Jüri Ginter.
Jüri Ginter.

Kas õpetaja on pedagoog?

Jüri Ginter.
Jüri Ginter.
6 minutit
653 vaatamist
3 kommentaari
  • Kuna pedagoogika mõistet on asjaosalised määratlenud täiesti erinevalt, siis ei aita ühisele arusaamisele kaasa süüdistused demagoogias jms.
  • Pigem võiksime kõigepealt kokku leppida, milles me näeme õpetaja rolli tänapäeva ühiskonnas erinevalt antiikmaailmast ja isegi 20. sajandist.

Õpetajate Lehes on juba pikemat aega toimunud vaidlus pedagoogika ja psühholoogia seoste üle. Samas ei taha vaidlejad miskipärast anda aru sellest, et nad defineerivad pedagoogikat väga erinevalt. Kuigi kõik osalejad on õppejõud ja peaksid seetõttu teadma, et teaduslikus arutelus tuleb kokku leppida kasutatavate terminite sisus. 

Tiiu Kuurme tuletab meelde, et paidagogos oli antiikmaailmas teadupärast last kooli saatev ori. Selle definitsiooni kohaselt ei ole meie õpetajad pedagoogid. Samas artiklis esitab ta palju teisi pedagoogika määratlusi, seostades seda kasvatuse, Bildungi jt mõistetega. 

Rain Mikser defineerib „Haridusleksikonis“ pedagoogikat kui teaduslikku distsipliini, mis tegeleb hariduse ja kasvatuse teooria ja praktika küsimustega, ning lisab, et mõnes keeles ning käsitluses kasutatakse terminit „pedagoogika“ sünonüümsena terminiga „kasvatusteadus“. „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatus“ on aga pedagoogikat määratletud kui kasvatusteaduse sünonüümi ning tõlkeid teistesse keeltesse ei ole üldse esitatud, justkui teistes keeltes vastavat terminit polekski. 

Mikseri pedagoogika ja Toomela pedagoogika

Aaro Toomela omakorda defineerib pedagoogikat väga kitsalt, ta väidab, et pedagoogika eesmärk on õpilase psüühiliste omaduste muutumine (teadmised, oskused, väärtused, hoiakud on kõik psüühilised nähtused). 

Sellest kitsast määratlusest (NB! psüühiliste omaduste muutumine) lähtuvalt on minu meelest arusaadav ka Aaro Toomela väide, et pedagoogika peaks toetuma õpetuslikult asjakohasele psühholoogiale. Toomela rõhutab, et haridus on oluliselt laiem mõiste ning kasvatuse mõistet ta pedagoogika kontekstis üldse ei käsitle. 

Küll möönab ta, et Rain Mikser seostab pedagoogikat kasvatusega, mis võimaldab oletada, et Aaro Toomela saab siiski aru, et Mikseri pedagoogika on midagi muud kui Toomela pedagoogika. Omalt poolt lisan, et ka haridus on Eestis väga erinevalt ja isegi vastuoluliselt defineeritud mõiste. 

Samas jääb alles küsimus, kas õpetaja peaks tundma üksnes psühholoogiat või peaks ta olema kursis ka sotsiaalpsühholoogiaga (st kahe inimese, eelkõige õpetaja ja õpilase, aga ka õpetajate omavahelised suhted) ja sotsioloogiaga (st suhted klassis ja õpilaste psüühiliste omaduste muutumise sotsiaalne kontekst). Siiski möönab ka Aaro Toomela, et psühholoogia on pedagoogika peamine alus, st neid aluseid võib olla veel. 

Esimese hooga tuleb meelde liikumisõpetaja, kelle eesmärk peaks olema lisaks psüühiliste omaduste muutmisele muuta ka õpilase füüsilisi omadusi (kuigi vist vähem kui kehalise kasvatuse õpetajal). Samuti peaks õpetaja vist võtma aluseks ka need teadused, mille teadmiste ja oskuste omandamist ta toetab. Seda nimetatakse ainedidaktikaks.

Vaieldakse üksteisest mööda

Varem oli termin „pedagoog“ ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ning selle kohaselt oli ka koolidirektor pedagoog, kuigi ta vahetult õpilaste psüühilisi omadusi ei muutnud, kui nad just samal ajal tunde ei andnud. Pigem vastas see laiemale pedagoogika määratlusele. 

Tänapäeval kasutatakse sõna „pedagoog“ vaid koolieelses lasteasutuses, kus on pedagoogiline nõukogu, kuid seegi „relikt“ on kavas kõrvaldada ja alushariduse seaduse eelnõus enam sellist õpetajate kogu ette nähtud ei ole. 

