• Põhikooli lõpueksamid olid jõudnud just lõppeda ja gümnaasiumisse sisseastumine alata, kui meedia vallutasid uudised, et kõigile gümnaasiumikohti ei jagu ning tiheda konkursi tõttu jäävad kohast ilma isegi heade tulemustega õpilased. Kõige teravam tundus probleem olevat Tartus ja Pärnus.
• Ärevuses olid mitte ainult õpilased, vaid ka nende vanemad, kes sotsiaalmeediagruppides oma muret jagasid ja haridusametnikele järelepärimisi ja kaebekirju saatsid. Tänu lisakohtade loomisele olukord siiski lahendus ja augusti lõpus oli mõlemas linnas veel üksikuid vabu kohti. Lõplikud tulemused selguvad septembri alguses, kui koolid on andmed EHIS-esse kandnud. Siis saab hakata juhtunust järeldusi tegema ja olukorda analüüsima, et selline olukord ei korduks. Õpetajate Leht uuris, millest segadus tekkis.

Tartu linna üldhariduse valdkonna juht Reigo Ginter:
„Kõige rohkem ärevust tekitasid pikk ooteaeg ja teadmatus“

Tartu linnas on gümnaasiumisse pürgijate arv kasvanud juba mitu aastat. Sel kevadel lõpetas Tartus põhikooli 1445 noort. Lisaks kandideerivad Tartu gümnaasiumitesse põhikoolilõpetajad ümberkaudsetest omavalitsustest ja ka kaugemalt. Kokku oli sel aastal Tartus 10. klassi 1261 kohta, nii et konkurss oli tihe. Tartu linna üldhariduse valdkonna juht Reigo Ginter tõdeb, et tänavune gümnaasiumisse vastuvõtt oli paraku vastupidise tulemusega, kui riik seda algselt mõtles ja soovis. „Eksamite varasemaks toomine ja muudatused vastuvõtukorras pidid mõjuma stressi maandavalt, tulemus aga oli kahjuks risti vastupidine.“

Kõige rohkem ärevust tekitasid tema sõnul pikk ooteaeg ja teadmatus, kas oled sisse saanud või mitte. Pinget lisas õiguskantsleri sõnum, et gümnaasiumitesse kandideerijad ei tohi enam oma koolieelistusi järjestada. Selle tagajärjel tehti koolides õpilastega mitu korda rohkem intervjuusid kui varasematel aastatel ja otsuste tegemine venis suurde suvesse. „Tihti oli nii, et põhikooli lõpuaktusele minnes õpilane veel ei teadnud, kas ja kuhu ta edasi õppima saab minna. Nii oli see ka Tallinnas, kus mu enda tütar 9. klassi lõpetas. Lõpuaktuse ajaks teadsid tema klassist vaid üksikud õpilased, kuhu nad edasi õppima minna saavad,“ räägib Reigo Ginter. „Muidugi oli ka pettumust – ei saadud kooli, kuhu taheti –, aga nii on see olnud igal aastal. Kõik ei saa sinna, kuhu soovivad. Koolimajad pole kahjuks kummist ja personali võimetel on piirid. Samuti ei saa klasse liiga suureks teha, nii võib kannatada kõigi õpilaste haridus.“

Reigo Ginteri sõnul loodi Tartu gümnaasiumitesse lisakohti, tänu millele olukord lahenes. Eelmisel nädalal oli Tartu Annelinna Gümnaasiumis veel vabu kohti, mis näitab, et õnneks ei osutunud probleem nii suureks, kui meediast lugedes tunduda võis. 

