Noorte üha vähenevast liikumisharjumusest, kasvavast ülekaalust, liigsest nutilembusest ja mugavast elustiilist on korduvalt räägitud. Et probleem on rohkem kui tõsine, tunnistavad ka asjatundjad. Sellest, kui palju on spordiala harrastajaid, sõltub ju ka tippsportlaste järelkasv.

Küllap elasid paljud meist 22. märtsi õhtul kaasa Eesti ja Poola jalgpallikoondiste EM-valiksarja otsustavale play-off-mängule, mis Eesti võidu korral võinuks tagada meie koondisele pääsu suvel toimuvatele Euroopa meistrivõistlustele. Paraku nii ei läinud. Poola võitis Eestit 5:1. Mõni päev hiljem peetud mäng Soomega oli tasavägisem, kuid lõppes siiski seisuga 2:1 Soome kasuks.

Mis aitaks tuua rohkem võimekaid noori spordi juurde ja neid seal hoida? Kuidas muuta ühiskonna suhtumist ja hoiakuid laiemalt, et liikumisest ja spordist saaks elu loomulik osa? Eesti Jalgpalli Liit teeb selle nimel palju tööd, et ala populariseerida ja mängijate taset tõsta.

Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht, kas olete nõus kriitikaga, et meie noored ei liigu ega spordi piisavalt?

Seda näitavad ka numbrid. Uuringufirma Kantar on viinud UEFA tellimusel aastatel 2016, 2018, 2021 ja 2023 Eestis läbi esindusliku sporditeemalise avaliku arvamuse uuringu. Kui kaheksa aastat tagasi oli noori, kes viimase aasta jooksul ei ole sporti teinud, kõigist noortest kolmandik, siis viimase, 2023. aasta uuringu järgi pole sportinud juba ligi pooled. See on väga suur muutus, mis paneb muretsema. 

Kas teistes riikides on olukord parem?

Paraku on näha sama suundumust ka teistes Euroopa Liidu heaoluriikides. Põhjamaades on harrastajaid nii laste kui täiskasvanute seas küll rohkem kui Eestis, aga ehkki nädalas käiakse mõni kord trennis, on muul ajal valdav istuv eluviis. Siin saabki eristada kaht kriteeriumit: üks, kui palju on neid, kes käivad trennis, ning teine, kas liikumine on igapäevaelu loomulik osa. Paljudel juhtudel ei ole. Paarist-kolmest trennikorrast nädalas aga ei piisa, kui muul ajal üldse ei liiguta.

Millega seletada üha kahanevat huvi liikumise ja spordi vastu?

Uuringud näitavad seost heaolu kasvu ja nutimaailma levikuga. Lapsed ja noored veedavad üha rohkem aega virtuaalmaailmas. Palju on kiidetud Eestit kui e-riiki, aga sellel edul on ka teine pool. Nii nagu kõiki asju saab kasutada heal eesmärgil või kuritarvitada, on ka ekraanidega. Ajuteadlased on nutimaailma negatiivsetest külgedest palju rääkinud, nii et peaksime hakkama endale rohkem teadvustama, kuidas ekraani taga viibimine mõjutab meie füüsilist ja seeläbi ka vaimset tervist.

Liikumisharjumused ning see, kui palju meil on spordis tippe, on omavahel tihedalt seotud. Tippu jõudmiseks tuleb palju pingutada, aga kui elu on hea ja mugav, tekib küsimus, mis seda pingutust motiveerib. Tekkinud olukorras tulekski mõelda, kuidas suhtumist muuta ning mil moel spordialaliidud ja klubid koostöös riigi ja omavalitsustega saaksid aidata.

Evolutsiooniliselt on inimene harjunud tegema seda, mis on tema ellujäämiseks oluline: hankima toitu, kehakatet, infot. Inimene on pidanud tegema tööd ja pingutama ning see on hoidnud teda heas toonuses. Nutiseadmed võimaldavad töötada ja kogeda erinevaid emotsioone kodust lahkumata. Nüüd saavad lapsed virtuaalmaailmast kätte selle hea tunde, mida varem pakkusid sportimine ja õuemängud. Paljud varem igapäevaeluga kaasas käinud tegevused on kadunud ning mõtteviis ja hoiakud muutunud. 

