Jõhvi kontserdimajas õpetajate päeval aasta tugispetsialisti tiitli pälvinud Kaisa Hunt Lopes ütleb, et lapsed ja nende vanemad on üldiselt igas koolis sarnaste murede ja rõõmudega, mis pole aastate jooksul suuresti muutunud.

„Iga päev olen kooli läinud rahulolutundega, et olen ümbritsetud kolleegidest, kes mõistavad, mida ja miks ma teen,“ lausub ta. „Tugimeeskond, juhtkond, õpetajad – säde nende silmis motiveerib ka mind.“

Aasta tugispetsialisti tiitliga pärjatud Hunt Lopes peab koolis eriliseks rõõmuallikaks tõdemust, et lastel on õnnestunud rasked hetked ületada ja leida oma elus uusi tahke. „Koolipsühholoogile väga tihti eraldi tänusõnu ütlema ei tulda,“ tunnistab ta. „Oleme sellega harjunud, et kui olukord paraneb, siis me enam oma kliente ei näe. Ent vahel on siiski ka neid, kes lõpetamisel meeles peavad, et ka mina olin nende koolielu osa.“

Tartu Forseliuse Kooli tugispetsialisti sõnul on tema töö seotud muredega, mis ei ole tingimata koolispetsiifilised. „Teen koostööd ka spetsialistidega väljaspool haridust, nt meditsiinis, sotsiaalhoolekandes ja politseis,“ räägib ta. „Kurb on näha juhtumeid, kus lapse mured jätkuvad bürokraatlike lõhede ja spetsialistide nappuse tõttu.”

Noored on muutunud teadlikumaks

Noored on koolipsühholoogi sõnul muutunud vaimse tervise alal palju teadlikumaks, kuid nende enesekohased teadmised sama kiirelt järele ei jõua.

„Märgata on suurenenud psühholoogia sõnavara kasutamist, teatakse diagnooside ja seisundite nimesid ja ei häbeneta nendest rääkida,“ toob ta välja. „See annab mulle hea pinnase, kui on tarvis eksiarvamusi kummutada. Vaimse tervise probleeme varasemalt märgatavalt rohkem ei ole, pigem on kasvanud valmidus neist kellelegi rääkida ja abi vastu võtta.“

Kui lapse erivajadused hakkavad takistama tema haridusteed, siis on koolipsühholoogi ülesanne hinnata lapse tunnetusprotsesse ja tulemuste põhjal konsulteerida õpetajate, lapse enda ja tema vanematega.

„Meie meeskonda kuuluvad tugiõppe juht ja mitmed eripedagoogid, kes panustavad õppemetoodika osas,“ lausub Kaisa. „Vahel on tarvis erivajadustest lähtuvalt pöörata tähelepanu klassihaldustehnikatele. Õpetajate jaoks ei ole need enamasti uued, ent saan toetada motiveerides, et tehnikad ka kasutusele võetaks. Kui raskused on rohkem isikutevahelised, siis pakun individuaalset nõustamist ja suhtlen lapsevanematega.“

Psühholoog on koolipere liige

„Ikka on neid, kes soovivad oma ülesanded ära teha maksimaalse täpsusega, ent vahel unustavad ära, miks neile tulemusi üldse vaja on,“ räägib koolipsühholoog. „Jääb aga mulje, et juurde on tulnud neid, kel on ekslik arusaam, et õppida on lihtne ja tegema peaks seda möödaminnes, muu elu kõrvalt, lihtsalt seetõttu, et kasutatakse atraktiivseid metoodikaid. Õppimise definitsiooni osaks jääb alati siiski see, et tegu on pingutusega, ja pingutus toob endaga kaasa ebamugavustunde, mis peab jääma küll taluvuse piiridesse.“

Psühholoogi sõnul on tema kõige meeldejäävamad hetked seotud ühest küljest kooli sündmustega, kus ta saab osaks laste elevusest, siirusest, rõõmust oma tegevuse üle. „Teisalt on ennast mällu markeerinud ka kohtumised mõne erilise kolleegiga, kes on hiljem mu ellu edasi jäänud ka sõpradena,“ sõnab ta.

Kaisa Hunt Lopes arvab, et üldsus võiks koolipsühholoogi töö peale mõeldes rohkem teadvustada, et tegu on koolipere liikmega, kelle rolli ongi ühte lausesse raske panna, kuivõrd ta tegutseb mitmel tasandil.

„Oleme haridustöötajad, meil on pädevus ja võimekus kooli edendustöös hariduspsühholoogilisest aspektist kaasa rääkida. Meil on võimalik taotleda oma pädevuse tõendamiseks kutsetunnistust, selle omamine on kvaliteedimärk. Lisaks on mõnda lapsevanemat üllatanud, et individuaalne töö lapsega ei pruugigi olla mu peamine viis aidata. Enim kasu võib lapsele tuua hoopis minu töö tema õpetaja ja vanema endaga.“

Töö- ja eraelu tasakaal

Töö ja eraelu tasakaalustamine on Kaisa Hunt Lopesi jaoks pidev teadlik tegu. „Tegelen sellega koos teiste koolipsühholoogidega grupisupervisioonides ja eriala ühenduste töö kaudu,“ selgitab ta. „Teisalt on oluline teadvustada ja hoida piire ning tööd mitte koju tuua. Saan öelda, et mul see tõesti on õnnestunud. On perioode, mil mu pere näeb mind veidi vähem, kuivõrd tegelen ka koolitusega ning vahel reisin mööda Eestit, kuid tegevuse mitmekesisus aitab mul tunda end värskena ka koju naastes.“

Ta nendib, et tunnustus tuli talle täiesti ootamatult. „Laval olin äärmiselt tänulik ja mõtlesin kõigile, kes minusse on uskunud ja mind teekonnal toetanud. Ilma toetuseta ei suuda keegi teha suuri asju. Minu ümber on nii palju fantastilisi inimesi!“

Samal teemal loe siit.