Opositsioonierakonnad ja nende valijad on küsitluste tulemuste alusel seda meelt, et Kaja Kallas peaks vastutama ja tagasi astuma. Kuidas saavad Kaja Kallas ise, tema erakond ja valijad aru peaministri vastutusest, pole ma seni ajakirjanduses avaldatu põhjal aru saanud. Kas sel juhul peaks ka õpetaja, kelle õpilane saab mitterahuldava hinde, omal soovil töölt lahkuma ja lapsevanem, kelle laps pahandust teeb, vanemlikest õigustest loobuma? Milles seisneb sel juhul õpilase vastutus, millest on viimasel ajal hakatud rääkima? 

Vastutus on oma tegude või tegevusetuse tagajärgede likvideerimine või leevendamine, st õpetajalt ei saa nõuda vastutamist, kui õpilane tunnis ei käi või seal ei osale ning ka Kaja Kallas ei vastuta oma abikaasa või tema firma tegevuse eest. Samas ei ole tagasiastumine või töölt lahkumine vastutus, kuna tekkinud olukorda see ei lahenda, sarnased rikkumised võivad korduda, riigi maine on rikutud ja õpilase õppeedukus ei parane, kui õpetaja töölt lahkub. Aga vastutus on just maine ja õppeedukuse eest. Lapsevanema puhul on asi veelgi selgem: kui lapsevanem jätab lapse omapäi, siis ei ole vist keegi seda meelt, et nii võttis ta vastutuse. Umbusalduse avaldamine või töölt vabastamine ei võimalda inimesel vastutada ja oma tegevuse või tegevusetuse tagajärgi heastada, pigem vabastatakse inimene sellega vastutusest.

Üks tekkinud olukorra põhjuseid on tõsiasi, et meie koolides sageli ei õpetata vastutust ja vastutama. Selle tõttu ei saa inimesed aru, mis on vastutus, või on nende ettekujutus vastutusest nii erinev, et tekivad täiendavad konfliktid. Kehtiva õppekava väljatöötamise eel juhtisin tähelepanu asjaolule, et eelnõu tekstis ei olnud üldse sõna „vastutus“. See lünk küll likvideeriti ning põhikooli riiklikus õppekavas on sõnad „vastutus“, „vastutab“ või „vastutustundlik“ kokku 15 korda. Selgusetuks jäi aga, mis vastutus on ja kuidas seda õpetada. Siit tõdemus, et isegi küsitluste korraldajad saavad vastutusest aru lihtsustatult ja väga kitsalt ega anna vastajatele isegi võimalust selgitada, milles peaks seisnema peaministri vastutus. Ülikoolis küsisin õpetajatelt kontrolltöös, milles seisneb nende vastutus. Enamik vastas, mille eest õpetaja vastutab, kuid vaid üksikud selgitasid, milles nende vastutus seisneb. 

Vastutust peab hakkama kasvatama juba kodus ja lasteaias ning jätkuma peab see tegevus koolis. Teha tuleb seda järkjärgult. Kolmeaastaselt lapselt ei saa eeldada sama mis seitsmeaastaselt, sarnane ei saa olla ka seitsme- ja 19-aastase vastutus (kodukord lasteaias ja koolis on aga kõigile ühesugune). Vastutus ei peaks sõltuma üksnes vanusest, vaid eelkõige küpsusest. Kui laps suudab õigustada usaldust ja kokkulepetest kinni peab, saab talle anda lisaõigusi, millega kaasneb täiendav vastutus. Olen ikka individuaalse õppekava näiteks toonud iseennast: mulle anti 11. klassis ametlikult vabakuulamise õigus, st võisin valida, kus tunnis käin. Tegelikult ma eriti palju ei puudunud ning lõpetasin kooli klassi kõige paremate hinnetega. Meelde on jäänud see seisund aga ehk sellepärast, et sain siiski käskkirja, kui ühest tunnist koos teistega puudusin. Hiljem see küll tühistati, sest õpetajale tuli meelde, et mina võisin puududa. 