Lapsed liiguvad üha vähem. On üsna tavapärane, et noor inimene tuuakse autoga koduukselt spordiklubi ukseni ja viiakse pärast trenni autoga koju. Koolitundides ja kodus ta valdavalt istub, nii et tihti ongi poolteist tundi trenni päeva jooksul ainus aeg end liigutada. Kahtlemata on see parem kui mitte midagi, aga sellest ei piisa. Harjumusel on suur jõud. Kui laps maast madalast ei ole harjunud liikuma ning kui vanemad ise eeskuju ei näita, on seda hiljem väga keeruline muuta. 

Kolmas teema on spordi kättesaadavus. On kõnekas näide, et kui Eestis on üks jalgpalliväljak iga 9000, siis Soomes iga 1300 inimese kohta. Kättesaadavuse vahe on meeletu! Samuti on Soomes oluliselt rohkem sisehalle, kus saab ka talvel treenida. Nii mõnigi laps on just seepärast jalgpalliga lõpetanud, et meil need puuduvad. Väikesi miniväljakuid, kus saab korvpalli, jalgpalli, võrkpalli ja tennist mängida, on linnadesse siia-sinna rajatud. Väga hea algatuse tegi eelmisel aastal Tallinna linn, avades huvilistele koolide spordiväljakuid. Ei ole hullemat vaatepilti kui jõude seisvad väljakud, mida võiks mõistlikul moel kasutada. 

Mis põhjusel veel treeningud katkestatakse?

Paljud jalgpalliklubid alustavad treeningutega juba lasteaias. Alguses mängitakse väiksematel väljakutel ja väiksema koosseisuga. Kui minnakse üle juba täismõõtmetega väljakule ja hakatakse mängima täiskoosseisus: 11 mängijaga 11 vastu, kaotavad paljud huvi, sest lõbusast harrastusest saab sport. Teine kriitiline aeg saabub siis, kui noor lõpetab gümnaasiumi ja läheb tööle või edasi õppima. Statistika näitab, et kuni 19-aastaste seas on jalgpalliharrastajaid palju, edasi hakkab nende arv langema. On terve hulk noori, kes on käinud lapsest saati trennis ja tahaksid edasi mängida, kuid ülikooli või tööle minnes see harjumus katkeb, sest puudub võistkond või koht, kus treenida. Üks suur küsimus ongi, mis saab edasi, kui noorteklass lõpeb ja senine tugistruktuur kaob. 

Kui palju sõltub treenerist?

Treenerist sõltub väga palju. Treeneriamet sarnaneb õpetaja omaga, eelkõige on treener noorte jaoks eeskuju. Kuna igal treeneril on oma tugevad küljed, ei ole enam nii nagu aastaid tagasi, et treener alustas 6–7-aastase lapsega ja tegeles temaga 18. eluaastani välja. Praegu liigume jalgpalliklubides spetsialiseerumise suunas. Treener tegeleb kindla vanusegrupiga, keda tuleb erinevalt juhendada ja kelle jaoks on olemas eraldi õppekavad. Tuleb arvestada, et praegusel ajal õpivad lapsed teistmoodi. Paljude klubide juures on treeneritele abiks noortetöö juhid, kes treenereid nende töös nõustavad ja toetavad ning aitavad ka noortega seotud probleeme lahendada. 

Sportlane veedab treeneriga koos igal nädalal palju aega. Kui trenn on neli korda nädalas, siis kokku umbes kaheksa tundi, lisaks võistlused. Paljudel lastel ei ole isegi oma vanematega nii palju ühist aega. Midagi ei ole teha, noore inimese mured ja probleemid tulevad temaga treeningkeskkonda kaasa ning sotsiaaltööd on spordiklubidele viimastel aastatel juurde tulnud. Näeme ka vanemate poolt hooletusse jäetud noori, kes on kaldunud õigelt teelt kõrvale.

Kindlasti on lapsi, keda just sport suudab aidata.