Koos linnajuhtidega on arutatud võimalust eelistada gümnaasiumisse vastuvõtul Tartu noori. Seda varianti Reigo Ginter ei toeta. „Et Tartusse tullakse õppima ka mujalt Eestist, on minu arvates Tartu haridussüsteemi tugevus. Need õpilased toovad koolikeskkonda teistsugused elulood, kogemused, oskused –  pooldan haridusvabadust ega pea õigeks sissekirjutuse järgi piirangute seadmist ja sunnismaisuse tekitamist.“

Ka sel aastal oli 75% gümnaasiumisse astujatest Tartu põhikoolidest ja 25% mujalt. See näitab Tartu koolide head mainet ja sisu. Sellest hoolimata, et riik on loonud Eesti igasse piirkonda riigigümnaasiumi, soovib suur hulk Põlvast või Võrust pärit õpilasi kandideerida mõnda Tartu kooli. Ka pered, kes elavad piirkonnas, kus kahetsusväärselt on gümnaasium kinni pandud ja lastel tuleb niikuinii kodust kaugemale haridust omandama minna, otsustavad Tartu kasuks. Seal on edasiõppimisvõimalused – olgu kõrg- või kutsehariduses – väga heal tasemel.

„Eks tulebki vaadata, mis need põhjused täpsemalt on,“ sõnab Reigo Ginter. „Samuti on oluline küsimus, kuidas tõsta kutsehariduse maine tasemele, kus see olema peaks. Kutseharidust kajastatakse sageli meedias ja sotsiaalmeedias äärmiselt ebaõiglaselt, nagu läheksid sinna need, kes gümnaasiumisse ei saa. Tegelikult on kutsekool arvestatav edasiõppimise võimalus. Tartu kutsekoolides saab omandada väga heal tasemel kutsehariduse ning ka tööturg ootab rohkem kutseoskustega inimesi.“ 

Reigo Ginter leiab, et kohe kooliaasta alguses tuleb haridusametnikel hakata mitte kabinetivaikuses, vaid koos praktikutest koolijuhtidega arutama, mil moel olemasolevat süsteemi muuta. „Ka haridusminister on öelnud, et eelistuste ärakaotamine polnud kõige õnnestunum tegu. Tuleb mõelda, kuidas teha nii, et järgmisel aastal, kui põhikoolilõpetajaid on veel rohkem, samad probleemid ei korduks. Sealt edasi hakkab lõpetajate arv tasapisi vähenema ja olukord muutub selgemaks.“

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Mari Roostik:
„Peame õpetama õpilasi ka keerulistes olukordades toime tulema“ 

Jaan Poska Gümnaasium võttis ettenähtud 190 õpilasele lisaks vastu kuus noort. „See ei too meie koolis kaasa suuri ümberkorraldusi,“ selgitab direktor Mari Roostik. „Samas väärib tõsist tunnustust Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi direktor Merike Kaste, kes otsustas vastu võtta terve klassitäie, 38 õpilast. See on väga suur samm, mis tähendab õpetajatele lisakoormust ja eeldab koolilt suurt paindlikkust.“

Tartu viie kooli ühiskatsetel osales tänavu ligi 1900 õpilast. „Meie kooli konkurss kujunes umbes üheksa õpilast kohale,“ ütleb Roostik. „Kutsusime vestlusele 864 noort, kuid katsete käigus ei teadnud koolid, missugusesse kooli õpilane ise kõige enam soovib minna. See tekitas viivitusi ja ärevust nii õpilastes kui ka peredes. Mõni noor sai korraga mitu koolikutset, teine aga ootas pikalt ühegi kindla vastuseta. Üks võimalik lahendus võiks olla, et kõik koolid saadavad oma kutsed välja samal päeval – see muudaks kõik õiglasemaks ja selgemaks.“

Roostiku sõnul oli väga heade õpitulemustega noori palju. „Enamik olid nelja-viielised. Kohtade piiratuse tõttu peame paratamatult tegema eristusi ja koostama pingerea. Selleks on vaja katseid, mis aitavad valida õiglasemalt. Loomulikult on sellises olukorras pinget ja ärevust – ja see on inimlik. Meie ülesanne koolidena on aidata õpilastel õppida toime tulema ka keerulistes olukordades, arendada säilenõtkust, et noored tunneksid end pingelistes olukordades rahulikuna ja usaldaksid oma teadmisi. Pikemas plaanis peame püüdlema selle poole, et iga noor leiaks endale just sellise kooli, kus ta saab areneda, tunda end väärtuslikuna ja minna oma haridusteel julgelt edasi.“

Pärnu linnavalitsuse üldhariduse spetsialist Virve Laube:
„Vanemad ei olnud rahul, et laps ei saanud gümnaasiumis õppekohta“

