• „Õpilastel oli varem ehk rohkem aega sissepoole vaadata ja mõelda, mis neid huvitab,“ arvab riikliku elutööpreemia pälvinud Aili Kiin, kes üle poole sajandi õpetas Viljandimaa noortele eesti keelt ja kirjandust.

Aili Kiin on töötanud kahe riigikorra ajal kolmes koolis: Lalsi põhikoolis, Viljandi maagümnaasiumis ja Eesti esimeses riigigümnaasiumis Viljandis. Ta on kujundanud mitme põlvkonna noori, valmistanud neid ette nii olümpiaadideks kui loomekonkurssideks, suunanud lugema ja õpetajakski õppima. Aili Kiin on olnud ka hinnatud koolitaja, ainekavade arendaja, õppematerjalide autor, erialaseltside liige ja vahepeal haridusametnik. 

Oma tänukõnes aasta õpetaja galal meenutas teenekas õpetaja, et noorena soovis ta õpilastes arendada loovust, aga hiljem hakkas rõhku panema keelele – loov mõtlemine areneb just keele kaudu. Gala järel vastas Aili Kiin Õpetajate Lehe küsimustele.

Kuivõrd on laste lugemisharjumus muutunud selle poole sajandi jooksul, mil olete õpetaja olnud?

Noortel on praegu palju ahvatlusi, näiteks arvutimängud, veebisuhtlus, tehisaru rakenduste katsetamine, mis minu õpetajatöö alguskümnenditel ju puudusid. Õpilastel oli tollal ehk rohkem aega sissepoole vaadata ja mõelda, mis neid huvitab. Paljud käisid spordikoolis, õhtuti mängisid pimedani väljas palli. Ja muidugi huvitas paljusid ka humanitaaria.

Tüdrukud olid toona ehk suuremad raamatusõbrad kui poisid, kuid mäletan ka noormeeste jutte sellest, kuidas nad taskulambi valgel voodis teki all juturaamatuid lugesid, kui vanemad nõudsid päevarežiimist kinnipidamist.

Kui ma kooli tööle läksin, tuli ikka käsitleda ka poliitilise maiguga kirjandust, näiteks Brežnevi „Väikest maad“. Koolis järgiti kindlat programmi. Mõni õpilane luges kohustusliku kirjanduse ruttu läbi ja oli aktiivne arutleja, eriti vaidlushimulised olid kirjandusringi liikmed. Koostasin teoste probleemistiku, tegelaskonna, suhete, hoiakute ja kujundite kohta küsimustikke, et käsitlus oleks süsteemne.

Kõigi jaoks korraga koolis kohustusliku kirjanduse raamatuid ei jätkunud, kuid õpilastel need siiski lugemata ei jäänud, sest peredes raamatuid jagus – need polnud kallid. Palju külastati ka raamatukogusid. Üldiselt loeti keskkoolis, põhikoolis oli raskem, sest mõned õpilased ei osanud veel ladusalt lugeda. Veerijatel ma klassis ette lugeda ei lasknud. Mõnega harjutasime pärast tunde ja lugemine saigi selgeks ning teksti mõistmine paranes.

Kodudes toetati lugemist ja kui aruteludega alustasime, püüdsin rakendada rühmatöö elemente. See innustas õpilasi, sest neile meeldis mõelda, rühmas töötada ja vaielda. Klassid oli pinke täis, kuid koostöö sujus.

Loeti ka kodusest raamaturiiulist võetud teoseid, mõni tõi mulle näha, mida parasjagu loeb.

Pärast teatriskäike hakati ka autori ja teose vastu rohkem huvi tundma. Loeti ja arutati, enamasti tegid seda humanitaarklasside õpilased. Spordiklasside õpilased olid oma tegevusest nii haaratud, et lugemine tundus neile väsitava vaimse pingutusena. Samas juhatasin neid Hando Runneli luule juurde, mida nad hea meelega lugesid ja pähegi õppisid – kogu klass nautis esitusi. 

Missuguseid eesti kirjanduse tüvitekste peab koolis õpetama?

Uues õppekavas on kirjas oluliste tekstide valik, läbilõikepildi eesti kirjandusest saab.

Põhikoolis meeldis õpilastele varasemal ajal Oskar Luts, nüüd aga loen, et teda ei mõisteta. Ometi avaldub tema loomingus eestlase olemus ja tulevad esile erinevad karakterid.

Küllap leiaksid õpilased arvutiotsingu abil ka nn vananenud sõnade tähendused üles. Gümnaasiumis peaks üheskoos käsitlema meie rahvuseepost „Kalevipoeg“.

Anton Hansen Tammsaare kirjeldab hästi meie rahvust. Pärast Tanel Toomi filmi kasvas noorte huvi tema loomingu vastu. 