Väga tabavalt on vastutuse olemust selgitanud Taimi Elenurm: „Paluge vabandust. Ka siis, kui osa oli väike. Tundke huvi, kuidas ja miks see juhtus. Mida tuleb teha teisiti? Kuidas? Tutvustage ja rakendage muudatused. Jälgige muudatuste rakendamist ja andke sellest avalikult ja regulaarselt aru. Kui vaja, siis paluge uuesti vabandust“ (Personali Praktik, aprill 2018).

NB! Vastutus ei seisne esmajärjekorras karistamises, vaid tehtud vigade parandamises ja edasises vältimises.

Mida siis Kaja Kallas valesti tegi või tegemata jättis? Vabanduse palumist tuli talt pikalt välja pressida. Osa inimesi kahtleb vabanduse palumise siiruses. Seda, kas ta tundis huvi, mis tegelikult juhtus, millega firma tegeles ja milleks temalt saadud laenu kasutati, on keeruline öelda. Küll ei näidanud ta seda avalikult välja ja jättis selle ülesande ajakirjanikele. Samuti ei ole ta analüüsinud, mida teha teisiti, ega tutvustanud ja rakendanud muudatusi. Kuna muudatusi ei ole rakendatud, siis ei saa sellest ka avalikult aru anda. 

Vastutuse hierarhia

1. Oma tegevuse selgitamine ja põhjendamine.

2. Vabanduse palumine.

3. Põhjuste väljaselgitamine.

4. Põhjuste analüüsimine.

5. Analüüsist järelduste tegemine.

6. Järeldustele vastav muudatus tegevuses, vigade parandus.

7. Muutunud käitumise tulemuste analüüs.

Sanktsioonid

1. Hoiatus.

2. Preemia vähendamine.

3. Töötasu alandamine.

4. Töökoha kaotamine.

Sanktsioonidega kaasneb vastavalt olukorrale ka materiaalne vastutus, st vastutaja hüvitab kahju rahaliselt, uuendab kaotatud või lõhutud asja, remondib või korrastab kahjustatud asja või osutab teenust, mis on jäänud osutamata.

Kuidas õpetada vastutama?

Ühelt poolt peaks täiskasvanud andma lapsele eeskuju ja käituma Taimi Elenurme soovituste järgi. Nii peaks lapsevanem vabandust paluma, kui ta midagi valesti tegi või tegemata jättis, ning selgitama, kuidas oleks pidanud käituma ning edaspidi ka vastavalt käituma. Lapse õigusrikkumist võisid mõjutada ema ja isa vastuolulised reeglid (üks lubab, teine keelab), järjekindlusetus kokkulepetest kinnipidamisel või isegi reeglite rikkumise õigustamine („Eks ma olin ka ise selline“). Kõige äärmuslikum juhtum oli mul alaealiste komisjoni praktikas, kus lapse ema töötas välismaal ning võttis lapsega kontakti üksnes siis, kui laps oli mingi pahandusega hakkama saanud. Võite ise arvata, kas see laps tegi pahandust või oli kukupai. Ka õpetaja võiks välja selgitada, mis tema tegevuses läks viltu, kas ta ei selgitanud välja õpilase algteadmiste ja oskuste taset ning õpilane ei saanudki uuest materjalist aru saada või selgitas õpetaja materjali segaselt või andis õpilasele ülesande, milles oli viga (selliseid ülesandeid olen lapsevanemana näinud ka ametlikult kinnitatud õpikutes, st õpetaja ei olnud ise seda ülesannet lahendanud). Ma saan aru, et see võib olla raske, kuna eeldatakse, et õpetaja on üliinimene ja eksimatu, kuid vastasel juhul ei ole õpilasel eeskuju, kellelt vastutust õppida. Teiselt poolt tuleb lastele anda valikuvõimalusi, et nad saaksid ise otsustada ja vajaduse korral ka oma otsuste tagajärgede eest vastutada. Sunni olukorras ei saa vastutusest rääkida. Alguses on vabadus väiksem ja valikud piiratud. Kui laps usaldust õigustab ja eksimuste korral oskab vastutust võtta, saab vabadust suurendada ja valikuvõimalusi juurde anda. Nii võivad õpilased ise korraldada klassiõhtu ning kui selle käigus midagi maha läheb, koristavad selle ise ära; kui läheb katki, siis paluvad vabandust, parandavad ära või ostavad uue, tüli korral aga lepitavad vaenupooled. Vastutama on õppinud lapsed siis, kui nad kõike seda ise teevad ega jää ootama klassijuhataja meeldetuletust.

