Õpetajate Lehe toimetajad-ajakirjanikud kirjutavad, mis neile lõppeval aastal Eesti hariduselus toimunust silma ja meelde jäi. Igaühel on oma lemmikteema.
Metsküla kool jäi erakoolina alles
TIINA VAPPER
Minule on sel aastal eriti korda läinud Metsküla kooli saatus. Imekspandav, et kool on terve aasta vastu pidanud, kuigi teda ei toetanud riik ega kohalik omavalitsus. Terve õppeaasta tegutses kool mitteametlikult. Võib ette kujutada, mis tunne on käia õpilasena ja anda õpetajana tunde koolis, mida polegi päriselt olemas, ning saada aru, et ollaksegi üksi jäetud. Õnneks on koolil kõikjal Eestis kaasaelajaid. Ainuüksi 8. märtsil toimunud muusikute heategeva kontserdiga koguti Metsküla kooli heaks 62 943 eurot! Toetajaid ja annetajaid on olnud palju ning kõige rohkem on panustanud lastevanemad ja kogukond ise. Rahalise abi kõrval ongi väga vajalik just moraalne tugi.
Miks nii paljud sellele väikesele ääremaa koolile kaasa elavad? Jättes kõrvale kõik saavutused ja tiitlid – alustades aasta kooli tiitlist 2023 ja lõpetades aineolümpiaadidelt saadud heade tulemustega –, pakub kool ka päriselt kõike seda, mida ühelt koolilt oodatakse: mitmekülgset kooli- ja huviharidust, iga õpilasega arvestamist ja hoolimist, tänu millele säilivad lastel nii koolirõõm kui ka vaimne tervis. Aga see ongi ju kooli puhul kõige tähtsam!
Õpetajate Leht kirjutas Metsküla koolist 2023. aastal, kui Lääneranna vald hakkas just koolivõrku kokku tõmbama. Metsküla kogukond otsustas tookord oma kooli eest seista kindlas usus, et väikesed maakoolid on Eesti jaoks olulised.
Metskülas on haridust antud üle 170 aasta. Kuigi Nõukogude ajal oli kool kümme aastat suletud, loodi see 1989. aastal lastevanemate algatusel uuesti. Metsküla kooli pärast on kolinud sellesse kanti palju peresid, sealhulgas kooli vilistlasi, et oma lapsed just sellesse kooli panna. Selle asemel et näha Metsküla kooli kui kulu, võib sellesse suhtuda hoopis kui eduloosse.
Kooli ümber on koondunud tegusad inimesed, kes maksavad vallale makse ja toovad piirkonda lisaväärtust. Kooli säilimise nimel on kogukond olnud valmis ka ise panustama ja otsima projektide abil lisaraha nii õppetegevusteks kui ehitamaks koolimajale juurdeehitus, kus asuksid ka raamatukogu ja kogukonnakeskus.
Paraku ei ole koolipere ja vallajuhid üksmeelt leidnud, ühed räägivad rohkem väärtustest, teised rahast. Asi on läinud teravaks ja jõudnud kohtuvaidlusteni, mis kestavad praeguseni.
Raske öelda, kui palju püüdis vallavõim kooli säilimise nimel koostööd teha ja lahendusi otsis. Kõrvalt vaadates on tunda väiklust, kiusu ja omadest mitte hoolimist. Kuigi riigi 6-klassilistele koolidele loodud toetusmeede võimaldanuks Metsküla kooli alles jätta, ei olnud vallajuhid nõus, et kool vallakoolina jätkab. Enamgi veel, vald küsib koolilt iga kuu 500 eurot koolihoone eest renti.
Seda õppeaastat alustas Metsküla kool 1. septembril erakoolina, mis ei olnud koolipere valik, vaid ainus võimalus, et kool alles jääks. Kui enne kooli sulgemisotsust õppis seal 21 õpilast, siis praegu on õpilasi 34. Õpilaste arv kasvab veelgi, mis kinnitab veel kord, et seda kooli on vaja.
Aasta lõpuni on kool tänu õppemaksule ja annetustele hakkama saanud ning tundub, et kõige raskem aeg on möödas. Uuest aastast hakatakse saama riiklikku haridustoetust, mis siiski kõiki kulusid ei kata. Seda olulisem on, et ka uuel aastal jätkuks kooliperel jõudu ja häid toetajaid.