Seda küll. 2015. aastal tõid siseministeerium ja Heateo Sihtasutus Inglismaalt Eestisse Spin-programmi, mis on praeguseks levinud üle Eesti. Selle mudeli põhimõte on, et jalgpalligruppidesse kaasatakse noored, kellel on olnud mingit laadi raskusi. Programmi partnerid on politsei ja omavalitsuse sotsiaaltöötajad ning trennis tegelevad noortega treenerite kõrval abitreenerid, kellel on sotsiaalpedagoogi, noorsootöötaja või psühholoogi taust. Spin-programm on hea näide sellest, kuidas sportimise abil arendada noore enesekontrolli ja suhtlemisoskust ning pakkuda regulaarset tegevust, mille käigus tal tekib tugivõrgustik ja sõpruskond. See teaduslikult põhjendatud sekkumismudel on olnud väga edukas. Meil on küllaga näiteid, et keerulise käitumisega lapsest on saanud tubli inimene ja heal tasemel jalgpallur.

Kui paljud lapsed peavad majanduslikel põhjustel trennis käimisest loobuma?

Neid kindlasti on, eriti kui peres on mitu last. Sõltub trennist, aga kuutasu võib olla 50–100 eurot. Lisaks tuleb osta varustus, maksta võistlusreiside eest jne. Kui jalgpallitrennis käimine on siiski enamikule jõukohane, siis näiteks tennise või uisualade puhul ulatub osalustasu sadade eurodeni kuus.

On omavalitsusi, kus treeninggrupid tegutsevad spordikoolide all ja trennis käimise eest tuleb maksta 15–20 eurot kuus, mõnel juhul isegi veel vähem. On ainuõige, et omavalitsus sporti doteerib. Jalgpalliklubid teevad paljulapselistele peredele ka soodustusi või vabastavad rasketest majandusoludest lapsed osalustasust täielikult. Samas tähendab see, et klubi peab selle raha mujalt leidma. 

Kuidas on lood treenerite järelkasvuga?

Kaadri voolavus on päris suur. Tööle tullakse hea meelega, aga kui leitakse tasuvam töö, loobutakse või võetakse väiksem koormus. Et toime tulla, on treeneril enamasti mitu töökohta. Kuna treener oma töö eest täit palka ei saa, töötab ta lisaks koolis õpetajana või mujal. Jutt ei käi tipptreeneritest, vaid neist, kes töötavad 10–14-aastaste noortega ning kellel on kaks-kolm treeninggruppi ja igal õhtul mõni trenn juhendada.

Nii nagu õpetajate streik tõi õpetajate probleemid teravalt esile ja võttis need üksipulgi lahti, väärivad ka liikumise ja sporditegemisega seotud probleemid suurt tähelepanu, et asi muutuks. Probleemide lahendamine algabki nende ausast teadvustamisest ja hindamisest. On suur probleem, et pool Eesti noorsoost ei liigu piisavalt!

Kes peaks appi tulema, riik või omavalitsus?

Arvan, et mõlemad. Ühelt poolt on arusaadav, et riik üksi ei suuda kõike finantseerida, ka omavalitsused saavad kindlasti praegusest rohkem sporti toetada. Muusikakoolide puhul peetakse normaalseks, et omavalitsus ehitab majad ja maksab õpetajatele palka, spordis miskipärast arvatakse, et see peab tulema suures osas lapsevanemate või erasponsorite taskust. On tehtud arvutusi, kui palju kulutab omavalitsus ühe muusikakoolis või mõnes muus huviringis käiva ja kui palju jalgpallitrennis käiva lapse peale – jalgpalli puhul on need kulutused ilmselgelt palju väiksemad. Seal on käärid.

On ka neid omavalitsusi, kus asjad on üsna hästi, aga mitte kõigis. Kui mõelda, siis jalgpall pakub ju omamoodi kutseõpet. Jalgpallile pühendunud noorest võib saada nii profimängija, treener, kohtunik, jalgpalliametnik kui ka ajakirjanik. Töökohti on jalgpalli alal päris palju. Mõnes mõttes saabki spordiklubi võrrelda muusika- või kutsekooliga. 

Kas vähene spordihuvi jääb pigem raha ja võimaluste või muutunud hoiakute ja elustiili taha?

Pigem on põhjuseks muutunud hoiakud ja elustiil. Raha ja võimalusi ikka leiab, aga kõige tähtsam on tahe. Kui tahe on olemas, saab kõike teha. Lõpuks saab ju jalgpalli mängida ka lageda taeva all: panna koolikotid väravateks ja mängida. Kindlasti on oma mõju ka ajalool ja traditsioonidel. Eesti taasiseseisvudes elas spordivaldkond üle suuri raputusi. Olime harjunud spordikoolide süsteemiga ning kui 1990. aastate alguses mindi valdavalt üle spordiklubide süsteemile, tähendas see paljudes kohtades alade katkestusi. Mitmes piirkonnas vähenes ka omavalitsuse tugi, mis samuti mõjutas spordi järjepidevust ja harrastamist.