Seotud mõisted

Oleks tore, kui õpetajad ja lastevanemad oleksid kursis ka vastutusega seotud mõistetega. Põhikooli riiklikus õppekavas on kasutusel „vastutustundlik“, mis tähendab, et arvestatakse oma tegevuse või tegevusetuse võimalike tagajärgedega. Vastutusvõime on pädevus arvestada oma tegevuse või tegevusetuse võimalike tagajärgedega. On oluline, et lastevanemad ja õpetajad looksid tingimused vastutusvõime arenguks. 

Kas õpetaja vastutab tõepoolest kõige eest?

Õpetaja palub õpilasel näidata kaardil Laadoga järve. Lapsevanem süüdistab õpetajat, et see nõuab õpilaselt seda, mida pole ise õpetanud. Õpetaja näitab kaardil õpilastele, kus on Laadoga järv. Teine lapsevanem süüdistab õpetajat, et see alahindab õpilasi, kulutab aega ja teeb seda, mida võiksid teha õpilased. Need võivad olla ka ühe lapse lapsevanemad. Kolmas lapsevanem heidab ette, et räägitakse okupeeriva riigi geograafiast. Kuni me ei ole kokku leppinud, milles on kooli, õpetaja ja õpilase roll, ei ole selge, mille eest õpetaja vastutab, ja süüdistusi laekub igalt poolt, ka siis, kui õpetaja töötab suurepäraselt.

Laadoga järvega on mul oma lugu. Ma pole küll seda oma silmaga näinud, kuid aitasin oma pojal geograafia riigieksamiks valmistuda. Väga täpselt on meelde jäänud, et jätsin temalt küsimata, kus on Laadoga järv, kuigi õppekava seda ette nägi. Pidasin seda nii lihtsaks küsimuseks, et ei tahtnud poja aega raisata. Tagajärjeks oli see, et Laadoga järve asukoha mitteteadmise tõttu kaotas ta riigieksamil ainsa punkti. Tema õpetaja oli ilmselt minu poja tulemuste üle uhke, sest ainult kaks õpilast said sel aastal geograafia riigieksamil 99 punkti, mis oli ühtlasi parim tulemus. Mina aga tunnen senini, et vastutan selle punkti kaotuse eest. Olen pojalt korduvalt vabandust palunud. Seda lugu olen jaganud koolitustel ja teen seda ka nüüd, et edaspidi ei tehtaks valesid eeldusi õpilaste teadmiste ja oskuste kohta. Samas kui õpilane ei oska vastata, tuleb teda julgustada abi otsima ja küsima, mitte õpilase eest kõike ise ära teha. Omast kogemusest tean, et see on lapsevanema, õpetaja ja õpetajate õppejõu üks kõige raskemaid ülesandeid. Ühelt poolt ei tohi õpetaja ise ülesannet ära teha, teisalt ei tohi õpilane alla anda või kergema vastupanu teed minna ja kasutada plagiaati või spikerdada. Loomulikult peab õpetaja eelnevalt kontrollima, kas ülesannet on üldse võimalik lahendada, ning kui ta ei ole kontrollinud, siis informeerima õpilast, et on võimalik, et ülesannet polegi võimalik lahendada ja õpilasele antud eeskuju võib olla eksitav.

Kodulugemiseks

Albert Schweitzer. „Kultuur ja eetika“. Tõlkinud Mati Sirkel, Tallinn, Eesti Raamat 1984, 296 lk