Kas vana kaardivägi saab kord lahkuda?
SIRJE PÄRISMAA
Kuigi riigi rahakotis on üüratu auk, on õnneks kohti, kuhu kärpekrokodillide hambad pole ulatunud. Teist aastat järjest on Tartu ja Tallinna ülikool saanud õpetajakoolituses täiendavate õppekohtade avamiseks haridus- ja teadusministeeriumilt lisamiljoneid. Tänavu said ülikoolid kokku 7,7 miljonit eurot, et avada lisaks 445 õppekohta õpetajakoolituse ja tugispetsialistide õppekavadel. Ülikoolid ongi kahe aastaga täiendavalt vastu võtnud ligi 900 õpetajaks õppijat.
Teist aastat järjest makstakse õpetajakoolituse ja tugispetsialistide õppekavade tudengitele ka 400-eurost stipendiumi, riik andis selleks kolmele ülikoolile (TÜ, TLÜ ja EMTA) kokku 4,28 miljonit.
Ja noored tulevadki õpetajaks õppima. Tänavu esitati TÜ, TLÜ ning muusika- ja teatriakadeemia õpetajakoolituse erialadele kokku ligi tuhat sooviavaldust rohkem kui mullu.
Vastupidiselt kartusele, et kui vastuvõetuid rohkem, saavad sisse kehvemadki ja supp võib lahjemaks minna, polnud katkestajaid esimese õppeaasta järel rohkem kui väiksema vastuvõtuarvuga aastatel. Nii Tartu kui Tallinna ülikoolis oli esimese õppeaasta järel katkestanuid paar-kolm protsenti, kusjuures TÜ õpetajakoolituse esimeses astmes on katkestajate osatähtsus isegi väiksem kui ülikoolis üldiselt.
Tudengite hulga kasv on ülikoolidele kasulik, loodud on uusi õppejõukohti. Sügisest algas ka külalislektorite programm, tudengite ette jõuab rohkem praktikuid-õpetajaid.
Kui kaua pidu kestab? Riik on lubanud, et vähemasti järgmisel õppeaastal rahastab täiendavate õppekohtade avamist ning maksab ka stipendiumi.
Oktoobris kogunes esimest korda kõrghariduspoliitika töörühm, kes peaks veebruariks tegema ettepanekud kõrghariduse rahastamise pikaajalise plaani jaoks. Vaadatakse üle kõrgkoolide omavahelise tööjaotuse ja tegevustoetuse eraldamise põhimõtted, üliõpilaste laenu- ja toetussüsteem, kõrgkoolide rahvusvahelistumise ulatus, aga ka eraraha kaasamise võimalused.
Õpetajakoolitusse läheb palju juba töötavaid õpetajaid, kel puudub kvalifikatsioon, ja arvata on, et nad jäävad tööle ka pärast diplomi kättesaamist. Kurvastav on aga tõsiasi, et osa lõpetanuid ei leiagi teed kooli või kaovad nad sealt esimeste raskuste ilmnedes. Kolme esimese tööaasta jooksul lahkub koolist teatavasti iga kolmas. Äramineku põhjusi on palju.
Aga olekski naiivne loota, et uued põlvkonnad rabavad eelkäijate kombel aastakümneid ühes ja samas kohas katkematu õhinaga tööd teha ega lahku ametist ka siis, kui paljud asjad harja punaseks ajavad.
Riigikogu noorim liige, 23-aastane Hanah Lahe ütles hiljuti intervjuus Postimehele, et kui ettevõte tahab eri vanuses töötajaid, tuleb nende vajadustega arvestada. Eelmise põlvkonna eluülesanne käia tööl ja rabada oli ajastust ja oludest tingitud. Praegu elame maailmas, kus ei pea enam tegema nii palju tööd, mis ei meeldi.
Kahju on aga sellest, kui noor õpetaja langetab otsuse, et koolitöö üldse ei meeldi, esimese aasta raskuste järel või varemgi veel. Algajat toetavaid jõude tuleb koolides järjest juurde ja kogenum kolleeg võiks mõnegi lahkumise ära hoida. Kas või oma alguse katsumusi meenutades.
Kas suurem vastuvõtt õpetajakoolitusse osutub imeks, mis meie koole päästab, selgub alles mitme aasta pärast. Lootma peame ikka!
