19. septembril toimus Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) liigutav kontsert-seminar „Üle rahutu vee“, mis oli pühendatud 1944. aasta suurpõgenemise 81. aastapäevale. Ürituse korraldas Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) koostöös MUBA, Tammepuu Eesti Klubi ning Tallinna linnaga. Õhtu avas ÜEKN „Suurpõgenemine 1944“ toimkonna ja projektijuht Iivi Zajedova.

Kontserdi lõpus kuulutas Tarmo Kruusimäe välja ajalooteemalise esseekonkursi „Üle rahutu vee“ koolinoortele. Konkursi eesmärk on innustada noori süvenema Eesti ajalukku – aega, mil kümned tuhanded eestlased olid sunnitud oma elu päästmiseks kodumaalt põgenema. Sel aastal on fookuses just need loovisikud ja kultuuritegelased, kelle loominguline tee jätkus paguluses. Kuigi mitte kõik ei saanud oma tegevust endisel viisil jätkata.

Muusika kui mälestus ja mälu kandja

Kontserdil kõlas Eesti helilooja Eduard Tubina looming, mida esitasid Maria Listra (sopran), Triinu Piirsalu (viiul), Mihhail Gerts (klaver) ning külalisena MUBA 11. klassi õpilane Emmanuel Teppo (õp Kai Ratassepp). Kontserdi kava autor, dirigent ja pianist Mihhail Gerts on Tubina loomingu süvauurija ning TubIN festivali kunstiline juht. Tema sissejuhatused muusikapaladele avasid kuulajatele helilooja eluloo ja põgenemistee, andes kontserdile sügava ajaloolise mõõtme.

Kontserdil mainitud Eduard Tubin, Helmi Aren, Olav Roots, Marie Under, Ella Ilbak, Evi Liivak ja Zelia Aumere on vaid mõned nimed, kelle loominguline elu sai uue suuna pärast 1944. aasta põgenemist. Samas toodi kontserdil esile ka neid, kes otsustasid jääda, nagu viiuldaja Evald Turgan, kelle saatuseks oli tee Siberisse.

Minu isiklik ärkamine

Pean tunnistama, et suurpõgenemise teema ei puudutanud mind pikka aega, sest ma ei tundnud sellega isiklikku seost. Kuigi mul oli vanaonu Kanadas ning vanatädid ja -onud Saksamaal, kes saatsid meile abipakke – maiuseid, millest mina ENSV-aegse lapsena ei osanud undki näha, ei mõelnud ma kunagi, miks nad sinna elama läksid. Kõik muutus alles 2008. aastal, kui kohtusin oma äia Jüri Tähega, kes oli elanud suurema osa oma elust Ameerikas. Tegu on ühe Eesti edukaima tšellistiga, kellest meie Eestis ei olnud kuulnudki, ning see innustas mind tema elulugu üles märkima.

Jäädvustasin selle raamatus „Tähelend: Jüri Täht – mees rohelisest raamatust“, mis ilmus 2020. aastal, kui mees oli juba 90-aastane. Mul ei lähe iialgi meelest liigutus tema silmis, kui ta oma elust pajatavat raamatut esimest korda käes hoidis. Sain tema mälestused kirja veel viimasel hetkel, mil ta sai veel oma loo edasi anda. Praegu on ta meie seast juba lahkunud.

Kutsume õpetajaid ja koolinoori osalema esseekonkursil!

Suurpõgenemine väärib kohta meie rahva mälus, kuna see sündmus puudutas kümneid tuhandeid eestlasi ja kujundas meie kultuurilugu. Paljud loovisikud jätkasid oma tööd paguluses, hoides elus eesti keelt, kultuuri ja vaimu. Kui palju me neist üldse teame?

Kutsume õpetajaid üles innustama õpilasi osalema esseekonkursil „Üle rahutu vee“. Konkursi fookuses on loovisikute saatus: kunstnikud, muusikud, kirjanikud, tantsijad ja teised, kelle elu muutus 1944. aastal pöördumatult.

Osaleda saavad 15–19-aastased õpilased kuni 12. klassini. Töö pikkus on kuni kolm lehekülge (5400 tähemärki), lisada tuleb viited. Tähtaeg on 18. november 2025.

Töö tuleb saata PDF-failina aadressil suurpogenemine@gmail.com.

Parimad tööd saavad rahalise auhinna ja avaldatakse väliseesti meedias.

Info kontserdi, esseekonkursi ja selle täpsemate tingimuste kohta leitavad lehel https://tubinmubas.carrd.co