Mulle tundub, et samas vaimus artiklite kirjutamist ja avaldamist ei ole mõtet jätkata. Kuna pedagoogika mõistet on asjaosalised määratlenud täiesti erinevalt, siis ei aita ühisele arusaamisele kaasa süüdistused demagoogias jms. Jääb arusaamatuks, kas autorid ei saa aru, et nad defineerivad pedagoogikat väga erinevalt, või ei taha nad sellest aru saada, et hoida üleval poleemikat ning koguda toetajate klikke. Samuti jääb arusaamatuks toimetuse seisukoht. 

Kas nad tõesti ei märka, et vaieldakse üksteisest mööda, või soovitakse nii suurendada lugejate arvu, või pole neil midagi muud asjalikumat avaldada? 

Pigem võiksime kõigepealt kokku leppida, milles näeme õpetaja rolli tänapäeva ühiskonnas erinevalt antiikmaailmast ja isegi 20. sajandist. Ajalugu on kindlasti vaja tunda, kuid praegune olukord on siiski erinev. Ühelt poolt on muutunud tingimused, teiselt poolt on teaduslikud uuringud vaidlustanud paljude seniste õpetaja kasutatud meetodite efektiivsuse ihunuhtlusest tekstide pähetuupimiseni. 

Muutmine või muutumine?

Ilmselt on üks veelahe õpetaja rolli varasemate käsitustega küsimus, kas õpetaja eesmärk on õpilaste psüühiliste omaduste (teadmised, oskused ja hoiakud) muutmine või nende omaduste muutumine. Viimast rõhutab Aaro Toomela, muutmise on teadlikult või alateadlikult eesmärgiks võtnud paljud õpetajad ja seda ootavad nendelt ka paljud lapsevanemad. 

Kui oleme suutnud vähemalt enda jaoks sõnastada õpetaja rolli ja seda arutelus osalejatele arusaadavalt selgitada, siis saab edasi arutleda selle üle, millise teadusvaldkonna teadmisi ja oskusi õpetaja veel vajab. Kindlasti tuleb sel juhul täpsustada ka teadusvaldkondade piirid, sest on oht, et ka psühholoogiast saadakse aru erinevalt ning see oleks järgmine alus vaidlusteks, millel ei ole mõistlikku tulemust. 

Mulle on väidetud, et õpetajad ei pea olema kursis haridusõigusega (on ka väidetud, et sellist distsipliini ei ole olemaski), kuna selle teemaga tegeleb direktor. Ametijuhendile ja töölepingule peaks õpetaja alla kirjutama ilma sisusse süüvimata ning kooli kodukord ja õppekava peavad olema koostatud nii hästi, et õpetaja täidab neid loomulikust intelligentsist. 

Kui me oleme kokku leppinud õpetaja rollis (nt kas ta õpetab üksnes ühte õpilast, mis on tõepoolest eelkõige seotud psühholoogiaga, või õpetab ta korraga klassi või rühma, teeb koostööd teiste õpetajatega ning on ka õppenõukogu liige, sageli ka klassijuhataja, kes suhtleb ka lapsevanematega), siis saame täpsustada miks ja mida peaks õpetaja teadma ja oskama seoses töölepingu, ametijuhendi, õppekava, kodukorra ja teiste õigusaktidega. 

Rolli kõrval on oluline sõnastada ka peamised probleemid, mille leevendamisele või isegi lahendamisele peaks õpetaja oma tegevusega kaasa aitama. Kas nendeks probleemideks on üha laiemalt levinud vaimsed häired, nutisõltuvus, hedonism või hoopis füüsiline alaareng, sh ebapiisav peenmotoorika või veel midagi, mida me pole veel isegi teadvustanud? Just nende probleemide leevendamisele ja lahendamisele peaks olema suunatud õpetajate ettevalmistus.

Kommentaarid

  1. Mulle tundub, et võimatu on määratleda pedagoogikat, kui on määratlemata inimene. Öeldakse, et inimene on mõtlev olend. Mida ja kuidas ta mõtleb? Mida mõtted inimesega teevad. Kuidas mõtlemine areneb? Mis mõtlemist mõjutab?

    Eelkõige mõtleb inimene suhetest. Tegelikult pole inimest ilma suheteta olemas. Suhted eksisteerivad bioloogilisel, meelelisel ja keelelisel tasandil. Bioloogia toimib sõltumata inimese mõtetest, meeled on kõikidel elusolenditel. Keel ja kultuur, mis võimaldavad mõelda mõtlemisest ja iseendast, on vaid inimestel.

    Kas pedagoogika peamine uurimisobjekt on see, mis on inimese jaoks peamine ehk suhted kõikvõimalikel tasanditel? Täna kahjuks mitte.

    Mida on vaja, et me suudaks näha ennast ja teisi suhetes, mis on meie elu ja olemise alus?

    Kas on mõni õppeaine või teadus, mis käsitleks kõikvõimalike suhteid? Sellisteks teadusteks on pürginud küberneetika, süsteemiteooria, äkki ka semiootika.

    Siin on üks konks.