Pärnu linnas oli põhikoolilõpetajaid üle 700, mida on rohkem kui eelmistel aastatel, kuid kahe aasta pärast hakkab lõpetajate arv langema. Õppekohti oli gümnaasiumites 506 ja kutsehariduskeskuses 428 ehk kokku 934 õppekohta keskhariduse omandamiseks, räägib linna üldhariduse spetsialist Virve Laube. Ta räägib, et linnavalitsus sai mais kaebuse lapsevanematelt, kes polnud rahul, et väga heade või üksikute rahuldavate tulemustega põhikooli lõpetanutele gümnaasiumites kohti ei jagu ja laps ei saanud soovitud õppekohta. Kuna osa õpilasi kandideeris mitmesse kooli, tekitas see tiheda konkurentsi ning õppekoha saamine venis. Õppekohti tehti juurde nii Pärnu Ühisgümnaasiumis kui ka Tõstamaa Keskkoolis. Kui kevadel oli joone alla jäänuid 80 ringis, siis augusti keskel oli Pärnu Ühisgümnaasiumis üheksa vaba kohta, osa neist polnud sisseastujad veel kinnitanud. Enamik kaebuse esitanud vanemate lastest on praeguseks Pärnu Ühisgümnaasiumisse koha saanud. Tõstamaa Keskkoolis on praegu veel piisavalt vabu õppekohti.

„On vanemaid, kes soovivad, et laps läheks tingimata gümnaasiumisse, mitte kutsehariduskeskusesse,“ ütleb Virve Laube. „Ma ei pea seda mõistlikuks. Olen seda meelt, et kõrgkooli saab õppima asuda nii gümnaasiumi- kui ka kutsekeskhariduse omandanud noor. Ta lisab, et nii mõnelegi muukeelsele õpilasele sai gümnaasiumisse pääsemisel takistuseks vähene eesti keele oskus. „Õpilasel võivad olla suurepärased akadeemilised teadmised, kuid kui ta ei valda gümnaasiumis õppimiseks piisavalt eesti keelt, on tal seal õppida raske. Keeruline on sisse saada ka Ukraina õpilastel, kes on alustanud põhikoolis õpinguid alles aasta või paar tagasi.“ Kõige rohkem muu kodukeelega õpilasi on Virve Laube sõnul Pärnu Tammsaare Koolis, mis on olnud edukas keelekümbluskool ja kus nüüd jätkub õpe lõimitud aine- ja keeleõppe meetodil. „Mul on hea meel, et viis selle kooli lõpetanut said Pärnu Ühisgümnaasiumisse sisse. Hiljuti võttis linnavolikogu vastu otsuse, et alates 1. septembrist toimub Tammsaare koolis kõigis klassides õppetöö eesti keeles. Kui eelmise õppeaasta alguses läksid eestikeelsele õppele üle kõik 1.–9. klasside keelekümblusklassid, siis uue õppeaasta alguses algab õppetöö eesti keeles ka kolmanda kooliastme vene õppekeelega klassides, mis tähendab, et Pärnu linnas on eestikeelsele õppele üle mindud. Kolme järgneva õppeaasta põhieesmärk on toetada kooli, õpilasi ja lapsevanemaid.“

Pärnu Koidula Gümnaasium võttis vastu 36 õpilast rohkem kui mullu. Sel õppeaastal on koolis viis õppesuunda ja kaheksa klassi, kokku 260 õpilast, räägib õppealajuhataja Ille Rohtlaan. „Praegu vaatangi, kuidas tunniplaani koostada. On näha, et koormused tõusevad ja õpetajaid on juurde vaja. Sel aastal saame veel kuidagi hakkama. aga see on tuline teema.“

Tema arvates kujunes selleaastane vastuvõtt emotsionaalseks eeskätt seetõttu, et vastuvõtutingimused muutusid ja gümnaasiumid said vastuvõttu alustada tunduvalt hiljem. „Eksamite varasemaks toomise eesmärk oli vähendada õpilaste pinget, aga see ei muutnud olukorda lihtsamaks, vaid pinge läks lihtsalt teise kohta. Meie kooli kandideerijaid oli ligi 600, vastu võtsime 260, aga aega selleks oli väga vähe. Vastuvõtt käib töö kõrvalt ja õpetajate koormus läks väga suureks.“