Mis on kolm kõige olulisemat asja, millest hakata olukorda muutma?

Arvan, et esimese asjana peaksime jõudma arusaamiseni, et liikumine on igapäevaelu osa, ning otsima uusi lahendusi, kuidas lapsi ja noori senisest sportlikuma eluviisi juurde suunata. Teisena on tähtis riigi ja omavalitsuste senisest suurem tugi spordiklubidele, et klubidesse jaguks võimekaid treenereid, kes oskavad ja tahavad noortega tegeleda ning et kõigi piirkondade noortel oleks võrdsed võimalused ja eri tasandil väljundeid. Kolmandaks tuleb hoida noorte liikumisharjumust alles ka pärast põhikooli või gümnaasiumi lõppu, et nad jääksid kehaliselt aktiivseks ja seotuks spordiga. 

Kuidas ühendada tipptasemel sporti ja koolis käimist?

Spordiregistri andmetel on jalgpalliharrastajaid Eestis üle 24 000 ehk ligi 2% elanikkonnast. Jalgpall ongi Eestis harrastatuim spordiala. Näiteks Saksamaal on see näitaja 6–7%, nii et kasvuruumi jagub. Jalgpalliga alustatakse tihti juba lasteaias ning klubides tegutsevad eri tasemega treeningrühmad. Tipptasemele pürgivate noorte mängijate jaoks on suur väljakutse treeningute ja õpingute ühendamine. 

Jalgpalli liidu ja Arte gümnaasiumi jalgpalliakadeemia hea kogemus

2012. aastal sai alguse Eesti Jalgpalli Liidu ja Tallinna Arte Gümnaasiumi koostöö, mille tulemusena avati gümnaasiumiastmes 10., 11. ja 12. klassis jalgpalliklass. 2018. aastal alustas jalgpalliliidu eestvedamisel lisaks jalgpalliakadeemia, kuhu võetakse õpilasi 8. ja 9. klassi. 

Eesti Jalgpalli Liidu jalgpalliakadeemia juhi ja noortekoondiste treeneri Marko Lelovi sõnul loodi jalgpalliakadeemia mõttega, et jalgpalliklubide parimad mängijad saaksid koos treenida ja õppida.„Eesmärk on pakkuda noortele mängijatele häid treeningtingimusi ning anda võimalus ühendada paindlikult sporti ja kooliskäimist, et treenimine ja õppimine oleksid tasakaalus. Laiem eesmärk on näidata jalgpalliklubidele eeskuju, kuidas korraldada tööd noortega. Mõtte võtsime üle Šveitsi jalgpalliliidult, kus sarnane süsteem toimis juba paarkümmend aastat tagasi. Üldhariduse andmise eest vastutab kool, jalgpalli osa eest jalgpalli liit. Noori treenivad kvalifitseeritud treenerid ning neile pakutakse häid treeningtingimusi, mis kõik kokku aitab mängijate taset tõsta.“ 

Õpilased valitakse jalgpalliakadeemiasse klubidega koostöös, vastuvõtuprotsess algas veebruaris ja kestab mai lõpuni. Huvilisi on algusest peale olnud üle Eesti, aga kuna koolil õpilaskodu pole, on sisseastumisel üks tingimus, et elamise peab igaüks ise leidma. Enamasti saab noor elada sugulaste-tuttavate juures, kuid on juhtunud sedagi, et pere kolib Tallinna. „Kodu osa laste toetamisel on väga suur, sest otsus tulla jalgpalliklassi nõuab suurt pühendumist,“ kinnitab Marko Lelov.