    Probleem ei ole selles, et kultuuriruumis ei ole õiget teadmist inimese kohta. Peamine probleem on, et subjekt ei saa seada teadmist kätte. Seast a) ta ei leia teadmist üles; b) ta ei suuda teadmist omandada ehk ta ei saa sellest aru. Kuid inimene ei saa elada teadmisteta ja ta omandab igal juhul teadmised, mis on lähedal või kaugel TÕEST. Mida kaugemal on juhuslikult omandatud teadmised tõest, seda raskem on tõeni jõuda. See on psüühiline problem!!!

    Järelikult on kõikide teadmiste ema teadmine psüühikast ehk MINU ISEST!

    Ahto Kivi

  2. Lp Jüri Ginter,

    Mul tekkis kaks küsimust.

    Esiteks. Teie kirjutate: “Jääb arusaamatuks, kas autorid ei saa aru, et nad defineerivad pedagoogikat väga erinevalt, või ei taha nad sellest aru saada, et hoida üleval poleemikat ning koguda toetajate klikke. Samuti jääb arusaamatuks toimetuse seisukoht.”

    Mina kirjutasin 05. novembri artiklis: “Mina määratlesin pedagoogika ühtmoodi ja selgitasin, kuidas sel viisil (!) määratletud nähtus on oma olemuselt rakenduspsühholoogia üks valdkondi. Vastusena hakkab Rain millestki muust rääkima. Tema meelest on pedagoogika „kasvatuse ja hariduse teooria ja praktika“. Ja seejärel selgub, et „kasvatuse ja hariduse teooria ja praktika“ peab lisaks psühholoogiale toetuma paljudele teistele teadustele.”

    Kuidas minu kirjutatu osutab, et ma kas ei ole aru saanud või ei ole tahtnud aru saada, et mina ja Rain Mikser on pedagoogikat erinevalt defineerinud?

    Teiseks. Kirjutate: “Kuna pedagoogika mõistet on asjaosalised määratlenud täiesti erinevalt, siis ei aita ühisele arusaamisele kaasa süüdistused demagoogias jms.”

    Demagoogia ei ole mingi subjektiivsel mulje alusel eristatav tegevus vaid seisukohtade esitamine selgelt määratletavatel viisidel, mis on eksitavad. Näiteks on üks demagoogia võtteid arutelu aluste vahetamine – millele ka oma artiklis osutasin. Kui selgub, et Rain Mikser on arutelu aluseid vahetanud, siis on tegemist demagoogia võtte kasutamisega. Teie osutate, et Rain Mikser määratleb pedagoogikat teisiti ja sel juhul tulenevad pedagoogika loomuse kohta teistsugused järeldused kui need, mis tulenevad minu pakutud pedagoogika määratlusest. See on arutelu aluste vahetamise näide. Ükskõik kas sellist tegevust nimetada demagoogiaks või mitte, on tegemist seisukohtade eksitaval viisil esitamisega. Sellele – ja teistel alustel loodud vastuoludele – osutamine ei ole “süüdistamine” vaid arutelu argumentide analüüsist tulenev sisuliselt põhjendatud järeldus.

    Siit ka küsimus: kuidas arutelus esitatud argumentide analüüs on “süüdistus” mis ei aita ühise arusaama kujunemisele kaasa? Kui me saame aru, et arutelu alus on arutelu käigus muutunud, siis saame ka aru, mismoodi ühisele arusaamale jõuda – arutelu alus tuleb ühiseks muuta (see kehtib ka teiste eksitaval alusel esitatud väidete kohta).

    Tervitades,
    Aaro Toomela

    Aaro Toomela

  3. Härrased!
    Õpetaja peab olema PEDAGOOG, muidu ei saa ta olla ka ÕPETAJA!

    Kuid selliseid sisulisi asju ei arutata ega lahendata kommentaaride tasemel. Väidan seda seetõttu, et viimasel 30-nel aastal olen sel teemal kirjutanud üle 20-ne raamatu, aga neist ei saada enam aru ja nüüd… ei loetagi.

    Soovitan oma viimast artiklit “Miks on VAIMSUS kogu maailmas allakäiguteel?” (lööge arvutisse).Puudutab lühidalt sama probleemi.

    P.S. Kui 1989-ndal aastal kuulutati laps TÄISKASVANUGA VÕRDSEKS, siis pööratigi kõik KODUS-KOOLIS peapeale… Pöörakem selg sellele pseudoteaduslikule lähtekohale!

    Peep Leppik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Koolitus ees, õnnetus taga

Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises…

10 minutit
3 kommentaari

TI kasutamise paradoks

Kuna ChatGPT-l pole üldist universaalset ja kõigile ühtmoodi nähtavat väljundit, on raske avalikult hinnata, mida ta meie õpilastele pähe hakkab ajama. Kuidas…

6 minutit
Õpetajate Leht