Õigemini kõik lahti – kümned brauseriaknad ja raamatud veel vastu ööd, et õpetaja, kes tahab olla korraga nii proff kui popp, jääks oma järgmise päeva ettevalmistamisega rahule. Nagu kõrgushüppaja, kes näeb, et kolleeg hüppas juba mitmendat korda 2.10. Mõni suudab! 

Nii on ka koolis – palju on tahta, et vajaliku ettevalmistuseta õpetaja teeb tekstid, harjutused ja ülesanded ise valmis.

Räägitakse õpikutest loobumisest, aga segaseks jääb, kas õpiku puhul peetakse silmas ennekõike sisu või vormi. Rääkides paberivabast elust ja koolikoti kergendamisest, ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et ka õppetöös kasutatava e-õppekeskkonna sisu peab olema kvaliteetne, asja- ja ajakohane, süsteemselt üles ehitatud. Mitte eri osadest kokku klopsitud monstrum (öeldu ilmestamiseks soovitan vaadata fotosid avalikust Facebooki grupist „Autode nuputamise tuba“).

Paraku näeb nii mõnigi otsustaja kokkuhoiukohana ennekõike paberõpikutest loobumist. Sest internet on ju piiritu ja järjest laieneb! Kunagi ringles nali interneti väljaprintimisest. Mis seal salata, aga paljudes koolides seda praegu tehaksegi. Ja ma pole kindel, et massiline printimine ja koopiate tegemine on odav lahendus.   

Õpikuvabaduse puhul räägitakse õpetaja autonoomiast, aga see on kahe teraga mõõk. Küsin ja provotseerin. 

• Kas olete nõus, et õpetaja autonoomia säilitamise huvides võiks langetada tulemuste latti? Võib ju öelda, et nii kõrgeid tulemusi pole tänapäeval enam vaja. Tulemustele orienteeritus ongi vananenud arusaam.  
• Kui paljudel täiskoormusega töötavatel õpetajatel on iga päev aega tunnimaterjal korralikult ette valmistada? Küllap saaks seda probleemi lahendada, kui suurendada iseseisva õppimise osakaalu ja värvata rohkem külalisõpetajaid. 
• Kas kõik õpetajad jõuavad ette valmistada materjalid ka kõikidele erivajadusega õpilastele? Meie koolides rakendatakse ju teadagi kaasavat haridust. Vastus: erivajadusega õpilased ei vaja spetsiifilist õppevara, kõiki tuleb kohelda võrdselt. 
• Kui suur osa teie tiimist on piisavalt kvalifitseeritud, et hinnata juhuslikult valitud õppematerjali sobivust aine õpetamiseks? Jällegi, mõtleme loovalt, küll need teadmised ja oskused ka lõpuks tulevad. 

Leidub õpetajaid, kes on mugavustsooni kinni jäänud ja kasutavad juba aastakümneid samu õppevahendeid. Nad teavad täpselt, mis leheküljel ja mitmendas lõigus hukatakse Marat või kirjeldatakse valguse intensiivsuse jaotumist lainepikkuste järgi. 

Küsin veel. Ja vastan ka. 

• Kas õpetaja, kes tunneb end tunde andes turvaliselt traditsioonilisele õpikule toetudes, on ajale jalgu jäänud? Neid võiks varustada nüüdisajastatud õpikutega, et nad saaksid oma tööd tulemusikult jätkata. Õpetaja ei pea oma tööks vajalikke vahendeid ise valmis tegema.
• Kas haridus on avalik teenus või äri, mille kvaliteet sõltub rahakotist ja elukohast? Riigi ja erasektori asjalik koostöö on ühtluskooli põhimõtet arvestades hädavajalik, sest õppevara ei saa kirjastada sada protsenti kommertsalustel. Samuti tundub tänapäeval kentsakas, kui riik hakkaks ise kirjastajaks.   
• Kas erakirjastuste õppematerjal on liiga kallis? Võrrelge, mitu protsenti on viimase kümne aastaga kasvanud õpikute hinnad ja riigi kulutused avalikule sektorile. 
• Kas välismaised korporatsioonid ei näe Eesti õpikuturus potentsiaali oma äri laiendamiseks? Välismaa kirjastused ei jäta siia tühimikku. 
• Kui palju lähtuvad suured globaalsed kirjastused õppevara kirjastamisel kohalikest oludest ja õppekavadest? Kommertsedust kannustatuna pööravad nad kohalikele eripäradele tähelepanu minimaalselt, kui üldse. 

Kokkuvõttes arvan, et õpikud on kohaliku kultuuri osa. Ja kui interneti ja TI sünd kuulutavadki Gutenbergi ajastu lõppenuks, võiks kohaliku kultuuri hulka ikkagi ka edaspidi kuuluda kohalikku päritolu õppematerjal.