuse vastu, mitte poolt. Et saaks kas või hetkeks mõtiskleda, kuidas argumenteeriks keegi, kelle moraalne kompass on teistmoodi kalibreeritud. Äkki tal ongi oma moraalist lähtuvalt need argumendid olemas? 

Võib koguni selguda, et ta polegi lihtsalt alatu või puruloll. Peamine on aga vältida seda ainumast tõeliselt halba vastust, mida kohtab paraku liiga sageli: üleolevat parastamist selle üle, miks me 21. sajandil üldse seda või teist küsimust arutame, kõik on niigi selge. Kahtlustan, et kõik need, kel selline ütlus ülemäära sageli keele peale tuleb, peaksid kõnealuse raamatu kindlasti kavva võtma.

Omaenda kõlbelisi hinnanguid õigustama oleme meistrid niikuinii ja see eraldi harjutamist ei vaja. Haidt nõustub siin uusaja filosoofi David Hume’iga, kes kirjutas juba peaaegu 300 aastat tagasi, et „mõistus on ja peakski olema ainult kirgede ori ega saa kunagi teeselda muud, kui teenida ja alluda neile“ (lk 44), kuigi ta eelistaks sõna „ori“ asendamist pisut pehmema „teenriga“. Ja lisab, et mõistusele apelleerimine on moraali kujundamisel lootusetult üle hinnatud, sest see lihtsalt ei käi nii: kõlbelisus tugineb ülekaalukalt intuitsioonile, samas ratsionaalne analüüs, mida lihvitakse õpingute käigus, kulub paraku vaid enese õigustamiseks. 

Haidt viitab nõutuks tegevatele uuringutele, kust selgub lausa, et „Inimesed investeerivad oma IQ-d pigem enda seisukoha toetamisse kui kogu teema põhjalikumaks ja erapooletumaks uurimiseks“ (lk 101). Nõnda nagu erineb inimeste värvitaju ja võib lõputult vaielda selle üle, kas tegemist on sinise või rohelisega, varieerub ka moraal. See on väga halb uudis ratsionalistidele, mõistuse kummardajatele, kes on sajandeid lootnud pelgalt loogilise argumentatsiooni abil või üksikisiku kasu maksimeerimisest lähtuvalt inimesed ühtmoodi õiglaseks kasvatada.

Tegelikult on hoopis nii, et utilitarismile ehk kasulikkuse põhimõttele alusepanija Jeremy Bentham kannatas ise tõenäoliselt Aspergeri sündroomi all, olles äärmiselt antisotsiaalne, eraklik ja võimetu looma püsivaid sõprussuhteid. Seega oli tänase lääne tsivilisatsiooni ühe läbivaima moraalikäsitluse – ehk lihtsustatult: tuleb käituda nii, et igaühe isiklik õnn ja heaolu oleks maksimaalne – vaimne isa oma kaasaegsete sõnul täiesti pime teiste inimeste hingeelu, selle nüansside ja motiivide suhtes (lk 140). Järelikult analüüsis ta palju, kuid ei tundnud peaaegu üldse – see on aga halvim võimalik platvorm, mille pealt kõlbelisust kirjeldada.

Pealegi, siin lääne tsivilisatsiooni rüpes elades oleme oma moraali poolest üleüldse ühed veidrikud ja pisike vähemus kõrgkultuuride peres. Erinevalt teistest tsivilisatsioonidest oleme meie treenitud tajuma eraldiseisvaid objekte, mitte suhteid nende vahel. Selle jaoks on välja mõeldud suisa oma akronüüm WEIRD (western, educated, industrialized, rich, democratic – ingl läänelik, haritud, tööstuslik, rikas, demokraatlik). „Kui kasvate WEIRD-i ühiskonnas, saate autonoomia eetikas nii hästi haritud, et suudate tuvastada rõhumise ja ebavõrdsuse ka siis, kui ilmsed ohvrid ei näe midagi valesti olevat,“ ütleb Haidt (lk 132).

Küllap on siin üks võimalik seletus ühiskonnas levivale üksinduse ja vaimse tervise allakäigu epideemiale ning nartsissismi kasvule. See ei tähenda, et teised komberuumid oleksid kuidagi paremad või ei kätkeks endas probleeme. Ilmselt ongi parim, mida annab teha, proovida kõigest väest maha suruda võõrastus, mis on lihtne tekkima kellegi suhtes, kes mõnes sõlmküsimuses asetub teisele poole maailmavaatelist rindejoont. Tal on sama palju õigus kui mul, ent selle rahulik ja kaalutlev tunnistamine on üks raskemaid asju. Ilmselt vajavad koolid tervet kursust lihtsalt selleks, et õpitaks ütlema võlusõnu: „Ma jään lugupidavalt eriarvamusele.“ Ja isegi see ei garanteeriks tulemust.