Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring näitas, et kui igal viiendal Eesti inimesel on ärevushäire risk ning enam kui veerandit ohustab depressioon, siis noortel on nii depressiooni kui ärevushäire risk kuni kaks korda suurem kui elanikkonnas keskmiselt.

Eesti kooliõpilaste seas 2022. aastal tehtud tervisekäitumise uuringu järgi on enam kui kolmandik 11−15-aastastest tüdrukutest ja viiendik poistest kurb või masendunud sagedamini kui kord nädalas.

Aastatega on suurenenud ka nende noorte osatähtsus, keda vaevavad suitsiidimõtted. Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt mõtles aasta jooksul suitsiidist 22% kooliõpilastest. Võrdluseks: 2009/2010. õppeaastal oli suitsiidimõtetega noorte osatähtsus 12%. Noorte enesetapukatsete arv on järjest kasvanud ning igal aastal on meil Eestis lapsi ja noori, kes võtavad endalt elu. On ütlematagi selge, et olukord on väga tõsine. See nõuab sügavamat mõistmist ja kiiret sekkumist.

Lapsed peegeldavad mitmekordse tugevusega tagasi seda, mis toimub täiskasvanute maailmas. Elame kobarkriiside ajastul, mil ärevus on kõrge kogu ühiskonnas. Seega peame tõsiselt mõtlema, kuidas ise täiskasvanutena toime tulla ja mil moel toetada lapsi ja noori.

Peame suurendama teadlikkust vaimsest tervisest nii täiskasvanute kui laste seas, panustama vanemaharidusse, õpetama koolides süsteemselt sotsiaal-emotsionaalseid oskusi ehk seda, kuidas tulla toime iseenda, teiste ja elu väljakutsetega.

Seadus ütleb, et igas koolis peab olema tagatud psühholoogiline abi. Abi vajav laps ei peaks ootama kuude kaupa meditsiinisüsteemis järjekorras, et psühholoogi vastuvõtule pääseda. Psühholoog peab olema talle kättesaadav koolis. Tegelikkuses on psühholoog aga olemas vaid 53% koolidest. Miks, kui vajaliku väljaõppega inimesi on piisavalt? Kahjuks on koolipsühholoogide töötasu ja sageli ka töötingimused tekitanud olukorra, kus psühholoogiharidusega inimene saab mujal töötades poole rohkem palka, kui ta saaks koolis, ja nii ongi vaimse tervise abi olukord koolides väga kehv.

Enamikus koolides pakutakse koolipsühholoogile heal juhul õpetaja miinimumtöötasu ja õpetaja keskmisest palgast, millest kõva häälega räägitakse, võib koolipsühholoog ainult unistada. Riik ja kohalikud omavalitsused peavad töötama kiiresti välja plaani, kuidas olukorda parandada. Koolipsühholoogi teenus ei ole ju mugavusteenus, küsimus on meie laste elus ja tervises.