Streik kandis vilja, aga raud on veel kuum
RAGNAR KAASIK
Asendasin hiljuti ühte täiskoosseisus 5. klassi matemaatikatundi. Automaatselt manas mu aju selle tunni ajal mulle silme ette vanadest arvutimängudest tuntud energiariba, võttes selle mahuks energiahulga, mis mul tavaliselt ühe päevaga kulub.
Ajalehe toimetuses töötades ei koge ma küll iga päev kella üheksast kella viieni töötunde, kuid kui arvesse võtta teemade väljamõtlemine, taustainformatsiooni kogumine, intervjuude kokkuleppimine, nende läbiviimine ja kindlateks tähtaegadeks lugude vormistamine, tulevad need töötunnid mul nädala lõikes vast täis küll. Seega pakun, et olen kokkuvõttes harjunud ühe keskmise Eesti inimese tööaja ja -stressiga.
Pean tunnistama, et see päevaks mõeldud energiariba vähenes mul ühe 45-minutise koolitunniga punasesse. Seejuures ei saa ma anda pead, et kõik õpilased minu seletatu omandasid. Kaks ülesannet tunniks planeeritud materjalist jäid sootuks lahendamata, kuna tunni esimeses pooles püüdsin just nimelt veenduda, et kõik on järjel. See taktika ei töötanud ja järgmistes tundides tuleb töömahtu ja kiirust mingil moel suurendada.
Kõikidel, kes ei ole õpetajad, tasub siinkohal järele mõelda, kui raske on teie töö tegelikult ning ega te igapäevast rahu ja vaikust iseenesestmõistetavaks ei pea.
Jaanuari lõpus toimunud nädalane õpetajate streik oli hädavajalik, et õpetajate mured ja soovid esile tuua ja selle töö argipäeva avalikkusele tutvustada. Muidugi soovisid streikijad ka palka juurde, aga kui arvestada, kui palju see tegelikult tõusis, on selge, et palgatõus ei olnud nende ainus ega ka esmane eesmärk. Seda tõestab ka tõik, et alguses nõudsid haridustöötajad 1950 euro suurust ehk Eesti keskmist palka, lõpuks lepiti aga 1820 euro suuruse alampalgaga. Vahemärkusena toon välja, et kuigi tõsiasjal, et õpetaja palk on juba eos alla riigi keskmise, on mõistagi mitmesugused – minevikus tegemata tööst ja praegusest riigi majanduslikust olukorrast tulenevad – põhjused, siis puhtalt õpetaja panust, vastutust ja koormust arvestades ei ole see mitte kuidagi loogiline.
Aga see selleks, õpetajad streikisid päris mure pärast, mis on seotud Eesti laste ja noorte hariduse kvaliteediga. Selle ilmekas tõestus on ka õpetajad, kes vahetult enne streiki smuugeldasid klassivanemate kaudu õpilastele teemasid ja ülesandeid, mida streigi ajal klassis lahendada.
Streigi lõppemise järel uuris Õpetajate Leht haridustöötajatelt, kas streigi võis lugeda õnnestunuks. Soinaste Laululinnu lasteaia õpetaja Janne Mõttus sõnas toona: „Streik tasus ennast kindlasti ära, sest tõi kaua kestnud probleemid taas kord pildile. Tulemus pole 100% see, mida õpetajad ootasid, aga on sammuke sellele lähemale. Kui edaspidi peetakse kinni lubadusest tõsta õpetajate palk aastaks 2027 keskmisest palgast 120%-ni (ja et see jääks ka püsima), kollektiivlepingus pannakse paika õpetajat toetav töökorraldus ning kõige selle käigus mõeldakse ka lasteaiaõpetajatele, siis ehk on lootust, et ka tulevikus on õpetajaamet piisavalt atraktiivne ja noored lähevad seda eriala õppima.“
See, kas õpetajate palk tõuseb üle Eesti keskmise, selgub tulevikus, aga haridusleppes kätkevate punktide kaudu on õpetajat toetava töökorralduse poole juba samme astutud ja streik kandis seega vilja. Hea töö, õpetajad! Raud on aga praegu veel kuum.
