Kõik teavad, et murdeiga on tormi ja stressi aeg. See on domineeriv käsitlusviis. Seda üllatavamad olid Laurence Steinbergi uuringute tulemused, kust selgus, et tegelikult see nii ei ole: traumaatiline murdeiga on erand, mitte norm.

Kuni 1970. aastate alguseni räägiti vanematele, et neil on igal juhul oodata vastasseisu ja trotsi. Konflikti puudumist tõlgendati kui lapse arengu kängujäämist. Teisisõnu, kui murdeealine ei lärmanud ega mässanud, oli temaga midagi valesti. See mõtteviis toetus suuresti Anna Freudi, Erik Eriksoni ja Peter Blosi teooriatele, kes olid uurinud valdavalt kliinikutes viibivaid probleemseid noorukeid. Aga kui 1970. aastate keskpaigast hakati uurimustesse valima murdeealisi koolidest, mitte kliinikutest, siis pilt muutus.

„Need uurimused leidsid, et 75% teismeliste sõnul on nende suhted vanematega head ja meeldivad,“ kirjutas Steinberg raamatus „Kasvatamishirm“. Selgus, et 25% vanematega tülitsejatest olid seda teinud juba ammu enne murdeikka jõudmist. Teisisõnu, murdeiga polnud konflikti vallandaja. 

Järgmiste aastakümnete uuringud kinnitasid, et mässav murdeealine on müüt, mitte tegelikkus. Selgus, et vanemaid viisid nääklused ja riiud rohkem rööpast välja kui teismelisi endid. 

Vanemad, kes kartsid oma laste mässu, ei julgenud nende suhtes nõudlikud olla ning teismelised ei julgenud tunnistada, et läbisaamine oma vanematega oli hea. Et olla eakaaslaste silmis lahe, siis käitusidki nad nii mõnigi kord oma vanematega inetult. Ja kui Soome lastepsühhiaater Keijo Tahkokallio analüüsis statsionaarses ravis viibivaid agressiivseid poisse, siis leidis ta, et need poisid tulevad peredest, kus vanemad olid liiga head.

Praiminguefekt

Miks me aga ikkagi nii kangekaelselt usume müüti mässavast murdeealisest? Kas teame, et kui oleme häälestatud mõtlema temast kui mässavast olendist, siis ta ka käitub vastavalt. Seda nimetatakse praiminguefektiks (prime – ingl ette valmistama, kruntima). Vanemate eelhäälestus, et teismelised ei soovi nendega suhelda, paneb paljud vanemad liiga kergekäeliselt kontakti otsimisest loobuma. 

„Praimingunähtustele puudub meil teadlik juurdepääs, ent sundides end näiteks naeratama, tunneb inimene end tõesti paremini. Praimitud ideel on teatud võime, kuigi nõrgem, valmistada omakorda ette teisi ideid,“ kirjutas Daniel Kahneman oma raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“. See on kui säbarlainetus tiigiveel, kus aktivatsioon levib üle tohutu suure omavahel seotud ideede võrgustiku väikese osa. 

Ent praiming ei piirdu üksnes mõistete ja sõnadega. Näiteks selgus, et noored, kes pidid moodustama lauseid eakatest inimestest, kõndisid pärast katset märgatavalt aeglasemalt kui teised. „Mõte vanadusest ei jõudnud nende teadvusesse,“ kirjutas Kahneman, „kuid nende käitumine muutus sellegipoolest. Seda tähelepanuväärset praimingunähtust – tegevuse mõjutamist idee poolt – nimetatakse ideomotoorseks efektiks.“ 

Ideomotoorne seos toimib ka vastupidi. Tudengid, kellel paluti kõndida oma tavatempost kolmandiku võrra aeglasemalt, tundsid järgnevas sõnalises katses kiiremini ära kõrge eaga seotud sõnad. Kahesuunalised praiminguefektid tekitavad sidusa reaktsiooni: kõrge vanuse meenutamine paneb inimese aeglasemalt kõndima; aeglaselt kõndimine tugevdab mõtteid kõrgest east. 

Teismelise psüühika muutused 

Mässumeelsuse puudumine ei tähenda, et teismelise psüühikas ei toimu silmatorkavaid muutusi.

Valdavalt avalduvad need vahelduvas nukruses ja rõõmsameelsuses ning ebapüsivuses otsuste tegemisel. Ameerika arengupsühholoog Kathleen Berger tõi teismelise mõtlemises välja neli põhijoont.

• Egotsentrism. Nad on huvitatud eelkõige omaenese sisemaailmast ja hõivatud sellega, mistõttu nende kontaktid teiste inimeste tunnete või vajadustega jäävad tagaplaanile.
• Isiklik väljamõeldud maailm. Nad tunnevad end eriliste ja väljavalitutena, mistõttu usuvad, et just sellepärast ei suuda keegi neid mõista.
• Kujuteldav publik. Nad arvavad, et on pidevalt kõigi inimeste tähelepanu keskmes, ja see pole üldse hea tunne.
• Haavamatuse illusioon. Nad on kindlad, et ohtlikud olukorrad ohustavad ainult teisi inimesi, mitte neid endid.