Tema sõnul on 8.–9. klassis noore mängija tugevad küljed juba näha ja jalgpalliakadeemias arendatakse neid veelgi nii füüsilise kui ka tehnilise poole pealt. „Treeneri töö ongi tutvustada noortele neid võimalusi, mida tipptasemel mängimiseks vaja läheb ja kuidas end väljakul parimast küljest näidata. Selles vanuses noorel tuleb teha juba tähtsaid otsuseid. Kui seni oli jalgpallimäng lõbu, siis nüüd peab hakkama rohkem mõtlema ka sellele, kuidas õigesti toituda ja magada ning oma aega mõistlikult jagada, et jaguks energiat nii õppimise kui ka spordi jaoks.“ 

Marko Lelov lisab, et jalgpalliakadeemiasse tullaksegi eesmärgiga saada tipptasemel mängijaks ning need noored on valmis pingutama. „Edasi sõltub juba igaühe töökusest ja suhtumisest, kuidas keegi konkurentsile vastu peab. Andekaid mängijaid on palju ning tippu jõudmiseks on vaja väga palju tööd teha. Kindlasti peab olema ka õnne, et sind märgataks.“

Gümnaasiumise jõudmise ajaks hakkab tema sõnul selguma, millised kellegi võimalused on. „Siis ongi valiku ja otsustamise koht, kas noorel on piisavalt võimeid ja tahtmist jalgpallurina läbi lüüa. Osa loobubki sel ajal jalgpallist, sest konkurents läheb lihtsalt nii tihedaks. Arvan, et mida varem noor mõistab, et tal tippsportlasena väljavaateid pole ning otsustab minna hoopis teist teed, mis talle paremini sobib, seda parem.“ 

Tallinna Arte Gümnaasiumi direktor Sirje Ebral ütleb, et põhikooli lõpetamise järel jätkavad gümnaasiumi jalgpalliklassis rohkem kui pooled jalgpalliakadeemia kasvandikest. „Just praegu komplekteerime uut kümnendat klassi, kuhu võtame vastu 25–30 õpilast. Vastuvõtmise põhitingimus on, et hinded oleksid korras, sest õppimine peab olema prioriteet.“ Jalgpalliklassi tunniplaanis on sellised valikained nagu spordikultuur ja eetika, isiksuse ja võistkonna psühholoogia, toitumise alused, fitness, kehaline ettevalmistus. Kõige suurem lisaväärtus on, et jalgpallisuuna lõpetanud saavad nii kohtuniku kui ka treeneri litsentsi. 

Direktor kiidab, et spordipoisid saavad ka õppimisega hästi hakkama. „Nad on väga tublid noored, arvestades, et neil on topeltkoormus ja päevad hästi pikad. Elu näitab, et mida rohkem on õpilasel kohustusi ja mida distsiplineeritum ta on, seda rohkem ta jõuab ja seda paremini ka õpib. Meie jalgpalliklasside õppeedukus on kõrgem kui paralleelklasside oma. Selle taga on lapsevanemate huvi ja kodude tugev toetus, pluss jalgpalliakadeemia hästi läbi mõeldud toetusvõrgustik. Ainult siis, kui spordiklubi, kodu ja kool töötavad üheskoos, on selline tulemus võimalik, muidu mitte.“

Mustamäe Riigigümnaasiumis on avatud spordiklass

Sellest õppeaastast tööd alustanud Mustamäe Riigigümnaasiumis avati spordisuunaga klass koostöös Tallinna Kalevi jalgpalliklubi ja Tallinna Tehnikaülikooli spordiklubiga. Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor Raino Liblik räägib, et kool soovis koostöös kogukonnaklubidega pakkuda paindlikumaid õppimistingimusi ja võimalust rohkem treenida neile noortele, kes tahavad oma sporditeed jätkata. „Praegu peavad paljud noored hea hariduse ja saavutusspordi vahel valima. Pakume neile võimalust õppida koolis, kus saab spordiga tegelemise kõrval ka väga hea ettevalmistuse mis tahes kõrgkooli astumiseks. Sel aastal õpib spordiklassis 18 õpilast, nii poisse kui ka tüdrukuid, uuest õppeaastast on plaanis täisklass võtta. Tähtis on, et noor ei tule lihtsalt spordiklassi, vaid saab nii kooli kui ka spordiklubi poolt igakülgset tuge ning kõik tegevused, alates õppekava planeerimisest kuni psühholoogilise toeni, on detailideni läbi mõeldud. Kool on kohandanud nende õpilaste jaoks õppekava ning nad õpivad individuaalse õppekava alusel. Pehmem õppekoormus võimaldab rohkem spordile keskenduda, samal ajal õpivad nad kõiki aineid, ka valikmooduleid, teistega samas mahus.“

Raino Liblik lisab, et kuna Mustamäe Riigigümnaasiumis on kõrge sisseastumislävend ja pakutakse nõudlikku õpet, ei ole ilmselgelt kõik õpilased selleks valmis. Spordiklubi Kalev üks eestvedajaid ning läbi aegade Eesti parimaid jalgpallureid Ragnar Klavan on võtnud oma südameasjaks pidada läbirääkimisi Tallinna Tööstushariduskeskuse ja veel mõne kutsekooliga, et luua ka kutsekoolidesse paindlikke võimalusi õpilaste jaoks, kes teevad õpingute kõrvalt heal tasemel sporti.