Nagu ikka olid vastuvõtmise kriteeriumid õppeedukus ning põhikooli lõpueksamite tulemused. „Vestlus aitas välja selgitada õpilase õpimotivatsiooni. Eraldi testi me sel aastal ei teinud, aga kui õpilane soovis tulla matemaatika-füüsika suunda, aga polnud teinud valikeksamina füüsikat, lasime tal teha testi. Arvestasime ka jooksvaid hindeid, saavutusi olümpiaadidel, võistlustel jne,“ selgitab Ille Rohtlaan.

Tema sõnul on Koidula gümnaasium õpilaste seas populaarne. „Mul on hea meel, et suudame pakkuda õpilastele pingutamise võimalust. Meil on tugev ja püsiv õpetajaskond, kuigi õpetajate keskmine vanus kipub kõrgustesse. Samas näitab kooli järjepidevat tugevust, et meile tulevad noored õpetajad on meie oma vilistlased ja põlvkonnavahetus toimub orgaaniliselt.“

Pärnumaa Kutsehariduskeskuse direktor Anneli Entson:
„Põhikoolilõpetajad ei oska veel näha kutsekeskhariduse eeliseid“

Pärnumaa Kutsehariduskeskuse direktori Anneli Entsoni sõnul nähakse keskhariduse omandamise võimalust praegu liiga kitsalt. Hea hariduse võib saada mitte ainult gümnaasiumist, vaid ka kutsekoolist. „Sel aastal olime Pärnumaa Kutsehariduskeskuses valmis kutsekeskhariduse õppekavadele vastu võtma 435 õppijat ehk rohkem kui eelmisel aastal. Kõik kohad siiski kohe ei täitunud. Nelja-aastaseid kutsekeskhariduse õppekavu, mis sisaldavad varasemaga võrreldes aasta jagu põhjalikumat üldõpet, katsetame esimest aastat,“ räägib Anneli Entson. Tema sõnul ei lähe kõik noored pärast gümnaasiumi lõpetamist ülikooli ja peaksid niikuinii eriala õppima asuma, kutsekoolis saab aga korraga keskhariduse ja ametioskused, mis praktikakohtades lihvitud ja kutsetunnistusega tõendatud. See annab ka töö leidmisel eelise. Võimalus kõrgkoolis õpinguid jätkata ei kao kuhugi.

Levinud arvamusele, et kutsehariduse erialavalik on piiratud ega kõneta noori piisavalt, vaidleb Anneli Entson vastu. „Väited, et gümnaasium annab parema hariduse kui kutsekool ning seal pole piisavalt huvitavaid erialasid, mida õppida, põhinevad hoiakutel, mida põhjendada ei osata. Vastupidi, Pärnumaa Kutsehariduskeskus pakub väga laia erialavalikut, meil on suurepärased õpetajad, hea õppebaas ja praktikakohad nii Eestis kui välismaal. Meie teenindus- ja tehnikaõppe osakonnas õpetatavad erialad sobivad nii tüdrukutele kui poistele. Kuna meie kool on nii Inseneriakadeemia kui ka IT Akadeemia liige, on need suunad ekstra tuge saanud. Kui õpilane ei leia Pärnust sobivat eriala, on see olemas mõnes teises kutsekoolis. Kutsekoolide siht ongi mitte õpetada samu erialasid, vaid arendada välja oma tugevad valdkonnad.“ 

Anneli Entsoni sõnul ei oska põhikoolilõpetajad veel näha kutsekeskhariduse eeliseid. „Oleme küll oma võimalusi õpilastele ja nende vanematele palju tutvustanud, aga peame seda tegema veel rohkem, sest hoiakute ja mõttemallide muutmine võtab aega.“

Lisaks juhib Anneli Entson Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi. 10. klassi oli 230 kandideerijat, kellest võeti vastu 180. Õppijate hulgas on neid, kellel on jäänud õppimises 10–15-aastane vahe, aga ka värskelt põhikoolilõpetanuid. Tullakse eri põhjustel, enamasti seepärast, et tuntakse vajadust poolelijäänud õpinguid jätkata, mõni seepärast, et ei saanud oma esimese valiku kooli sisse, mõni seetõttu, et tal on vaja õppida väiksemas ja toetavamas keskkonnas.

Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Krista Keedus: 
„Tallinnas tekitas kaebusi pigem see, et ei saadud soovitud kooli“

„Tallinnas on gümnaasiumikohtade arv viimastel aastatel järjest kasvanud ja kohtadega sel aastal muret polnud. Augusti lõpus oli mõnes Mustamäe koolis veel vabu kohti ja kuulutati välja täiendav vastuvõtt. Kaebusi tekitas pigem see, et paljud ei saanud sisse soovitud kooli. Pealinnas on mõned koolid, kuhu on väga suur konkurss, ning koolid, kuhu eriti tahtjaid pole. Samamoodi on õpilasi, keda kõik koolid tahavad, ja neid, kellel ongi oma tulemustega raske gümnaasiumisse pääseda,“ räägib Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Krista Keedus.

Tema sõnul ongi kõige suurem mure nende õpilaste pärast, kelle põhikooli õpitulemused on halvad või kes ei oska piisavalt eesti keelt. „Puudulik keeleoskus on hariduse omandamisel suur takistus. On ju gümnaasiumiõpe vähemalt 60% ulatuses eestikeelne, mis eeldab, et õpilane peab olema võimeline kõiki aineid eesti keeles õppima. Väga hea, et Vabaduse Kool avas Tõnismäe riigigümnaasiumis rändetaustaga õpilastele valikuaasta õppe. Järgmisel aastal hakkab kehtima õppimiskohustus 18. eluaastani, mis mõjutab tugevalt ka gümnaasiumisse vastuvõttu ja mille ees on mul juba praegu hirm. Eelkõige olen mures kehvamate õpitulemustega noorte, samuti HEV-õpilaste edasiõppimise võimaluste pärast. Arvan, et nende teemadega peavad riik ja omavalitsused selle aasta jooksul tegelema.“

---

HTM-i riigikoolide pidamise valdkonna juht Raivo Trummal:
„Riik ja omavalitsused pole suutnud kokku leppida, kes seaduse järgi põhikoolijärgsete õppekohtade tagamise eest vastutab“

Raivo Trummal, mis teie hinnangul gümnaasiumikohtadega seoses nii palju segadust ja pinget põhjustas?

Olen ise samuti ühe põhikoolilõpetaja lapsevanem ja nägin seda närvilisust ja pinget lähedalt. Segaduse põhjus oli, et õpilased kandideerisid korraga mitmesse kooli ja need, kes sisse said, ei kinnitanud oma kohta kohe ära. Segadust tekitasid ka õiguskantsleri seisukohad, mida ta vastuvõtuprotsessi ajal esitas. Pean silmas õpilastelt eelistuste küsimise õiguse äravõtmist ja vastuvõtukorra muutmist. Koolidel tekkis tohutu administreerimise koormus, tuli korraldada väga palju vestlusi ja sellest tulenevalt hakkas protsess venima.

Kus probleemid kõige rohkem tunda andsid?

Tartus ja Pärnus tulid probleemid kõige selgemalt välja. Eriti Tartus, kus ongi mitu aastat olnud õppekohtadega pingeline olukord. Eeskätt on põhjus selles, et Tartu gümnaasiumitesse kandideeritakse ka naaberomavalitsustest ning Põlva, Valga, Võru maakonnast. Mõnel puhul käivad sealsed põhikooliõpilased juba Tartus koolis. Samas ei arva ma, et mujalt tulemise peaks ära keelama. Olen keelamise suhtes umbusklik, see pole hea lahendus ja läheb vastuollu meie haridustraditsiooniga. Pealegi polegi kõigis omavalitsuses gümnaasiumi.

Kas õppekohti tehti juurde?

