Õpetajate Lehe aastalõpu küsitluses taheti teada, kas õpetaja tuli 2024. aastast välja võitja või kaotajana. 378 vastanust 90% leidis, et kaotajana.

Arvan, et see kaotajatunne on pikema perioodi tulem. Hariduses on juba viimased neli-viis aastat valitsenud pinge ja üks kriisiolukord järgneb teisele, aga inimestel on südames kogu aeg ootus positiivse − suurema töötasu, mõistliku töökoormuse, selgete kokkulepete – järele. 

Kuidas õpetajate tööd ja aega kompenseeritakse? Kuidas ühiskond nendele küsimustele vaatab? Kui lahendust ei tule, äng ainult kasvab. 

Eriti kurvaks teeb mind, et needsamad inimesed, kes tunnevad end kaotajana, on iga päev sadade ja tuhandete õpilaste ees ja nende olek mõjutab ka õpilasi ja nende meelsust. Peaksime ehk mõtlema, miks meil on ühiskondlikku negativismi ja kriitikat nii palju ja mida saaksime teha, et seda oleks vähem. Neist hoiakutest ei ole puutumata ükski osapool. Nii õpetajad, koolijuhid, riigijuhid kui ka ajakirjandus peaks senisest enam jälgima, mida ja kuidas me esitleme.

Ütlesin haridusleppe aruteludes, et hariduses võiks tulla leppimine. See eeldab, et oskame üksteisega arvestada, üksteist kuulata ja arvamused ei jagune ainult kaheks: minu arvamused ja valed arvamused. Erinevate arvamuste pinnalt on võimalik ja ka vajalik kompromisse teha. Peaksime seda uuel aastal püüdma.

Õpetajate Lehe värskest küsitlusest selgub, et enim ootavad õpetajad uuelt aastalt palgatõusu, selle järel õnne isiklikus elus, meelerahu, häid suhteid, senisest enam vaba aega. Arusaadav, et inimeste toimetulek on halvenenud.

Laiemas vaates olen murelik, et tahame riigilt võimalikult palju, aga pole ühiskonnana valmis millestki loobuma. Kui räägitakse uute tuulikute püstitamisest, kaevandustest, tootmishoonete rajamistest vms, on osa rahvast jälle barrikaadidel. Kuidas vabaneksime sellest mentaliteedist, et midagi ei tohi minu kodu juurde teha, aga kasvavat heaolu ja tasuta teenuseid tahame üha rohkem?

Olen teatud meediakanalite ja ajakirjandusväljaannete lugemise lõpetanud, sest püsiv kriitika ja negativism on väsitav ja lõhkuv.

Ajakirjandus peab küll peegeldama elu, aga keerulistel aegadel püüdma ühiskonda ka siduda. Meediamajade juhid kurdavad lugejate arvu languse üle. Ehk peaks mõtlema, et kui tahetakse klikke koguda ainult intriigidest ja negatiivsusest, saabki anum ühel hetkel täis.