Sügisest alustab jalgpalliakadeemia Järvamaa Kutsehariduskeskuses 

Uuest õppeaastast alustab jalgpalliakadeemia Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Selle kinnituseks sõlmisid Paide Linnameeskond ja Järvamaa Kutsehariduskeskus 7. jaanuaril 2024 ühise eesmärgi lepingu. Paide Linnameeskonna spordidirektor Gert Kams ütleb, etalgatus selleks tuli meeskonna poolt ning soovist kasvatada tippjalgpallureid nii Eesti koondisele, Paide Linnameeskonnale kui ka välisklubidele. „Kogu selle ettevõtmise suur eesmärk on, et meil oleks rohkem Ragnar Klavaneid, Henri Aniere jne jne. Plaan on juba kaua küpsenud. Kohtusime nii Paide Gümnaasiumi kui ka Järvamaa Kutsehariduskeskusega ning saime aru, et kutsekooliga koostöös on lihtsam õppimist ja sporti ühendada.“

Gert Kamsi sõnul on neilt korduvalt küsitud, kas jalgpalliakadeemia on mõeldud ainult Järvamaa noormängijatele. „Vastus on, et ei ole, oodatud on poisid ja tüdrukud üle Eesti. Koolil on õpilaskodu, mis annab võimaluse ka kaugemalt tulijatele, kes tahavad heal tasemel jalgpalli mängida ja samal ajal ametit õppida. Vastuvõtt kestab 14. aprillini.“

Järvamaa Kutsehariduskeskuse õppe- ja arendustöö üksuse juht Külli Marrandi-Kallas räägib, et jalgpalliakadeemiasse astujad saavad valida viie eriala vahel: kokk, veokorraldaja-logistik, puhastus- ja kodumajanduse spetsialist, sisetööde elektrik ja IT-süsteemide nooremspetsialist. Kõik viis on kutsekeskhariduse erialad ja õppeaeg kestab kolm aastat. Koostöös jalgpalliliiduga omandavad noored lisaks erialale ka jalgpalli abitreeneri ja kohtuniku oskused. Samuti on tunniplaanis spordifilosoofia ning toitumis- ja terviseained.

Avaldusi oli eelmise nädala alguseks laekunud üle kümne kogu Eestist: Põlvast, Põltsamaalt, Tallinnast ja mujalt. Sisseastumisvestluse viib läbi kool ning sportlikud katsed jalgpalliklubi. Külli Marrandi-Kallase sõnul on õppetöö korraldatud viisil, et õpilased saavad nii tundides osaleda kui ka trennis käia. „Kindlasti peab õpilane hoidma korras mõlemad, nii õppimise kui sporditegemise poole. Kool omalt poolt püüab olla aja planeerimise ja õppevõlgnevuste osas paindlik, mis eeldab õpetajate, klassijuhatajate, treenerite tihedat koostööd. Eriti oluline kogu algatuse juures on, et kutsekoolis omandavad noored ka eriala. Kui sportlaskarjäär lõpeb, on alati võimalus õpitud erialal töötada ning selle kõrvalt kohtuniku või treenerina tegutseda.   

Küsimusele, mis aitaks panna noored rohkem sporti tegema, vastab Külli Marrandi-Kallas, et kõik saab alguse kodust. „Need noored ei oleks jalgpalli juures, kui vanemad poleks neid suunanud ja toetanud. Küllap on ka nemad aeg-ajalt mõelnud, et pigem tahaks sõpradega internetis mängida. Pere osa on väga suur. Mis puutub Eesti jalgpallikoondise praegusesse madalseisu, siis minu arvates see pigem suurendab noorte motivatsiooni. Tuleb nende noorte aeg ja hakkab paremini minema!“

Tiina Vapper