Friedebert Tuglase novellistika on mitmekihiline ja huvitav, noored on selle kohta väga häid ettekandeid koostanud. Noorematest kirjanikest Andrus Kivirähk – nii „Rehepapp“ kui „Mees, kes teadis ussisõnu“ on noori kõnetanud. Mihkel Muti „Rahvusvaheline mees“ või midagi muud temalt. Kõrgtaset tajun Viivi Luige loomingus, lisaksin tema „Seitsmendale rahukevadele“ ka „Varjuteatri“ või „Ajaloo ilu“. Ka uut krimikirjandust soovitan, näiteks Olav Osolini või Gert Kiilerit. 

Luuleta ei saa – siin nimetan Marie Underit, Betti Alverit, Juhan Viidingut, Hando Runnelit, Viivi Luike, Doris Karevat ja Kristiina Ehinit – suurepäraseid autoreid on palju. Ka oma kodukandist võiks mõnd autorit lugeda.

Kuivõrd eesti keele riigieksam õpetamist mõjutab?

Ühelt poolt kaasnevad riigieksamiga ühtlustatud nõuded ja taseme kõrvutatavus, samas kitsendab oodatav formaat lähenemisvõimalusi ja ajendab keskenduma riigieksami ülesannetele. Kirjutamisülesande hindaja kogemus näitab, et kui eksamiülesannete üldine teema õpilasele huvi ei paku, ei suuda ta isegi näidete abil head arutlevat tööd kirjutada. Seepärast napib praegu maksimaalsele tulemusele (60 punkti) kirjutatud kirjandeid. Lugemisülesanne, kus õpilane peab vastama teksti põhjal esitatud sisulistele küsimustele, annab maksimaalselt 40 punkti – seal saavutatakse maksimumtulemus sagedamini. Samas sellekevadine kogemus näitab, et kui kirjutamisülesannete temaatika (ja alustekstid) õpilasi kõnetavad, siis ei ole kirjutada ja näiteid tuua raske ja nad saavad ülesannetega paremini hakkama.

Väga oluline on olla kursis eksamijuhendiga. Sageli ei arvesta õpilased, et nende kirjutamisülesande vastus (kirjand) peab lähtuma täpselt eksamiülesandest. See ei ole enam lai teemapõhine käsitlus, vaid eeldab näidete toomist eksamiülesandes piiritletud valdkondadest. Kirjand peab olema arutlev, mitte jutustav. Olulisim on seal sisu – õpilane saab näidata oma lugemust ja teadmisi, aga tegema seda etteantud ülesande piires. See kõik eeldab laia ettevalmistust. Ideaalis peaks õpilane olema valmis arutlema väga erinevatel teemadel ning tooma näiteid igapäevaelust kuni ajakirjanduse, ilukirjanduse ja populaarteaduseni.

Riigieksamiks ettevalmistamisel tuleb lähtuda õpilaste kriitilise lugemise ja mõtlemisoskuse arendamisest, mis eeldab mitmekesist tööd mitmesuguse tekstiga. Muidugi tuleb lihvida ka kirjalikku eneseväljendusoskust. Õpilane peaks olema valmis end eksamil vabalt ja loominguliselt väljendama, sest praeguseks eksamiks on raske konkreetselt valmistuda – sa pead olema valmis tõlgendama küsimusi ja eri liiki tekste ning sõnastama oma mõtteid selgelt.

Kuidas suhtute eksamite veebi kolimisse?

Kerge hirmuga, sest nii eksami tegemise kui ka hindamise süsteemi kohta on seni üsna vähe teada. Võin öelda, et mina eksamitöid veebis hindama ei hakka – see mõjub silmadele halvasti!

Olete koostanud ka õppematerjale. Miks? Kas seepärast, et pole piisavalt häid võtta, või tellimusel? 

Esialgu osalesin õppematerjalide koostamise konkurssidel, kust tuligi pakkumisi. Sooviti näiteks Jüri Talveti maailmakirjanduse loengute raamatule ja vanema kirjanduse õpikule tööjuhendeid ja -ülesandeid. Konkreetse kutse sain professor Martin Ehalalt 8. klassi keeleõppekomplekti „Noor keelekasutaja“ koostamiseks kaasautorlusena. Ise arutasime Viljandi Maagümnaasiumis emakeele harjutusvara vajaduse üle. Mulle tegi harjutustiku loomiseks ettepaneku õpetaja-metoodik Alli Lunter. Panime kokku gümnaasiumiõpilastele mõeldud õigekirjatöövihiku (õtv). Seda on aastaid tellitud ja sellest on tehtud ka kordustrükke. Tänu süsteemsele käsitlusele tellivad koolid seda õppevahendit pidevalt.

Kas olete tehisaru juba proovinud? 

Ei ole veel söandanud seda teha, kuid ilmselt kunagi ikka proovin.