Mõtteviisi muutus ühiskonnas andis hoogu uuele liikumisõpetuse ainekavale
TOOMAS RAAG
Alates sellest õppeaastast jõustus koolides uus liikumisõpetuse ainekava, mille nimel on alates 2016. aastast vaeva näinud paljude koolide õpetajad. Ainekava rakendajate eesmärk on muuta õpilased kehaliselt aktiivsemaks ja pakkuda laiemat arusaama tervislikust eluviisist. Kuigi sellel lähenemisel on palju häid külgi, esitab see nii õpetajatele, õpilastele kui koolidele ka väljakutseid.
Liikumisõpetuse koolitajate sõnul võtavad uuendused ainekavas aega, muutused ei toimu üleöö ja toimivat vana nurka ei visata.
Uue ainekava ühe miinusena on kriitikud esile toonud võistluslikkuse ja motivatsiooni vähenemise. Kui rõhk asetub rohkem üldisele liikumisharrastusele ja nauditavale liikumisele, võib see mõnele sportlikult ambitsioonikale õpilasele tunduda liiga lihtne ja mitte pakkuda pinget. Kui hinnatakse rohkem osalemist ja mitte võistluslikkust või saavutusi, võib osa õpilasi kaotada motiivi pingutada.
Samuti pole alati lihtne hinnata individuaalseid oskusi. Paindlikum hindamine, mis põhineb osalemisel ja arengul, võib jätta mõnele õpilasele mulje, et pingutada ei ole nii oluline. Samuti võib neil olla keeruline mõista, kuidas nende oskuste arengut objektiivselt mõõdetakse. See võib tekitada segadust. Individuaalseid edusamme on eriti keeruline hinnata suurtes klassides.
Vähe tähtis pole ka võimetest sõltuv sotsiaalne surve. Kuigi kaasav lähenemine püüab arvestada õpilaste võimete erinevusega, võib see viia olukordadeni, kus tugevamad või võistlushimulisemad õpilased tunnevad, et neid ei premeerita piisavalt, samas kui nõrgemate võimetega õpilased võivad tunda end ikkagi häirituna, kuna paindlikkust ei rakendata alati võrdselt.
Uue liikumisõpetuse ainekava eestvedajad on rõõmustavalt entusiastlikud ning püüdnud kõiki neid eespool kirjeldatud hirme hajutada. Nad näevad suuremat pilti ning kutsuvad ka oponente seda tegema. Uus ainekava keskendub mitte ainult kehalisele võimekusele, vaid ka tervislike eluviiside kujundamisele, sealhulgas toitumisele ja vaimsele heaolule. See aitab lastel mõista kehalise aktiivsuse olulisust kogu elu jooksul, mitte ainult koolisporti tehes.
Uues õppekavas on rõhk asetatud mitmekülgsusele. Lisaks traditsioonilistele spordialadele, nagu korvpall ja kergejõustik, hõlmab see ka uusi tegevusi, nagu jooga, matkamine ja isegi tantsimine. See mitmekesisus motiveerib lapsi, kes ei pruugi traditsioonilisest kehalisest kasvatusest huvituda.
Ainekava püüab arvestada õpilaste individuaalseid võimeid ja vajadusi. Hindamine on suunatud pigem õpilase arengule ja pingutusele kui sooritusvõimele. See vähendab võrdlemist ja stressi, mida traditsiooniline süsteem võis tekitada.
Samuti püüab liikumisõpetus edendada elukestvaid oskusi, nagu koostöö-, probleemide lahendamise ja tervise eest hoolitsemise oskus. Need on vajalikud igas eluvaldkonnas, mitte ainult spordis.
Kuna ainekava nõuab õpetajailt uusi teadmisi ja metoodikate tundmist, ei ole kõik õpetajad veel piisavalt koolitatud uuendusi rakendama. Seda probleemi süvendab kehalise kasvatuse õpetajate puudus paljudes koolides.
Kuigi uus kava püüab olla paindlik, võib see teatud õpilastele lisakoormuse panna. Näiteks võivad teoreetilised teemad ja projektitööd tunduda neile, kes eelistavad füüsilist tegevust, rasked ja koormavad.
Uue ainekava edu sõltub eelkõige õpetajate ettevalmistusest, koolide ressursist ja õpilaste toetamisest. See on samm õiges suunas, et parandada laste tervislikku eluviisi ja kehalist aktiivsust.
Lisa kommentaar