31. oktoobri Õpetajate Lehes arutleti kaasava hariduse üle. Vestlusringis osalenud vaagisid tasakaalukalt poolt- ja vastuargumente. Hoopis teisiti lähenes teemale „Üleminekuhariduse“ autor, kelle arvates kahtlemine kaasava hariduse vajalikkuses on häbiväärne ja selle tagasikeerajad soovivad jätkata oma mugavustsoonis. Ka arvas ta, et Nõukogude võimu ajal peideti erivajadusega lapsed erikoolidesse ja nüüd seda teha ei tohi. 

Küsin vastu: mis mõttes on häbiväärne rääkida asjast, kui 79 protsenti vastanutest pidas kaasavat haridust läbikukkunud algatuseks? Ja kas on õige süüdistada õpetajaid, justkui ei sooviks nad oma mugavustsoonist välja tulla, kui neil puudub selleks vajalik haridus? 

Kui võrdleme õpetajahariduse õppekavasid ja Tartu Ülikooli eripedagoogika/logopeedia õppekavasid, siis näeme, kui erinevad need on. Eripedagoogika/logopeedia sarnaneb rohkem arstiteaduse kui tavapedagoogikaga. Haiglas ei arva ju keegi, et õde suudab teha arsti tööd, koolis aga nõuame õpetajatelt just seda. 

Jutt sellest, et nõukogude ajal „peideti“ erivajadustega lapsed erikoolidesse, ei ole õige. Tuletan meelde, et just Nõukogude ajal pani Karl Karlep aluse erivajadustega laste teaduspõhisele õpetamisele ja erikoolid loodi mitte selleks, et lapsed „avalikkuse silme alt ära viia“, vaid et nad saaksid oma arengut toetava õpetuse. Hariduslike erivajadustega lapsed (HEV-lapsed) erinevad eakaaslastest kas oma isiksuseomadustelt, võimetelt või kultuuriliselt/sotsiaalselt taustalt sedavõrd, et vajavad oma arengupotentsiaali realiseerimiseks keskkonna ümberkorraldamist. Ja just seda erikoolides ka tehti/tehakse.

HEV ja lasteaialapsed

„Miks peavad teised lapsed iga päev olema ühe kiljuva ja maas karjuva autistliku lapse meelevallas? Miks teised väikesed lapsed peavad iga päev olema sellise erilise lapse etteaimamatu käitumise ohvrid ja seda kõike pealt nägema?“ kirjutas üks kommentaator.

Väikelast mõjutab enam see, mida ta mingis olukorras tunneb, kui see, mis täpselt toimub. 

Harari selgitab oma raamatus „Homo deus“ seda nii: „Aju on väga keeruline süsteem, milles rohkem kui 80 miljardit neuronit moodustavad lugematu hulga peenekoelisi võrke. Kui miljardid neuronid saadavad omavahel edasi-tagasi miljardeid elektrilisi märguandeid, tekivad selle tulemusel subjektiivsed kogemused. Kuigi iga üksiku elektrilise märguandmise saatmine ja vastuvõtmine kujutab lihtsat biokeemilist nähtust, siis loob kõigi nende signaalide vastastikune mõju midagi palju keerulisemat – see loob teadvuse voo. Midagi sarnast võib täheldada teisteski valdkondades. Ühe auto liikumine on lihtne tegevus, kuid kui korraga liigub miljoneid autosid, tekivad ummikud.“ 

Mis tunne meil oleks, kui teaksime, et iga kord, kui autoga sõitma hakkame, tähendab see lõppematuid ummikuid?

HEV ja koolilapsed

„Koosõpetamine viiks alla normlaste arengu hetkel,“ kirjutas teine kommentaator.

Noorem kooliiga on intellekti ja tahte kasvatamise kuldaeg. Ajus toimuvad muutused iga kord, kui midagi uut õppida. Päevast päeva korduvad sarnased kogemused loovad neuronite vahel tugevaid ja püsivaid ühendusi, samas kui vaid korra juhtuv ebaoluline sündmus püsib kõigest mõne aja ja siis kustub. Millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps osaleb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi: kasutud muutuvad üha nõrgemaks. Ühendused, mida enam ei kasutata, kaovad lõpuks. 

Õppida peaks olema lapsel nii huvitav kui ka pingutav. Aju võib end korduvate kogemuste põhjal ümber seadistada, mistõttu ei tohiks seda aju plastilisuse kuldaega looderdamise ja niisama olemisega lasta raisku minna. Teame ju, et laiskus on meie loomusesse sügavalt sisse ehitatud. Üldine vähima pingutuse seadus kehtib nii vaimse kui ka füüsilise pingutuse kohta. Kaloreid põletavad jõupingutused on miski, mida evolutsioon on vorminud meid võimaluse korral vältima.

Ideaalis peaksid koolitunnid võimaldama nii pingutust kui avastamisrõõmu. Seda vaid siis, kui tunnis valitseb kord, mitte kaos. 

Ettepanek

Vestlusringis kuuldust äratas mu tähelepanu Ristiku põhikooli huvitav kogemus. Teadupärast on see HEV-klassidega kool, kus nüüd avati ka mõned tavaklassid. Hästi edasi jõudnud HEV-lapsed saavad edasi liikuda sama kooli tavaklassi. Kas poleks mõeldav ka vastupidine suund, st tavakoolidesse loodaks HEV-klassid?