Jah, Tartu linn tegi veel viimasel hetkel gümnaasiumitesse 50 kohta juurde. Mina saan rääkida riigikoolidest. Tartu Tamme Gümnaasiumis avasime kümmekonnale õpilasele veterinaaria suuna ning Tartu Kunstikoolis uue kujundusgraafika ja graafilise disaini rühma, kuhu said koha 15 noort. Nõo Reaalgümnaasiumis, mis pole küll Tartu linnas, aga seal piirkonnas, avasime inseneeriaklassi. Kuna õpilaskodu kohti juurde ei tulnud, on see mõeldud eelkõige piirkonna õpilastele. Samuti suurendasime õppekohtade arvu Pärnumaa Kutsehariduskeskuses, kus rakendus kolm uut kutsekeskhariduse õppekava, ja Pärnu Koidula Gümnaasiumis. Kohtusime ka Pärnu linna esindajatega ja uurisime, kas munitsipaalkoolid saavad õpilasi juurde võtta.

Põhikoolilõpetajate arv oli ilmselt ette teada, miks neid kohti varem juurde ei tehtud?

See on keeruline küsimus, mida aastaid on klaaritud, aga päriselt ära klaaritud pole. Üks põhjus on, et riik ja omavalitsused pole suutnud kokku leppida, kes seaduse järgi põhikoolijärgsete õppekohtade tagamise eest vastutab. Praegu on see vastutus jagatud. Seaduse järgi on riik oma kohuse täitnud ja loonud igasse maakonda riigigümnaasiumi. Seaduses pole kirjas, mida omavalitsused peavad tegema. Kuna pikemas haridusstrateegias liigutakse selles suunas, et põhikooliharidus on omavalitsuse ja põhikoolijärgne õpe riigi vastutus, ei ole omavalitsustel sageli huvi gümnaasiumikohti juurde teha. Eriti seetõttu, et probleem on ajutine. Juba paari aasta pärast hakkab õpilaste arv vähenema. 

Kas üks põhjus on see, et riik tahab noori kutseharidusse suunata?

Jah, tahab küll. Eestis valib veel liiga vähe noori kutsehariduse. Aastaid on olnud eesmärk, et vähemalt 40% põhikoolilõpetajatest läheks kutseharidusse, aga seda pole juhtunud, Ida-Virumaa ja Valgamaa on erandid. Eesti suuremates linnades on gümnaasiumihariduse traditsioon väga tugev. Üritame küll seda mõjutada ja nügida, aga kuna praegu läheb Tartu linnas 80% noortest gümnaasiumisse, ei ole võimalik seda üleöö muuta. Kutseharidusreform peaks aitama olukorda lahendada. Sellest õppeaastast rakendati kutsekoolides 13 uut nelja-aastast rakendusliku kutsekeskhariduse õppekava ja tundub, et huvi nende vastu on. On terve hulk õpilasi, kes eelistavad akadeemilisele õppele praktilisemat ja õpiksid pigem hea meelega kutset. Seda enam, et kutsekoolist saab ju kõrgkooli edasi minna. 

Noortega vesteldes olengi aru saanud, et ehkki sageli põhikoolilõpetaja ise tahaks kutsekoolis näiteks autoremontijaks õppida, nõuavad vanemad, et ta astuks gümnaasiumi ja arvavad, et temast peab saama arst või insener. Kui sisseastumisvestlusel on aru saada, et noorel pole motivatsiooni gümnaasiumis õppida, tahaks kool aidata õpilase õigele rajale, aga vanem on rahulolematu, kui laps kooli sisse ei saa. On hästi oluline, et kutsekooli valiksid ka tugevad ja tublid õpilased, muidu tekibki arusaam, et kutsekooli lähevad need, kes mujale sisse ei saa. Mõnel erialal siiski on juba korralik konkurss, mis näitab, et kutseõppe maine järjest paraneb.

Kas vastuvõtusüsteemi peaks muutma?

Jah, praegu arutataksegi, mida teha, kindlasti tuleb midagi ette võtta, et sellist olukorda enam ei tekiks. Järgmisest õppeaastast hakkab kehtima ka õppimiskohustus 18-aastaseks saamiseni, mis tähendab, et kõik õpilased peavad saama õppekoha. Kindlasti on vaja mõnda piirkonda õppekohti juurde luua. Kuhu ja kui palju, tulebki nüüd mõelda ja analüüsida.